Veljo Tormise rohkem kui pool sajandit tagasi valminud "Raua needmine" on täna aktuaalsem kui eales varem – inimene, kes on aastatuhandete jooksul püüdnud allutada rauda, on ise sattunud raua sihtmärgiks – sõjahirm ja võidurelvastumine on maailmalõuendil põhivärvid AD 2024.

Tormise kooritsükkel "Unustatud rahvad" on samm raua needmisest edasi – rauaga hävitatud, hääbunud või kadunud väikerahvad elavadki veel vaid muusikas. Tormise loomingus on meie endi ja hõimurahvaste folklooril ja regilaululul eriline koht, helilooja südameasi oli soomeugrilaste suikunud sõnum taasesitada, luua kontakt kadunud väikerahvastega.

Fenno-Ugria hõimupäevadel 2013. aastal kandis kammerkoor Collegium Musicale esimest korda tervikuna ette Tormise kuueosalise kooritsükli "Unustatud rahvad". Nüüd, enam kui kümme aastat hiljem, esitas Pariisi orkestri koor (dirigent Ingrid Mänd) kolm osa Tormise tsüklist Euroopa kultuuripealinnas Tartu toimunud soome-ugri päevade programmis.

Tormise tsükli "Unustatud rahvad" loomine jääb 20. sajandi teise poolde (1970–1989), kui soome-ugri rahvuskultuuride üle käis vilgas mõttetöö. 1960.–1970. aastatel kasvas süvendatud huvi soome-ugri rahvaste pärandi uurimisele, omamoodi "liikumise" eestvedajate hulgas olid Paul Ariste, Lennart Meri, Kaljo Põllu ja Veljo Tormis.

"Unustatud rahvaste" aluseks on kuue läänemeresoome rahva runolaulud. Väikerahvaste folkloorist inspireeritud kooritsükkel koosneb kuuest osast: "Liivlaste pärandus" (1970), "Vadja pulmalaulud" (1971), "Isuri eepos" (1975/1979), "Ingerimaa õhtud" (1979), "Vepsa rajad" (1983) ja "Karjala saatus" (1986–1989). Eesti Rahva Muuseumis toimunud kontserdil kõlasid "Isuri eepos, "Vadja pulmalaulud" ja "Ingerimaa õhtud", prantslased laulsid vadja ja isuri keeles ning ingerisoome murdes.

Kontserdi eellugu on üsna pikk. Saare naise kangusega dirigent Ingrid Mänd pälvis esikoha Euroopa Kooriühingu noorte dirigentide konkursil Pariisis (2019) ja eripreemia dirigeerimiskonkursil "Choeur de l'orchestre de Paris" (2019). Seejärel Pariisi orkestri kooriga tööd alustades oli üks tema eesmärke tutvustada prantslastele ka meie heliloojate loomingut. Tormise tsükli ettevalmistust alustas ta nii-öelda iidamast-aadamast: rääkis kõigepealt regilaulust, soomeugri rahvastest ja Veljo Tormisest, maakaartidelt otsiti kadunud rahvaste asupaiku, uuriti keelepuud ning alles seejärel võeti ette teose partituur. Mullu emakeelepäeval kõlas kontsert Pariis Filharmoonia kontserdimajas.

Pariisi orkestri koori näol on tegemist kollektiiviga, mille harjumuspärases repertuaaris on suurejoonelised suurvormid ja muusikaloo kullakoodiga teosed. Koori vokaal lähtuski oma tavapärasest repertuaarist – ühtlane, suurvormilik, fraasi lõppudes pikad fileerimised ja aktiivsed ning jõulised häälerühma tunnused.

Muidugi, maitse üle ei vaielda ja alati võib hakata ketrama mantrat, et Tormist niimoodi ei laulda. Aga lauldakse küll! Kõik kõlas, kõik helises, kõik vajalik toodi välja! Ja kui mõnes kohas tunduski, et teosele läheneti pigem peentes pitskinnastes, on see igati mõistetav ja aktsepteeritav. Oluline on siin hoopis muu – eksklusiivne koor võtab ette kontserditäie muusikat Euroopa ääreala heliloojalt, liiatigi teose, mis räägib hääbunud väikerahvastest. Vaevalt, et teadmine meie hõimurahvaste kohta Prantsusmaal väga levinud on, Prantsusmaa koloniaalimpeerium evib teistsuguseid suundi ja ajalugu.

Kontsert oli ülendav.

Veljo Tormise teose esitamiseks oli näha koori ühine pühendumus ja millegi erilisega tegelemise tunnetus. Kõik 82 koorilauljat (kontserdil esines kaks koosseisu) näitasid üles austust nii muusikalise materjali kui ka kohati transis dirigeeriva Ingrid Männi vastu. Inimlikult mõistetavad ja edasiantavad olid kõik Tormise tsüklis esiletoodud liinid: ussisõnade lausumine, lapse sünd, maailma loomine ja nekrutite sõtta marssimine.

Jutustajad Linda Porkanen ja Jaanus Tepomees esinesid paatoseta, loomulikult ja südametunnistusega – nii nagu Tormise teosele kohane. Muusikat toetas Alyona Movko-Mägi video- ja valguskujundus, kasutatud oli hoolega valitud inspireerivat filmimaterjali (režissöörid Andres Sööt, Lennart Meri, Johannes Pääsuke) ning maalikunstnik Kaljo Põllu loomingut. Saali helivõimendus (Tammo Sumera) oli delikaatne ja võttis publiku hellalt kanda. Viimase teose ajal kuldas õhtupäike lauljate palgeid ja ERM-i klaasist seintelt peegeldusid üle lendavate väikeste lindude parved.

Jah, see oli eriline õhtu, suurte tunnete ja püstijalu aplodeeriva publikuga.

Kontserdi kavalehel oli Tormise teostele kirjutanud kaassõna Miina Pärn. Näiteks tõi ta välja, et oma ajaloolistel asualadel elab täna 210 isurit, viimase rahvaloenduse andmetel elab Venemaal 99 vadjalast (neist kümme räägib vadja keelt), ingerlasi arvatakse alles olevat 10 000–20 000, vähem kui sada inimest räägib keeles, mida on Tormis kasutanud tsüklis "Ingerimaa õhtud".

Paar päeva enne ERM-is toimunud kontserti avaldatud statistikaameti rahvastikuprognoos näitab Eesti rahvaarvuks aastaks 2085 ligi 1,2 miljonit inimest – rahvastik vananeb, iive on negatiivne ning tööealiste inimeste osakaal langeb. Kas eestlastest saab jätkuosa Tormise "Unustatud rahvastele"?

Rohkem kui kunagi varem vajame oma Euroopa sõprade mõistmist ja toetust. Kasvõi selleks, et suurte turbulentside kiuste väikerahvana ellu jääda. Kultuuri tähtsust riigisisese ja välispoliitilise julgeoleku juures ei tasu alahinnata. On aeg, mil paljutki tuleb usaldada sõpradele, seda ka riigi ja rahvuse tasandil. Kuni meil on toekad ja sütitavad kultuurisidemed suurte rahvastega, on lootus püsimajäämisele. Isegi kui puudu on 1,6 miljardit. Panna suur Euroopa riik rääkima meie ja meie hõimurahvaste lugusid – seegi on üks julgeoleku garantii. Ingrid Mänd ja pariisi orkestri koor tõestasid, et väikene on suurega võrdne.

Tänu Veljo Tormise muusikale olime sel õhtul unustamatud.

***

Kontserti saab järele kuulata Klassikaraadio kodulehelt.