Alyona tuli intervjuule otse oma etnokollektsiooni hindamiselt. Rahvariided on talle kaua aega südamelähedased olnud, kuna tal endal on väga segased juured. Tema ema on pooleldi leedukas, pooleldi ukrainlane, isa pooleldi valgevenelane, pooleldi Petseri kandi vepslane. Ise sündis ta Tallinnas ja elas Pelgulinnas.

Kuidas sa jõudsid visuaalide tegemise juurde?

2002. aastal lõpetasin Ehte Humanitaargümnaasiumi, mis oli vene kool, aga väga tugeva prantsuse keele kallakuga. Eesti keel mind sel ajal väga ei huvitanud; paljud koolikaaslased läksid välismaale edasi õppima, aga minu vanematel ei olnud raha. Plaan oli minna Prantsusmaale lapsehoidjaks, pere oli juba olemas, aga siis viimasel hetkel ikkagi ei läinud. Selleks päevaks oli viimane kool, kuhu sai paberid sisseastumiseks viia, Tallinna Tehnikaülikool. Teismeeas olime sõbrannadega korraldanud pidusid ja teinud teatrietendusi; üks sõber, kes tõi meile valgustehnikat, õppis TTÜs telekommunikatsiooni. Mingi veidra loogika järgi arvasin, et need asjad on omavahel kuidagi seotud, ja seega oli see eriala mu esimeseks valikuks. Õnneks ei saanud sisse. Teiseks valikuks panin toiduainete tehnoloogia eriala. Tootearendus, keemia ja bioloogia, biotehnoloogia — tegelikult see meeldis mulle. Pärast kooli lõppu töötasin Talleggis tootearendajana. Enne mind koosnes tootearendusosakond kolmest inimesest, minu ajaks oli see juba ühe inimese keikka. Mulle väga meeldib labor, kus saab omaette olla ja katseid läbi viia. See oli mulle tõeline elukool. Mäletan, et käisin Rakvere tehases meie tooteid esindamas, ise selline noor blond tšikk, eesti keelt ka eriti ei oska. See oli minu esimene karjäär, sain täidetud kana eest parima toiduaine auhinna.

Ühel hetkel ma enam ei viitsinud. Oli arenguvestlus, kus plaanisin öelda, et tahan lahkuda, samas lootsin, et nad hakkavad mind ümber veenma. Nad ei öelnud midagi, neil oli juba uus meeskandidaat sellele kohale olemas. Õnneks tuli siis majanduskriis ja ma läksin Tallinna Majanduskooli ettevõtlust õppima. Minu tolleaegne kaaslane tahtis Ameerikasse elama minna ja sellepärast otsustasin ka ise mõne "päris" ameti selgeks saada. Valisin juuksuri eriala. Ameerikasse me siiski ei läinud. Arvasin, et juuksuritööga kaasnevad ka lava ja erinevad show'd, aga eriti ei kaasnenud. Siiski olin Itaalia brändi Davines koolitaja, staarjuuksur, käisin Itaalias ja korraldasin show'sid. 2013. aastal nägin Viljandi folgi järelpeol suurt seina, mille peal liikusid mingid abstraktsed asjad. Ma kas polnud varem midagi sellist näinud või oli siis tõesti õige aeg, aga ma olin täiesti lummatud ja pidin teada saama, kuidas see toimib. Leidsin üles tüübi, kes selle tegi, küsisin ja uurisin, et kuidas sellist asja teha saab. Ilmselt olin lõpuks päris tüütu ja ühe peoga see ei piirdunud. Nii sai Aleksander Sprohgisest mu visuaaliõpetaja ja kaaslane. Tüdrukutebänd Love Pony (Marta Vaarik, Katja Adrikova ja Uljana Ponomarjova) kutsus mind pidudele visuaale tegema. Ega ma tol ajal arvutis muud osanud kui Wordi ja Excelit, pidin üsna nullist selgeks saama nii VJ-tarkvara kui ka arvutigraafika. Oli küll intensiivne väljaõpe, kuid ressurssideks ainult Youtube, vana Mac ja boyfriend. Aga mulle kohutavalt meeldib õppida ja siis otsustasingi minna 2014. aastal EMTAsse audio­visuaalset kompositsiooni õppima. Lapsena olin muusikakoolis kaheksa aastat klaverit õppinud, põhi oli justkui all. See, et ma sisse sain, oli täiesti üllatav, sisseastumiskatsetel hakkasin nutma. Sisseastumiseks olin arvutis palasid komponeerinud, liigutasin siis FL Studio nimelises tarkvaras plokke ja seletasin komisjonile, miks ma üldse live-visuaalidega tegelen. Kursusel oligi ainult kaks inimest, seega väga intensiivne õpe. Komponeerimisjuhendaja oli Malle Maltis, kes kohe esimesel tunnil andis ülesandeks maali järgi muusika komponeerida. Ma ehmatasin ära ja küsisin, et kuidas. Ta vastas, et eks igaühel on omad meetodid. Igal poolaastal oli n-ö eksam. Kõik tähtsad mehed, René Eespere, Toivo Tulev ja teised, istusid komisjonis ja arvasid minust midagi. Väga pingeline. Natuke jäi lõpetamisest puudu, kui võtsin akadeemilise puhkuse, sest ka minuni jõudis see moodne haigus, ärevushäired. Ma ei tea, miks mind üldse sisse võeti, ma ei ole helilooja, olen visuaalkunstnik. Seda aga ei olnud koolis absoluutselt. Akadeemilise ajal tegin juba väga suuri praktilisi asju.

Esimene asi, mille ma tegin, oligi 2014. aastal Love Ponyle, siis projektid koos Ekke Västrikuga, 2015. aastal juba tihe rida festivale. 2017 tuli Rakvere teatris lavale Helen Rekkori "See kõik on tema", mis oli mu esimene teatrikogemus videokunstnikuna. Minu jaoks olid need projektid nagu vaba VGA-kaabel — et kui oli mingigi variant tööd teha, siis ma lihtsalt olin seal. VJna ei olnud eriti võimalik palka saada, võib-olla vahel baaris krediiti, see oli ka kõik. Kõikide nende praktiliste tööde käigus ma ise õppisin ja muidugi on Youtube maailma parim õpetaja. Üks asi on programmid, millega kohapeal pilte miksida, aga enne on vaja need klipid ja lõpuks ka kogu see tehnika omavahel ühendada, ronida mööda redeleid, projektor käe otsas, ja kaabeldada. Inimene nagu orkester.

Kui palju selle kümne aasta jooksul, mil sa oled videotega tegelnud, on süsteemid muutunud?

Väga palju ei ole muutunud. Just viimati tegin festivali "Tartu valgus" ja ikka turnisin ise redeliga mööda seinu. Võib olla megapopp üritus, aga kui puudub tehniline oskus, siis on lihtne hätta jääda. Muidugi, kui on võimalus palgata abilised, siis on super. Ühel EMEA (Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad) auhinnagalal olin kindel, et Emer Värk saab visuaalipreemia. Hakkasin teda filmima, siis öeldi minu nimi… ma hakkasin lavale minema, aga siis liikusin tagasi oma koha poole, sest tundus, et ma ei saanud õigesti aru. Kõnes tänasingi ürituste tehnilist meeskonda, sest see on suur luksus, kui tuled kohale ja taskus on ainult kõvaketas.

Muusikaakadeemia ajal tegin Intsikurmu festivalile visuaale; tehniliselt teenindas üritust RGB. Bert Roostik uuris, kas keegi teab kedagi, kes oskab digianimatsiooni. Ega ma sel ajal väga osanud, aga ikkagi läksin RGBsse tööle. Üks naiskolleeg tahtis väga minna keikka'dele, aga teda ei saadetud, sest ta on ju naine, ta ei saa ju asju tõsta. Aga tegelikult oli ta tugevam kui keskmine noor videotehnik. Lihtsalt naine oli. Nii me passisime seal produktsioonis, aftermuuvisid tootes. Ainukesed tööd, mis ma reaalselt sain, olid mu enda tutvuste kaudu. Aastakese olin, siis lahkusin ka sealt.

"Renderdamine" kui sõna on mulle väga oluline. Olen terve magistritöö kirjutanud sellest, kuidas ma renderdan sedasama magistritööd. Teiste sõnadega võiks öelda "protsessimine". Minu jaoks ja mälus määrab videokunsti alguse Flo Kasearu "Kappav hobune" (2012) ja siis Taavi Varmi tehtud visuaal Tartu öölaulupeol (2013) "Järjepidevus". Mida väiksemad on võimalused, seda parem kunst tuleb, see aitab loovusele kaasa. Ma ei näe oma töös, et miski oleks tehniliselt hirmsasti muutunud. Taavi Varm arendab rohkem 3Dd, Taavet Jansen armastab rohkem koode kirjutada, igaühel on oma teema.

Mis sinu teema on?

Minu teema on loo jutustamine. Minu jaoks ei ole visuaal infokandja, pigem tunnetus. Tiheda sisuga visuaali ei taha ma luua, sest ma ei saa aru, milleks — vaatajale peaks ka mõtlemiseks ruumi jätma. Kontsertide puhul ei ole ma kunagi öelnud, et siia ei ole vaja visuaali, aga teatris on seda juhtunud küll. Enamasti ei ole teatris videovisuaali vaja. Minu eelviimane teatriprojekt oli Ingmar Jõela "Giselle". Kõikides proovides olin kohal ja lõpuks ikkagi loobusime laval visuaali kasutamisest. Tegin hoopis fuajeesse enda ja tehisaru interpretatsiooni laval toimuvast. Ma tänan Ingmarit, et ta usaldas mind selle otsusega. Mõned lavastajad on küll sellised, kes tahavad kohe videot, kui tükis on mõni tühi koht. On olnud töid, kus pidi tundide viisi oma visiooni eest seisma ja vaidlema. Ma ei ole selline tüüp, kes kergesti lavastajaga nõustub.

Kas sulle on muusika väga oluline?

Muusikat ma väga armastan, aga EMTA võttis minult rohkem, kui andis, nii et siiamaani ei kuula ma muusikat meelelahutuseks. EMTA uues saalis tegin visuaali väga ilusale kontserdile "Sinikõrgustele", mille lavastas Ingmar Jõela. Võtsin helid mikritega arvuti sisse ja koodi abil kuvasin kujundid seinale. Siis olid kõik õppejõud hirmus uhked, et ma olen nende kooli lõpetanu, samas oli seal koolis null visuaaliõpet. Ma võin ühest puuoksast terve kontserdi jagu visuaale teha, aga oksaraginast muusikat teha ma ei oska. Ma näen muusikat, tunnetan seda, ja siis tuleb visuaal füüsiliselt aktiivne.

Sina tegid koos Emer Värgiga ka Peeter Jalaka filmi "Jaik" (2019).

See oli meeletult suur maht. Peeter on fantastiline tüüp; ma ei saa aru, kuidas ta suudab asju niimoodi ette näha. Tõeline visionäär. Me tegime virtuaalset produktsiooni enne, kui see maailmas levima hakkas. Pandeemia ajal läks ka Hollywood virtuaalsele produktsioonile üle.

Mis asi on virtuaalne produktsioon?

Seal ei ole rohelist ekraani. Sisu luuakse mängumootoris. Ruumid, kus mängija jookseb, on loodud 3Ds, need on nagu dekoratsioonid. Need luuakse nii, et mitte mängija ega ka näitleja ei jookse erinevate ruumide vahet, vaid kaamera ise liigub. Ruum peab kogu aeg reageerima ja liikuma vastavalt kaamera liikumisele. Seda hakati pandeemia ajal palju tegema. Varem sõitis filmitegijate suur meeskond rekadega näiteks Uus-Meremaale ja reostas seal maad, aga nüüd saab teha seda kümne tehnikuga ühes ruumis. Vaja on lihtsalt väga head arvutimängu disainerit. 3D-stseene saab osta, aga saab ka lihtsalt alla laadida. Tegelikult ei ole neid raske ka ise modelleerida. Eesti on digitaalselt igatpidi arenenud riik. Näiteks meie kaasmaalased Digital Sputnikus tootsid maailma filmitööstusele valgusteid, mida kasutatakse virtuaalses produktsioonis. "Jaiki" tegime kõigest sellest teadmata.

Virtuaalse maailma võimalused on küll suured. Just sain teada uuest trendist:  inimesed, kelle meelelahutus on šoppamine, saavad virtuaalselt kokku mõnes privaatgrupis, valivad riideid, ostlevad koos — jagavad seda kogemust. Just pandeemia ajal hakkasin iseenda jaoks õppima virtuaalset moemaailma. Milleks osta nii palju riideid, kui need peagi ära tüütavad. Või osta riideid ühe foto jaoks sotsiaalmeedias. Saab osta endale tuntud moebrändi virtuaalse kleidi ja panna selle virtuaalselt selga. Nüüd on tehisaru kogu selle maailma täiesti hulluks pööranud. Siin on aga omad probleemid, millest võin väga pikalt rääkida. Mitte ainult eetilised, vaid ka keskkonnateemalised. Kui ma varem genereerisin tehisaru sisu enda arvutis, mis küttis terve mu maja soojaks, siis nüüd toimub see kõik juba justkui internetis, kuskil away. Aga kus see away asub? Sealsamas, kus on tohutu suured serverite ja GPU linnakud, mille jooksutamiseks läheb meeletu suur kogus energiat ja jahutuseks vett. Joogivett. Tehisaru on muidugi ka tarkvaras sees ja on muutnud asjad lihtsamaks. Inimestele on see ka lihtsalt lõbus, teevad naljakaid kassipilte jms.

Räägi ka Veljo Tormise muusikale tehtud "Unustatud rahvastest".

See projekt on mulle väga tähtis. Soome-ugri teema on üldse väga oluline. Kaljo Põllu, Lennart Meri ja Andres Sööt olid kõik need kaadrid juba üles filminud. Veljo Tormis lindistas ju 1970-ndatel kõik helid, näiteks läänemeresoome rahvaste runolaulud, ja arranžeeris neid koorile. Ma kasutasin ja animeerisin nende olemas olevat loomingut. Meil on juba nii suur ja ilus pärand, seda tuleb hoida. Praegu läheb mulle väga korda kogu seto teema. Nad on ju koloniseeritud ja meie pigistame lihtsalt silma kinni. Siis reklaamime Eestit setodega, nagu nad oleksid pärismaalased. No kui nad on, siis peab neile ka andma kõik õigused, mis pärismaalastel on. Olen väga õnnelik, et pärimus on meile taas oluline. Välismaalased on alati üllatunud, et meil tehakse doktoritöö triibuseelikust.

Nüüd oled hakanud üha rohkem ka päris omaenda teoseid tegema?

See on tulnud koos kooliga. Enesekindlus tuli koos kooliga. "Jaiki" viimasel võttepäeval kopeerisin viimased materjalid kõvakettale, panin arvuti kinni ja läksin maale. Olin viiendat kuud rase. Tagasi linna ma ei tulnud. Olin viimased viis aastat teinud kõiki PÖFFi avamisi ja lõpetamisi, Tallinn Music Weeki asju, "Kuldmunasid", umbes viis teatrilavastust aastas ja palju kommertstöid. Kõigil inimestel on oma peod: filmiinimestel PÖFF, muusikainimestel TMW, teatriinimestel teatripäev, ja mina teenindan kõiki neid pidusid. Justkui oleks minu pidu igal pool, aga ma ei kuulu mitte kuskile. Kogu koroona aja olin maal ja minu lavaks oli isa kingitud kasvuhoone. Sel ajal mõtlesingi, et mis minust saab — muusikat ma ei tahtnud teha ja teater ei ole minu teema. Sain aru, et hariduse poolest on minu kunstitaust täiesti olematu ja samal ajal tahtsin magistrisse minna. Esimese magistri tegin EKAs kaasaegsest kunstist; vastuvõtukomisjonis oli skulptuuriosakonna inimene, kes ei saanud üldse aru, millega ma tegelen. Enda arvates oli mul juba väga võimas portfoolio, aga tema küsis, kas ma teen teistele taustu. Kirke Kangro aitas mu hädast välja ja ütles, et ma tegelen stsenograafiaga. Teised kõik maalivad, aga mina teen mingit 40-meetrist hologrammi keset Tartu linna.

Nüüd teen teist magistrit EKAs, taidestuudiumi õppekaval, mis tähendab, et me tegeleme erinevate käsitööviiside loovuurimustega. Osakonda juhivad Kärt Ojavee ja Juss Heinsalu. Viimasel ajal teen üha rohkem omaenda teoseid. Viimane töö, mida sai näha Tartu valgusfestivalil, rääkis seto sõlest — tegin seda koostöös muusik Meelika Hainsooga. Praegu õpetan ise EKAs liikuvat pilti ruumis ja digianimatsiooni.

Aastatega olen aru saanud, et see meelelahutusmaailm on meeste päralt, sest neil lihtsalt on rohkem füüsilist vastupidavust. Paneme tehnika üles ja teeme öö läbi tööd, siis on kontsert ja siis korjame kogu kola kokku. Ma ei suuda seda füüsiliselt teha. Tehnika rendi firmade video-, valgus- ja helitehnikud elavad energiajookide peal, selline koormus ei ole normaalne. Selles valdkonnas ei huvita kedagi, et sul on laps, või ärevushäire, või mis tahes muu elu — kõik tehnika ja saalid on ju renditud. Ma reaalselt renderdasin sünnitustoas Birgitta festivali visuaali. Ma ei taha enam sellist elu. Meie turg on sellega harjunud, et teeme meeletult kõrgetasemelist tööd võimalikult lühikese ajaga ja väikese meeskonnaga.

Mis vahe on teatris ja meelelahutusmaailmas töötamisel?

Teatrist ja teistest töödest, kus kunstiline sisu on oluline, saan rohkem loomingulist mõnu. Meelelahutusmaailmas pole erilist vahet, kas see on minu originaallooming või ostetud materjal. Kuigi näiteks viimane jõulugala Unibet Arenal oli justkui erinevate firmade kollektiivne jõulupidu. Inimesed saalis joovad, söövad ja Utopia Entertainment teeb maailmatasemel show'd. NOËP annab staadionimõõtu kontserdi, mida saadab Alpha Productionsi ulmeline tule-show. Kuidas siis mina videoga saan stock'i materjalidega kohale tulla? Need peod olid ülikõrge tasemega ja mulle väga meeldib see meeskonna keskendumine ja fookus — kõik toimetavad ühe asja nimel väga kitsastes raamides. Me usaldame üksteist ja see energia, mis tekib, on väga äge. Teatris aga toimuvad lugemisproovid, kus videokunstnik istub kohal ja peab kuulama mõtisklusi sellest, kas näitleja on lill või tatt. Siis on lavaproovid, aga lavastaja ütleb alati, et video, heli ja valgusega tegeleb ta siis, kui proov on läbi. Meie istume kõik need proovid kohal, aga tööd saame teha öösiti. Mul on neid lugusid kahjuks väga palju; näiteks üks lavastaja, kes oli nii närvis oma töö pärast, ütles, et näita, mis sul seal on, me tahame sind ju aidata. Ta ütleb seda mulle viimasel proovipäeval! See aja raiskamine teatrites on mulle väga frustreeriv: kaks nädalat passin proovis ja siis järsku on vaja kõik korraga ära teha. Ühesõnaga, meelelahutustööstus meeldib mulle väga, kui sealses meeskonnas ei ole psühhopaate. Võiksime austada üksteise elu ja tööd. Tehnikud ei peaks end surnuks töötama. Meie töökeskkonnas on palju kiusamist, nagu sõjaväes. Meie peamegi üle töötama ja öösiti töötama ja energiajookide varal püsti püsima. See ei ole okei.

Kuidas sa oma pereelu ja töö klappima saad?

Ma elan maal ja suure lumega läks just elekter ära. Mina kudusin masinaga oma kollektsiooni ja mees rookis terve päeva lund. Ta aitab mind väga palju, ma saan tema peal kõiki oma mõtteid peegeldada. Mikk on veganrestorani omanik ja väga loominguline inimene. Ta tegeleb palju ka lapsega. Maal elades mõtlen üha rohkem maa ressursside peale, materjali kasutamisele. Kui inimesed küsivad ChatGPTlt pidevalt abi, näiteks et mida ma täna söögiks teeksin, ja arvavad, et sellest midagi ei juhtu, siis see on vale. See kõik raiskab tohutult energiat. Meie lolle küsimusi renderdavad suured masinad, mida jahutatakse tohutu koguse joogiveega. Kodus sa ju ei keeda lõbu pärast vett. Muidugi, kui on vaja teed, siis pead selle vee ära keetma.

Kudumismasin on sul praegu puhas analoog. Kuidas see pilti sobib?

Urmas Lüüs, kes oli minu juhendaja, ütles, et kui vaatad midagi ekraanilt, on see ekraan ju päris asi, nagu vaatajagi on päris. Igasugune ekraan mõjutab inimest siinsamas maailmas. Virtuaalset ja reaalset või analoog- ja digitaalmaailma pole üldse mõtet teineteisest lahutada.

Maailm, see olen mina, ja mina, see on maailm?

No just. Käsitsi oma riiete valmistamine on väga oluline. Meil on olnud viiskümmend aastat sellist aega, kus me ei saanud neid oskusi oma emalt. Nüüd tunnen, et tahan sinna maailma tagasi, olla ühenduses maaga.