See oli 46 aastat tagasi, kui Tõnu Kaljuste koos tänase Eesti Filharmoonia Kammerkoori eelkäija, tollase Ellerheina kammerkooriga mööda Läänemaa mahajäetud kirikuid sõitis ja neis kontserte andis, kaasas portugali luuletaja Fernando Pessoa poeemide eestikeelsed read ja helilooja Veljo Tormise noodikimbud. "Me õppisime läbi selle teose oma kultuuri," tõdeb Kaljuste aastakümneid hiljem. Ta viitab Juhan Viidingu libreto ja Ain Kaalepi tõlkele ning rääkis teosest "Tornikell minu külas". See oli aeg, mil kõige tähtsam oli hoida eestlust enda sisemuses. Hoida alles.

"Siit algas meie generatsiooni sisemine konfliktsus ja kultuuriline slaalom pihta. Ja alles hiljem selgus, kuidas valitsevast ideoloogiast mööda mindi ja kuidas riigikorraga dialoogis oldi. Aga meie näitel võin öelda, et kui riigikord muutus, siis ei pidanud ma kammerkoori repertuaarist mitte midagi prügikasti viskama," kinnitab Kaljuste. 

2024. aasta juunis tuulisel Iirimaal taas enne kahte kontserti noote sirvides viitan Tormisele kui Kaljuste kaubamärgile. Kuid tema arvab teisiti. "Kaup on kultuur küll, kuid mina olen ennekõike vahendaja ja kaubamärk – kui üldse – on pigem see meie suurte loojate loodu laiemalt, olgu see siis Kalevala kultuur või kristlik kirikumuusika. Ja just sellest on saanud meie tee juba nii kaua aastaid tagasi." sõnab muusik.

Päev varem on Kaljuste koos oma filharmoonikutega lahkunud Türgi pealinnast Ankarast, kus kandis koos Tallinna Kammerorkestriga ette Arvo Pärdi teosed "Aadama itk" ja "L'abbé Agathon" – solistina laval sopran Maria Listra. Muidugi hüüdis publik korduvalt "braavo" ja skandeeris hiljem seistes, kuni Kaljuste äiutas lisaloona kõlanud hällilaulu saatel kõik rahulikult koduteele. Ja sedagi oli tarvis, sest õhtusse jagus elevust ja emotsioone.

Eesti ja Türgi diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva puhul seisid laval mõlema riigi lipud, kõlasid riigihümnid – hiljem saime kuulda, et Kaljuste juhatanud türklaste hümni meeldivalt meloodilisemaks kui kohalikud seda varasemalt kuulnud olid – ning viis aastat tagasi valminud erakordse akustikaga 2000-kohalises saalis istus ka diplomaatiline korpus. 

Kuid palju enam oli saalis lihtsat rahvast, klassikalise muusika seltsis õhtut veetma tulnud erinevas vanuses kohalikke. Nad filmisid esitusi, guugeldasid esinejaid ja teoseid või kuulasid ülimugavatesse poosidesse vajunult meie tippartistide esituses eesti parimaid helitöid – Pärt, Tormis, Eller, Tüür, Tubin, Sumera –, mis on rahvusvaheliselt tuntud ning tuuritanud eri mandritel ja väga erinevates saalides.

Kultuuriline läbilöök

Neist kõige märgilisem on Kaljuste sõnul seekord "Aadama itk", mis sai esmaettekande 2010. aastal just nimelt Türgis. "Ja et see teos tookord Istanbuli kultuuripealinna sündmuste sarjas nii suure tähelepanu pälvis, selles on ka Eesti diplomaatidel suur osa," märgib Kaljuste. Hetk hiljem mõtiskleb ta juba sõna läbilöök üle. "Kuidagi ei saa öelda, et see oli kultuuriline läbilöök, sest läbilöök on üks väga halb sõna, aga muusikas tahaks seda teinekord kasutada küll," tõdeb ta.

"Näiteid ju on, kasvõi Erkki-Sven Tüüri teoste puhul, mida oleme kammerorkestriga oma kavas teinud. Sest kuidagi hakkab see mõjuma inimestes nii, et tihtipeale järgneb kontserdile uus tellimus ehk et kõik need Tüüri "Illusoonid" ja "Passioonid" on toiminud  helilooja tuntuks tegemisel väga hästi. Mäletan, et minuga tegi midagi taolist kunagi šoti helilooja James MacMillani muusika. Kuulasin ja üks teos mõjus niivõrd hästi, et peale seda hakkasin ka tema ülejäänud muusikat huviga vaatama ja hoopis teistmoodi kuulama," selgitab Kaljuste. 

"Sama asi on olnud ka Pärdi ja Lepo Sumera teoste puhul. Ja Lepo Sumera teoste lend, ma arvan, on tulevikus ka kindlasti suur, kui ERSO võtab kätte ja teeb ära kõik tema sümfooniad, Eduard Tubina sümfooniatest rääkimata. Dirigentidena olemegi seni üksteisele vaid jaatavalt noogutanud, sest tegemist on suurepärase loominguga, kuid meie sümfonistide teoste rahvusvahelisel levitamisel on puudunud tõeline energia. Kuid küllap see uutes generatsioonides kunagi tekib," rõhutab Tõnu Kaljuste, leidmata "läbilöögile" endiselt sobivat sünonüümi. 

Lehekeeramise krabin ei sega

Paberkava puudumine painab maestrot seekord pisut samuti. Etteruttavalt olgu öeldud, et Iirimaal on mõlema kontserdil taoline korralikult olemas. Aga miks peab üldse kontserdil paberist kava käepärast olema ja millal seda siis lugeda?

"Pärdi puhul tekkis mul tõesti mure, sest ma ei tea, mida Türgi publik täpselt kuulas, kuna teksti, millest lauldakse, nad jälgida ei saanud. Kuid vahel mulle tundub, et asjadest mittearusaamine on mõnede keskmiste kultuuride omapära. Kesk-Euroopas tahetakse ka kõige keerulisemad tekstid ikka enne või teosega koos läbi lugeda," ütleb ta. 

"Kui lähete Royal Albert Hallis näiteks Promsi kontsertidele ja seal kantakse ette suur Berliozi ooper, siis kogu seltskond loeb prantsuskeelset teksti paralleelselt kaasa ja keerab täpselt üheaegselt kavalehte. Teose ettekannet jälgitakse nagu filmi. Või olgu see näiteks Bachi "Passioon" – publik jälgib teksti kulgu," kõneleb Kaljuste. 

Ta kinnitab, et lehekeeramise krabin ei sega kedagi ja et ükski noot kaotsi ei lähe. Vastupidi. "Sa ei pääse muusikast üle ega ümber, sest muusika võimendab teksti ja muusika ongi ju tekstist sündinud ning toimuvast aru saades on kuulamiskogemus hoopis teine. Muidu tekivad taolised arvustused, kus kirjutatakse, et kõlasid ilusad hääled ja sopranid võtsid kõrgeid noote – räägitakse justkui ilmast. Aga kui on tegu sisulise tekstiga, siis sellel tekivad mingisugused ambivalentsed võimalused. Täpselt nii nagu on Aadama loos, mis muutub meie jaoks paratamatult iga maailmas toimuva olukorraga ja selles on nii palju kihte, et neid ei jõua kõiki ära nimetada."

Keeleteema on poliitikute rida

Üks kiht, mis on lugematagi selge, on vene keel, milles "Aadama itk" kõlab. Kaljuste sõnul on Pärdi muusikas kirikuslaavi ja venekeelseid tekste hästi palju ning kuulaja puhul saab määravaks keeletaju. "Need erinevad väljendused, foneetika, kõla ja omapära rikastavad muusikat. Me elame taolises piirkonnas, kus keeletaju vähemalt minu generatsioonil on rikkam kui neil, kes ei valda vene keelt," usub ta.

Dirigendile meenub, kuidas ajal, mil Pärt "Aadama itku" lõi, käis Eestis tihe keskustelu teemal, kui palju eestlaste hulgas on natsionaliste, kes tahavad vene keelt ja venekeelset kooli tappa. "Eestkõneleja oli Jana Toom ja ta ajas väga intensiivselt seda, kuid samas oli ta ka Tallinna linna kultuurijuht, kes viibis Istanbulis Aadama teose esmaettekandel. Ja ma arvan, et temalegi oli üllatuseks, et laulsime teost vene keeles ning ta kohtus meiesuguste inimestega, kes taolises keeleprobleemide kategoorias ei mõtlegi," kõneleb Kaljuste.

Ta on veendunud, et keeleteema on pigem poliitikute rida. "Ehkki ma ei ole temaga pärast seda kontaktis olnud, on mul jäänud mulje, et vähemalt selles osas on tema retoorika edaspidi vähem primitiivne olnud. Nii et näed, kuidas ühest teosest on saanud omamoodi lakmuspaber, mis testib seda inimeste poliitilist kultuuri ja tarkust, sest tarkusega on asjad meil kahjuks praegu tagurpidi läinud."

Eesti ajakirjandus peaks rääkima Eesti muusikaelust

Omamoodi tarkus on ka teadmine, kui palju erinevamalt kõlab ja mõjub eestlasele tema oma rahva looming ning esitus, kui seda kuulata kodust kaugel. Nii tekib minulgi tunne, et kuulen Tormist ja Pärti justkui esmakordselt. Ja et äkki peaks me eestlased käima aeg-ajalt oma tippmuusikutega tuuridel publikuna kaasas, et kogeda endaks olemisest midagi uut ning leida taas üles see meie klassikute fenomen, mida Jaapani, Põhja-Ameerika või Euroopa saalides tuntakse. 

"Mäletan, kuidas kord tuli välismaal kontserdile kunagine meie manager Herbert Murd ja kui ta nägi, mis seal toimus, siis ta tegi niisuguse nipi, et maksis ärimeeste rahadega tšarteri ja me lendasime koos Milanosse kontserdile. Kõik nad tulid kaasa ja said sealse üsna suure eesti kogukonnaga osa sellest, kui kandsime koori ja orkestriga Itaalias esmakordselt ette Arvo Pärdi "Te Deumi"," meenutab Kaljuste.

"Jah, vahel tõepoolest võiks see vaatenurk ka avaneda. Kuid teisalt oleks ju ka naljakas, kui Eesti ajakirjanduses hakatakse rääkima kuskil välismaal toimunud kontserdist ja Eestis toimuvast vaikitakse. Kõik meie välismaal toimunud turneed on saanud sealses pressis tähelepanu. Kodused suured tööd nagu MacMillani autorikontsert, Mozarti "Thamos" ja nii edasi pole siinses ajakirjanduses tähelepanu saanud," tõdeb ta.

"Muidugi on tore teada, et Eesti muusika võetakse maailmas hästi vastu, kuid see ei ole Eesti muusikaelu ja meie kuulajal puudub kaugel toimunuga seos. Seepärast on kõige olulisem ikka inimese isiklik kogemus," teab Kaljuste.

Naissaarele sõites läheb pea puhtaks

Igal hommikul leiab Kaljuste aega ka eesti portaalidest uudiste sirvimiseks ning tõdeb, et praegu maailmas toimuvat on mitme mõttes huvitav jälgida. "Praeguse aja probleemid on tunduvalt suuremad kui üksikinimese pettumus ja see üldistus, mis meil teinekord tekib elatud ajast ja see kogemus, mis meie generatsioonil on, see on ikka niivõrd rammus igasuguste seikade poolest, mida sa oled näinud idanaabri poolt," nendib ta.

Kaljuste toob välja, et temagi on Leningradis õppinud. "Teades kogu seda ajalugu, mis vene võimuga on kaasas käinud ja sa näed seda spiraali üha selgemalt ning märkad, millise käekirjaga võim nende riikide vahel toimib, kes meie ümber on olnud, mille all meiegi oleme olnud," ütleb ta ja lisab, et küll paistab, kuidas ja kuhu see lõpuks taandub. "Traagiline on muidugi see, et slaavi rahvad omavahel kisuvad, kuid see suhe on alati olnud verine ja jääb selliseks. Midagi pole parata, kõik need rahvahääletused Krimmis ja Donbassis olid ju sama "nutikad" nagu meie kunagine muutumine ENSV-ks."

Kus aga Kaljustel kõige paremad mõtted tulevad – kas lennukis või Naissaarel? "Vaat ei ole niisugust paremate mõtete logi pidanud, et kus nad täpselt tulevad, aga selge on see, et kui Tallinnast liigud paadiga Naissaarele, siis see kahe kõrva vaheline tahvel saab väga kiiresti puhtaks," muigab ta. 

Lennukis – enamasti äriklassis reisides – püüab Kaljuste hoopis magada. "Tõesti püüangi pigem magada, süüa ma lennu aja suurt ei taha. Enam kui neljatunnise lennu puhul lendan äriklassis, ilmselt sarnaselt kõigile inimestele, kes peavad protsesse juhtima ning tahavad järgmisel päeval edukalt tööd teha. See on ainus võimalus tervist hoida. Ja intensiivse liikumise tõttu on sellised tingimused mul kõikide mänedžeridega lepingutesse sisse kirjutatud. Lisaks aitab see võimalus pileteid vahetada, sest sõidu- ja esinemisgraafikud võivad ootamatult muutuda," selgitab ta.

Iga inimene peab ise oma vead tegema

"70 on üks väga huvitav ajajärk, ma arvan. Tegelikult on kogu mu teekond olnud lihtsalt suurepärane ja no ega siin noorematele soovitusi jagada oskagi, sest tegelikult peavad inimesed ikka ise saama kogeda kõike ja ise tegema kõik oma vead. Nii on see igas generatsioonis. Isegi kui nad on sedavõrd rahvusvahelistunud, et ei pruugi oma kultuuri enam üldse tundagi või peavad meie väikese riigi loojate loomingut teisejärguliseks nišikultuuriks ja maailmakultuuri suureks või kui peetakse staadionikontserte suureks muusikaks ja usuvad, et kammersaalides tehakse väikest muusikat," rõhutab Kaljuste.

"Eks see laiem pilk ongi hästi väikesele hulgale inimestele antud ja kui nad suudavad Eesti ühiskonda edasi viia ja edasi arendada, tehes õigemaid otsuseid, siis võitlus sel tandril jätkub, sest oma eksistentsi nimel on see meil paratamatu. Ning aega, mil mõtleme, et no nüüd on kõik korras, võime puhata ja liugu lasta – seda ei tule," ütleb ta.

Kuid kas Kaljustel endal tuleb kord aeg, mil ta saab loorberitel puhata või Grammy-säras liuelda? "Eks ma siin varsti mõned muudatused selles suunas teen, sest ühelgi kohal ei saa ju olla igavesti. Esmalt lõpetan sel aastal Tallinna Kammerorkestri peadirigendina töö ja kahe aasta pärast lõpetan kammerkoori kunstilise juhi ja peadirigendi töö. Aga ma jään ikka neid juhatama ka edaspidi, kui kutsutakse," kinnitab ta.

Kaljuste sõnul sarnaneb tema pensionäri elu vabakutselise eluga. "Kuid ma olen rõõmus selle kõige üle – sest juhid peavad esimesena aru saama, millal on aeg kõrvale astuda. Ja ei, ma ei saanud kõike teha, mida tahtsin, kunagi ju ei saa. Aga tulevikuplaane teen ikka, ja need on muidugi muusikateatri suunas."

Intervjuule järgneval õhtul Dublini vanas ja väärikas, pehmete istmetega kontserdisaalis ja päev hiljem Corki kaunis puitpõrandaga katedraalis kõlab "Tornikell minu külas" nii, et publik püsib liikumatuna esimesest hetkest viimaseni. Tunnevad iirlased endid sellest teosest ära või on põhjus selles, et Kaljuste kammerkoor on sealse publikuga juba korduvalt varemgi kohtunud, polegi oluline. Kindel on, et eesti loojate loodu kõneleb kuulajaga üle keele ja piiride.