Katrin Saks ütles, et Šein oli talle nii õpetaja, kolleeg kui ka sõber. "Ma olen pidanud teda majakaks, kes teab õiget suunda ja aitab siis, kui udu on väga paks, õiget kurssi hoida. Muidugi ta õpetas mulle teleteooriat, tele tegemist ja teleorganisatsiooni ning ülikooli juhtimist, aga kõige rohkem inimeseks olemist."

Saksa sõnul oli Šein väga hea inimene. "Tema kreedo oli, et igas päevas tuleb teha vähemalt üks heategu. Ma arvan, et ta tegi neid rohkem. Ta püüdis inimesi alati mõista, mitte hukka mõista. Ta armastas inimesi ja inimesed armastasid teda. Ka kõik tema üliõpilased."

Oma tudengitele õpetas Šein, et televisioon ei ole üks saade või programm, vaid see on midagi hoopis suuremat. "See on midagi, mis loob väärtusi, mis loob tähendusi ja tänu sellele on tal määratu suur mõju kogu ühiskonna ja Eesti arengule. Midagi, millest ei ole kõik alati aru saanud. Vaadatakse ainult, kas saade meeldib või ei meeldi, aga tegelikult loob see meie kultuuriruumi hoopis suuremal määral," meenutas Saks endise õpetaja õpetussõnu.

Saksa hinnangul on märkimisväärsed Šeini 1980. aastatel valminud filmid "Raudrohutee" ja "Ratastoolitants", kus ta tõi ekraanile vanurid ja puuetega inimesed. "Ma mäletan, et tol ajal oli see päris suur šokk. Nendel filmidel oli oma ajas väga suur tähendus," meenutas ta ning lisas, et samuti oli omas ajas väga suur tähendus saatel "Mõtleme veel". Ka tõi Saks välja, et "Prillitoosile" aluse panemise ja selle pikaaegse juhtimise. "See on ka ühiskonnas suhtumist eakatesse inimestesse muutnud," rõhutas ta.

Lisaks rõhutas Saks, et Hagi Šein oli väga mõistev juht. "Kui minus organisatsioonijuhina midagi head on, on seda Hagi mõjutanud," usub ta.