Eesti keeles on hulk selliseid liitsõnu, mis rõhutavad millegi intensiivsust, näiteks sõnale kibe saab liita kiire, kähku, külm või sõnale tuli sõnad hapu, kallis, kuiv, kuum. Selliselt saavad täiendsõnad nagu kibe ja tuli tähenduseks 'väga', nt kibekülm on väga külm ja tulikallis on väga kallis.

Paljud teavad, mis tähendab kui buss on puupüsti täis või keegi on jäänud puupaljaks, aga meie murdekeel pakub neile täiendust veel selliste sõnadega, nagu puulaisk ehk väga laisk, puupaks ehk väga paks või puutohm ehk väga rumal.

Eesti murretes leidub üldse terve rida selliseid ühendeid. Sageli on need moodustatud algriimiliselt, mis lisab omakorda justkui intensiivsust juurde. Nt Lõuna-Eestis on ala-alatu väga alatu, väga kõva on kõhikõva, valuvalgõ on väga valge ja pihtpimme on kottpime. Kodaveres täiesti pärani on perkperäni ja ihuüksi on üksühite, Nõos üteühtläne on täiesti ühtlane ja Setomaal tehiterveh on täiesti terve. Seto keeles leidub teisigi värvikaid sedalaadi sõnu, nt kihikiäki ja mihimiäki, mis tähendavad 'mitte keegi' ja 'mitte midagi'.

Meil on aga käes imeilus suvi, nii et kibekähku tulikuumale rannaliivale jääkülma jäätist sööma ja valivalgeid öid nautima!