Meie rahvusloom on teadupärast hunt. Täna räägingi natuke hundi-juttu. Eesti keeles leidub terve rida väljendeid, vanasõnu ja ümberütlevaid nimetusi, mis on seotud hundiga. Tuntumatest nimetatagu sellised, nagu hundid söönud ja lambad terved; mis hundi suus, see hundi kõhus; kellelgi on hundiisu või joodi hundijalavett.

Meie murdekeel aga pakub neile ohtralt lisa. Olgu öeldud, et murretes nimetatakse hunti ka soeks. Näiteks Kuusalus on öeldud: susi siel, kus sutt mainida. Nõos on arvatud, et susi unetab, peni mäletäb, vana kass piab kavva meelen. Rannus on ütlus: lähäd sutt pagema, lövväd karu kate pojaga iist, mis on analoog väljendile vihma käest räästa alla. Karulas viitab väljend suulõ ku susi, kässile ku kahru taibukale ja tublisti töötavale inimesele.

Hundi leiame veel mitmetes teistes kõnekujundites. Näiteks Põhja-Eesti on öeldud: julge ku vana unt kunagi; kade nagu susi; ea tervis, just nagu va undil. Lõuna-Eestis on ütlused, nagu ta ikk (ehk nuttis) nigu susi umma poiga; ein om seante nagu undi arjass, vikat pääle ei akka; sa olt nii kangõ kaalaga ku susi, painu ui kohegi tuu kaal, mis käib kangekaelse inimese kohta.

Värvikaid väljendeid leiab veel näljasest inimesest: no küll on nahk ele, sööks või undi ära (Vigala); minä õlen ninda õõnes, süön vai undi vällä (Lüganuse) või kõtt nõnda tühi, süüss või undi jala päält ärä (Karksi).

Seekordne lugu oli siiski täitsa tõsi, mitte hundijutt.