Juba antiikajal täheldati, et ilukirjanduse keel ei ole päris samasugune kui see, mida me igapäevaselt kasutame. Raamatutes võib kohata ebatavalisi väljendeid, luuletustel on aga mingi imelik rütm ja kummaline kõla. Kes ikka ütleks niisama, et "mõnd saart on määratus meres" või "viras vikerkaar üle vee"? Neist veidrustest kokku moodustub teksti stiil.

Samuti nagu teisi keelelisi norme, võidakse kirjanduses väänata ka õigekirjareegleid. Kirjaviisinihked, mida võiks ametlikus dokumendis pidada veaks, on luules täiesti omal kohal ja oluline osa sellest, kuidas tekst lugejale mõjub.

Kuna me oleme normingupärase õigekirjaga nii ära harjunud, paneme sellest kõrvalekaldumist väga hästi tähele. Nii saab autor õigekirja kaudu lugemist meelega aeglustada, takistada, moodustada keelemänge ja muuta rõhuasetusi.

Eripärane kirjaviis võib aidata luua ka autoristiili. Mitmed eesti luuletajad kasutavad ü-tähe asemel y-it, lisades sedakaudu isikupära või seostades end mõne alternatiivkultuuriga. Samuti võidakse tähekombinatsiooni ks asemel kasutada x-tähte, ku asemel q-tähte, ts-i asemel c-d ja täpitähtede asemel numbreid (nt laqx, kloccidest, v66ras jne).

Õigekirja kaudu saab ka viidata teistele keeltele ja keelevariantidele. Kui sõna rahwas on kirjutatud kaksisveega, on tähendus kohe arhailisem, teinud asemel teind kirjutamine meenutab suulist kõnet, võõraste tähestike ja õigekirjareeglite kasutamine aitab luua seoseid teiste keeltega ("oh küll on oïvaliné, ja oh küll on ontlique!" – Kruusa Kalju). Ja kui kasutada lihtsalt tüüpilisi õigekirjavigu, saab ju lugejas tekitada kujutluspildi kellestki, kes just niimoodi kirjutaks!

Mitmed eesti luuletajad tunduvad aga olevat võtnud oma eesmärgiks juhtida meie tähelepanu õigekirjareeglitele enestele. Kui Wimberg kirjutab kärppsed kahe tugeva p-ga, Kruusa Kalju kirjutab olematta kahe tugeva t-ga ja Jürgen Rooste kirjutab süüa kui s ü i a, siis võib tekkida mõte, et… miks siis mitte? Kuidas me neid sõnu kirjutaks, kui reeglid koolis nii selgeks poleks õpitud?

Sedakaudu näitab ilukirjandus meile, kui lai on võimaluste maailm ka väljaspool reeglitega piiratud ala. Mõnikord on tõesti targem normingupäraselt kirjutada, aga mõnikord võib just väike nihe õigekirjas aidata tekstil toimida nii, nagu parasjagu soovitud.

***

Loe lähemalt Saara Liis Jõerand (2024). Ortograafia stilistilise vahendina eesti nüüdisluules. Magistritöö. Tartu Ülikool.