Sõna september on ladina päritolu sõna, mis jõudis eesti keelde saksa keele vahendusel. Ladina keelde on see tuletatud sõnast septem ehk seitse, kuna september tähistas Vana-Roomas kehtinud Juliuse ehk vana kalendri järgi märtsis alanud aasta seitsmendat kuud. Gregoriuse ehk uue kalendri järgi, mis ka Eestis 1918. aastal vastu võeti, on tegemist siiski aasta üheksanda kuuga.

Septembrikuud ehk septembrit saab rahvapäraselt kutsuda veel sügiskuuks ja mihklikuuks. Viimane nimetus tuleb 29. septembril pühitsetavast mihklipäevast, mis tähistabki sobilikult põllutööde lõppu ning sügise algust. Lisaks on septembrit rahvasuus nimetatud kanarbikukuuks, pohlakuuks ja jahikuuks, sest just siis õitseb kanarbik, metsaalused on küpseid pohli täis ning algab jahihooaeg. Kuna septembris koristatakse ja kaalutakse saaki, on seda kutsutud veel ka lõikamisekuuks ning kaalukuuks. Õppuritele ei ole ilmselt võõras septembri sünonüümina tarkusekuu, sest just siis alustatakse suure innuga uut õppeaastat.

Kui me vaatame otsa mahukatele digitaalsetele keeleandmetele eesti keele ühendkorpuses, siis selgub, et septembrit iseloomustatakse kõige sagedamini omadussõnadega soe, ilus, vihmane, kaunis ja kuiv, näiteks lauses "Nii sooja septembrit pole Eestis varem olnud". Aga esile tulevad ka sõnad kaine ja alkoholivaba, näiteks lauses "Kaine september on sujuvalt veninud novembrisse ja jätkub edasi." Need kaks viimast viitavad iga-aastasele üleskutsele "Septembris ei joo", millega ärgitatakse inimesi üles oma alkoholitarvitamist vähendama.

Niisiis on september rikkalikult täis ilu ja elu – kanarbik ja pohlad värvivad maastikku, valminud saak meelitab korilased metsa ning õppurid alustavad entusiastlikult uut õppeaastat. Soovin meile kõigile kaunist ja viljakat tarkusekuud!