Eesti Dokumentalistide Gildi ja Eesti Režissööride Gildi suvekool 2024 Roosta puhkekülas, 23. – 25. VIII 2024.

Augusti lõpus toimus Roostal juba traditsiooniks saanud dokumentalistide suvekool, mis korraldati tänavu esimest korda koos Eesti Filmirežissööride Gildiga. 2013. aastast toimunud koosviibimised on dokitegijad kasvatanud ühtseks filmiseltskonnaks, kellega jagatakse loomingulisi õnnestumisi, pikale veninud tootmisperioodist saadud peavalu, vaimse tervise muresid ning filmidega festivalidel rännates talletatud teadmisi.

Suvekooli võlu peitub vabas vormis arutelus, kus arvamusi ei pisendata, julgetakse olla terav, aga ka sõbralikult hooliv ning võetakse aega mõttevahetuseks ja erimeelsuste lahti harutamiseks. Järgnevat ei saa omistada üksnes nimetatud vestlejatele, vaid kogu suvekoolis osalenud kollektiivile.

Vaimsest tervisest konstruktiivsete lahendusteni

Alustati vaimse tervise aruteluga, mida raamistas hiljutine rahvusvaheline uuring "Dokkide hind"¹, mille põhjal kannatas 54 protsenti vastanute vaimne tervis viimast filmi tehes tõsiselt. Vestlusringi "Kuidas enda vaimse tervise eest paremini hoolitseda?" juhtis psühhoterapeut Signe Noppel ning osalesid filmitegijad Margit Lillak, Marta Pulk ja Moonika Siimets.

Ehkki Eestis pole sellist uuringut koostatud, jäi kõlama pikaajalist loomeprotsessi saatev eksimuspaine ning majandusliku ebakindlusega kaasnev probleemistik, kus filmiterviku (ja ka selle tegemisega seotud inimeste) ees vastutust kandev režissöör on pärast filmi valmimist emotsionaalselt erakordselt kurnatud ja vahendeid enese üles turgutamiseks napib, eriti kui järgmine idee pole veel arendusrahaga kaetud või hingehinnaga valminud teose retseptsioon on osutunud kesiseks.

Eraldi küsimus on, kuidas ennast hoida aastaid kesta võiva filmiloomeprotsessi puhul, millega jõutakse sedavõrd kokku kasvada, et sisemise tühimiku tekkimine on paratamatu, isegi kui vastuvõtt on soe ja filmil läheb hästi.

Mainitakse oma abivahendeid toime­tulekuks intensiivsel perioodil: võtta aeg maha ja teha loomeprotsessi pause, mitte nürilt nühkida kesise tulemuse poole; otsida vaheldusrikkust ja kasvada inimesena vaikselt sisemiste kriiside kaudu; tõmmata piire ja saada tugevamaks, et olla valmis jälle püsti tõusma ning oma järgmisele ideele toetajaid otsima.

Elutervelt jäi ruumi kajama valusate kogemustega selgeks õpitud kavatsus "enam mitte filmi kätte ära surra", aga märksa nukramana ka see, et käes on aeg, kus Eestis on režissööril professionaalne filmitegemine pea võimatu ja tegemist on justkui kalli hobiga, mis vajab toeks muid majanduslikke vahendeid (sama paralleeli tõi Annika Koppel välja ka kevadises artiklis ühelt eelmiselt filmiürituselt²).

Leiti, et filmitegemine on tootmise ja produtsentide poole liigselt kaldu ning vaja oleks mingisugust nihet, mis võimaldaks hakata projektide asemel rohkem autoreid toetama. Konstruktiivse lahendusena pakutakse välja, et filmitegijate tervise huvides on vaja teha EFI uue arengukava koostamisel põhjalik uuring, mida režissöörid vajavad: milliseid koolitusi, taastumis- või teraapiafonde, arenduskeskust, inimeste väärtustamist ja arengut suurema heaolu poole pakuks Eesti film aastal 2035? Missugused on vajalikud teenused ja kuidas neid eelarvestada?

Õnneks selgus arutelu käigus, et kinoliit koos EFI ja PÖFFiga plaanib lähiajal valdkonna vajadustest lähtuvate meistriklasside korraldamist.

Kriis, usaldus ja enesetsensuur

Pärast otsust ebakindlale vaimuseisundile kollektiivsete ettepanekutega vastu seista, arutati koos filmitegija Vahur Laiapeaga kriisiolukorras filmimist ja vastavat vaimset häälestust.

30 tundi Talibani käes vangis olnud ning omaenda surma lavastamist pealt näinud Laiapea kirjeldas oma psühholoogilisest sadismist väljatuleku teekonda koos sealse taustsüsteemi tutvustamisega. Laiapea selgitas, kuidas tema kogemus on nüüd juhtinud teda süvitsi tegelema Ukraina sõjaga nii dokitegija kui kolumnistina.

Laiapeale alternatiivse vaatenurga Lähis-Ida kohta pakkus aastaid İstanbulis elanud ajakirjanik ja poliitika­vaatleja Hille Hanso, kes kirjeldas oma kogemust tundmatu kultuuriga kohanemisel ja võõraste inimestega usalduse loomisel.

Hanso kirjeldatud seikadest väärib mõni kahtlemata ka filmistsenaariumiks arendamist, aga enamasti tõi ta palju häid näiteid olukordade kohta, kuhu filmitegija võib tundmatus keskkonnas sattuda ning kuidas kätte saadud materjali sisu kvaliteet peegeldab tegija motivatsiooni ja tema suhtumist piirkonda. Hanso sorav jutt orientalismi ja oktsidentalismi vahekorrast selles erakordselt värvikas, mitmekesises ja suuresti vanade traditsioonide lõksust välja rabeleda püüdvas ühiskonnas jättis sügava mulje.

Teisel päeval lahati enesetsensuuri loomingus filmi "Evat otsides"³ näitel. Kuigi algul jäi mulje, et tegemist on Marko Mäetamme haigestumise tõttu ära jäänud diskussiooni vägisi tekitamisega, siis ühise arutelu käigus jõuti õige keeruliste küsimusteni.

Milles seisneb dokitegija vastutus oma filmi tegelaste ees? Millist rolli mängib südametunnistus? Kes tohib endale lubada vaataja tähelepanu võitmist seksuaalse objektistamise abil? Kuivõrd saab kunst olla teraapiline kellelegi teisele peale filmi­tegija? Rasketel teemadel tulebki rääkida ja neid näidata, sest kui need pannakse kalevi alla või "tsenseeritakse" rahastajate ja publiku poolt, jäävadki alles ainult nn lihtsa teema filmid, mis peegeldavad mingisugust ühiskondlikku tellimust, aga kunst peaks osutama valupunktidele ja liikuma trendidest eespool.

Traditsioonid ja kokkuvõte

Traditsiooniliselt näidati ka seekord üht "toorest" dokki. Priit Tenderi ja Taavi Aaviku "Valge pagulase" väga must materjal oli veel nii varases staadiumis, et raske ennustada, mis suuna see Keenias aset leidev film võtab.

Dokumentalistide kolleegipreemia "Doki Killu" sai Liis Nimik kaheksa aastat tegemises olnud "Päikeseaja" (2023) eest. Vastuvõtmisel tänas ta südamest doki suvekoolides kokku kasvanud ja ühise ürituse eest seistes eriilmelisi filme tegevat seltskonda, kes on toeks rõõmsal, aga eriti raskel ajal.

Oli näha, et Roostasse kogunenud ligi 50 osalejat seisab ühiselt filmiolme parandamise eest. Filmitegemine on tohutu privileeg, mis vajab väga eri­ilmelisi oskusi – mõtestamisjulgust, laia silmaringi ja vastupidavust. Siin ei saagi õnnestuda inertsist tuttavaid radu käies, vaid ikka katsetades ja riskides. Kui paljud meie autorid ei tunne, et filmivaldkond pakub praegu selleks vajalikku pinnast, on neil vähemalt selja taga toetajaskond, kus jagada oma kogemusi ja teha plaane olukorra parandamiseks, et eesti autorifilm saaks jätkata.

¹ The Cost of Docs, 2023. https://www.whickerawards.com/wp-content/uploads/2023/11/Cost-of-Docs_Report_2023_DIGITAL.pdf

² Annika Koppel, Kes kõigutab filmivaldkonna paati? – Sirp 5. IV 2024. https://sirp.ee/s1-artiklid/film/kes-koigutab-filmivaldkonna-paati/

³ "Searching Eva", Pia Hellenthal, 2019.