Me alustasime mässaja arhetüübist ja see teema meil kusagile ei kao. Tuleme aga alustuseks korraks eelmises saates räägitud alateema juurde tagasi ja räägime veel õige pisut tollest demograafilisest plahvatusest – laste sünnist sõjajärgsetes Ühendriikides ja selles, et uus põlvkond koos neisse istutatud unistuste ja ambitsioonidega oli just see, kes ka popkultuuri uusi suundumusi lihvima hakkas.

Me mainisime muuhulgas ka seda, et kodu eeslinnas muutus eriti oluliseks institutsiooniks, kui nii võib öelda. See oli suurepärane paik, kui jutt oli laste kasvatamisest. Aga hiljem, juba vanemana, sai neile lastele selgeks, et kõik oluline toimub kesklinnas ja me võime seega mässu koordinaatide kujunemist kasvõi taolise dünaamika abil seletada.

Aga see pole meie jaoks hetkel kõige peamine. Olulisem on see, et kodu sümboliks sai naine – just tema dikteeris elu rütmi. Ja seda ei saa väita ainult oletuste põhjal. Tegelikult oli hoopiski nii, et naise positsiooni üle ühiskonnas ja perekonnas käis Ühendriikides elav arutelu. Seda nii sotsialoogilistes sissevaadetes, kunstiteostes kui ka meedias.

Üldjoontes võiksime siin jälgida kaht arutlussuunda – esiteks oli naine mõistetud kui kord, isegi režiim, pigem siiski tasakaal – keegi kes valvab perekonna kui masinavärgi funktsioneerimise järele. Keegi, kes seab piire. Teine ettekujutus naisest osutas tema justkui olemuslikule pehmusele, kalduvusele just eeskätt ära hellitada ja sel moel lämmatada. See oli naise nõrkuse ja nii mõnelegi isegi rumaluse märk. Meenutame, et demograafiline plahvatus ootas uuelt põlvkonnalt palju, poistelt eeskätt ja see, et nad asusid naise meelevallas, tekitas küsimusi.

Täpsustuseks pakun ühe näite, millele on siin ja seal mitmeid kordi osutatud. Näide ei puuduta otse muusikat, aga rock-kultuuriga on ta mentaalses seoses küll. Ken Kesey raamatut "Lendas üle käopesa" vahest paljud ei tea, aga Milos Formani samanimelist filmi aastast 1975 ehk küll. Mis seal siis toimub?

Mässumeelne Randall McMurphy (keda filmis kehastab Jack Nicholson) satub vaimuhaiglasse ja kohtab seal ülemõde Ratchedi siidkinnastes režiimi. Oluline on just tähele panna, et Ratchedi sihid patsientide allasurumisel on justkui isegi demokraatlikud. Vähemalt mõnda aega pole neis midagi vägivaldset – ta survestab McMurphy kuju kaudu pigem häiret, erandit. Sõnum on tal selge – üksikindiviid nagu McMurphy peab alluma kollektiivile: see, kes ei taha pehmet muusikat kuulata või rahusteid võtta, peab lõpuks järele andma, sest selline on kord, mida peavad järgima kõik.

McMurphy katsub ärgitada tegudele oma kaaskannatajaid, kelle puhul on ilmselgelt tegu naiste ja emade koduse surve ohvritega. Ja McMurphy ütleb Ratchedi kohta: "Ma olen näinud temasuguseid kõikjal kodudes üle maa – nad tahavad sind nõrgaks muuta, et saaksid sind siis kuuletuma sundida". See on kummaline tõdemus Ühendriikide kohta, kes on aga jõudnud end siduda maskuliinsete fantaasiatega uue ühiskonna rajamisest.

Kui see on näide naisest kui korda kehtestavast jõust, siis mitmeplaanilisem on too teine muster, kus naiselikkus on ohtlik pehmuse ja passiivsuse kaudu. Siinkohal võiks pikalt rääkida näiteks selistest erinevatest teooriatest, mis sidusid naise kuju kokku tärkava ajaviitekultuuriga. Need arutlused polnud tihti väga tõsiseltvõetavad teoreetilises plaanis, aga nad olid olemas ja nendega oli kerge suhestuda. Ning tõepoolest – juba suurte sõdade vahel olid naised tulnud tarbijatena väga aktiivsetena turule ning aja jooksul kasvas see sektor tohutult – ajaviiteromaanid oli suhteliselt süütu harrastus võrreldes näiteks tõusva moetööstusega või uue kummalise harrastusega nimega shoppamine. Ja televiisor oli alles ees.

Eelkirjutati ilmestamiseks sobib hästi lugu, mis kõlas Milos Formani filmi "Lendas üle käopesa" lõpus. Jääb igaühe otsustada, kas Jack Nitzsche loodud muusika on heakõlaline või on siin ka mingeid tumedaid noote sees.

Siinkohal tuleb teha üks sedastus, nimelt mässaja arhetüüp selle klassikalisel kujul on populaarses muusikas olnud meesarhetüüp. Seda isegi siis, kui tema kandja on naine. Aga veel olulisem on väide, et mässaja arhetüübi olemus, rokis ja kultuuris üldse pole mitte lihtsalt ka mäss isa kuju vastu, vaid on ehk isegi pigem sümboolne lahkulöömine emast – olgu siis tolle mässu konkreetsed sihid millised tahes.

Kui me lepime kokku, et mässuakt pole taandatav konkreetsele ideoloogilisele küsimusele – siis võime ehk öelda, et pigem on ta justkui taaskinnitus sünniaktile. Toimub lahkumine paradiisist ja saadakse kellekski. Ning see enesemääramise probleem ongi just meeste probleem – vähemalt nii mõisteti seda rock-kultuuris 1960. aastatel.

Siinkohal võiks viidata Ühendriikide radikaalfeministile Camille Pagliale – ka tema on samalaadse väite välja öelnud. Paglia oluline mõttekäik kõlab nii: "Naine lihtsalt ollakse, kuid meheks peab saama. Maskuliinsus on riskantne ja hoomamatu. See saavutatakse naisest lahtiütlemise kaudu ja seda saavad kinnitada ainult teised mehed." Ja Paglia lisab veel: "Feministlikud fantaasiad ideaalsest "tundlikust" mehest on läbi kukkunud. Sensitiivsusele sunnitud mehelikkus polegi üldse mingi mehelikkus."

Kui Paglia mõtteskeemi veelgi laiendada, siis on naine on tema teooria kohaselt määratletud bioloogilisena – naiseks saamisest annab teada menstruatsioon, naiseks olemine realiseerub läbi laste sünnitamise. Mees seevastu on Paglia järgi mõistetud kultuurililisena – just selles mõttes naine lihtsalt ollakse, kuid meheks peab saama – läbi rituaalide ja praktikate, mida teised mehed heaks kiidavad.

Meheks saamine tähendab näiteks hõimurahvastel mingist takistusest jagu saamist, mingi piiri läbimist, oma keha vastupanu ületamist. Me saamegi nüüd konstrueerida järelduse, et kultuuris – ka näiteks popkultuurilistes plahvatustes nagu rock-muusika seda oli – on naise roll meest tagasi hoida, loomulikkuse, etteantuse, paratamatuse piirides.

Rock-muusika kontekstis tähendab niisiis naine ikka midagi pidurdavat, ahistavat – passiivsust, kodu, sotsiaalseid reegleid, kõike seda, mis takistab päriselt meheks saamist. Nii et mässumeelse rock-muusika olemuslik kontekst on olulisel määral konflikt mees- ja naisprintsiibi vahel. See on üks teooria, aga selle tarbeks on olemas oma tõendusmaterjal ja ka omad spekulatsioonid.

Paglia juures võiksime veel mõneks ajaks peatuda, sest ta on üks suhteliselt haruldasi juhtumeid, kus akadeemiline kultuuriteooriataust käib koos ilmse kiindumusega rock-muusikasse. Ta näeb rock-muusikat ühelt poolt konstruktiivse jõuna, millel on võime – nagu ta ütleb – levitada maailmas demokraatiat. Teisalt viitab ta tumedale poeesiale ja dionüüsoslikele rütmidele ning seob rock-muusika pigem romantismile omaste dramaatiliste stseenidega – arhetüüpidega – nagu ta ise ütleb – nagu energia, kirg, mäss ja deemonlikkus. Sellest konfliktist oli meil juba eelmises saates juttu, kui proovisime sõnastada rock-muusika tunge ja ambitsioone. Kas olla konstruktiivne või destruktiivne? Mingil moel tõhus või siis raiskav ja pillav?

Oluline tõlgitsus sellel teemal on pärit Ühendriikide kultuuripsühholoog June Singerilt – seda raamatus "Androgüünia" aastast 1989. Singer kirjutab seal antiik-Kreekast tuntud Dionysose kohta nii: "Võimetu eristama eneses naiselikkust mehelikkusest, teab ta vaevalt sedagi, kes ta on". Et Dionysos oli homoseksuaal, teda kasvatati jumalanna Hera viha eest päästmiseks tüdrukuna, on üks asi. Aga see pole kõige olulisem – tähtsam on identiteedist ilmaolek, teadmatus ja segadus. Siit saaksime järeldada sedasama – et tõeliselt vaba eneseväljendus, tõeliselt vaba kirg jõuab paratamatult punkti, kus soolised piirid kaovad. Singer ütleb Dionysose kohta veel: "Igavesti noorena rändab ta mööda maailma, muudab kuju, hullub, joob end tundetuks, elab looduse totaalset ohjeldamatust ning just nagu loodus isegi, kogeb surma ja taassünni tsükleid". Niisiis on meil jälle võtta see taassünd, mida me mässuga seoses mainisime. See on mehelik iha, mehelik vabadus, mehelik tung seksuaalse ülimuslikkuse poole.

Camille Paglia loetles kunagi aastate eest – vist mingile vastavasisulisele küsimusel vastates – oma lemmiklaule popmuusikas. Selles loetelus on väga erinevaid nimesid, aga üks jäi mulle silma. Ansambli The Rolling Stones pala "Bitch" ei ole antud ansambli lauludest mitte kõige tuntum. Küll on see pärit bändi ühelt kõige brutaalsema kõneviisiga plaadilt "Sticky Fingers" aastast 1971, mis selgelt tõrjus hiljutisi utoopiaid – ka seksuaalseid utoopiaid – ja mängis nüüd misogüünia piiril. Mick Jagger laulab siin sellest, kuidas tema maailmast on kadunud kirg ja ihad, kuid näeb seda muutumas, kui kuuleb naiselikku peibutust.

Selles loos on siis naist kujutatud kütkestava ihaldusobjektina, kuid ühte asja peaksime märkama: rock-muusika on tihti toonitanud ohte, mis sellega kaasnevad, ohte saada orjastatud ja nõrgestatud sellisena hävitatud. Et seda draamat välja mängida, on rock-muusikas seksuaalne iha viidud väljapoole argistest ja piiravatest seostest (nt perekonnast) ja liialdatud ülemääraseks, kosmiliseks ning totaalseks.

See, mida me siin näeme, tähendab niisiis dionüüsiliste impulsside edasiarendust. Aga dionüüsiline impulss on seotud totaalse vabadusega ühelt poolt (ja see oli vägagi 1960. aastate idee), kuna aga teisalt on ihade vabastamine ohtlik, sest nii kaotad sa identiteedi. Teine tasand on muidugi see, millist ohtu kujutab ihaldamine ise, dionüüsiline ekstaas ise. Kui mässuakt on mehelikkuse taaskinnitus, sünniakti taasloomine, siis on dionüüsiline ekstaas kõrgeim, mis ihaldamises võimalik on, aga ühtlasi tähendab hävingut. Ka Nietzschel – olgu öeldud – oli see elu ja surma lähedus dionüüsilises ekstaasis koos. Tegelikult olid nad omal moel üks ja sama.

Toome nüüd näite selle kohta, kus kirg müstifitseeritakse ja liialdatakse sedavõrd, et toimib ka kui enesehävitus, raiskamine, identiteedi kaotamine. Parim näide on ehk ansambel The Doors ja selle solist Jim Morrison. The Doorsi lauludes on seksuaalsuse teema otseselt kosmiline, ülemäärane ja ülemõõduline. Orgasm näiteks lauludes "Light My Fire" või "Break On Through" tähendab kõrgema kosmilise tunnetuseni jõudmist, tundmatusse maailma sisenemist. Ja see ei olnud seksuaalsus kui produktiivsus, vaid just nimelt ka mingis mõttes eneseohverdusrituaal – seksuaalne energia on ka hävituslik.

Oma ehk kuulsaimas laulus "Light My Fire" laulab Morrison, et "meie armastusest saab matusetuleriit". Laulab küll kerges ja jazz'ilikus võtmes ja ka kergelt orientaalsed harmooniad kitarrisoolo aegu ei too tumedaid värve juurde. Kuigi Doorsilt leiab muidugi ka neid.

Kui eelmises saates rääkisin imetlevast rassismist, siis nüüd tuleks ehk kasutada mõistet "imetlev seksism". Naise kujust lahtiütlemine, mis võiks olla mässuimpulsi aluseks, lavastatakse teatraalsena kui elu ja surma küsimus ning samas ka kui eksistentsiaalse hirmu küsimus.

Rock-muusika on teemana korduvalt osutanud, kuidas oma ihadele lõpuni järele andmine võib olla surmav, hävitav. Heavy metal'is näiteks on see väga levinud teema – naine kui nõid, silmamoondaja, pettekujutluste esilekutsuja. Armastus võib tähendada mürgitust, sideme kaotamist reaalse maailmaga, paralüüsi, terve mõistuse ja eeskätt mehelikkuse kadumist. Naine on liiga tugev ideaal, et sellele vastu seista – ja kui mees kaotab oma vastupanujõu, on ta kadunud.

See motiiv oli 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses juba tuttav. Hea näide on siin ansambli Led Zeppelin laul "Dazed And Confused", pärit nende omanimeliselt debüütalbumilt aastast 1969. Tegelikult kuuleme siin armuvalu ja ränga sõltuvuse demonstratsiooni, suutmatust loobuda sellest, mis sind õõnestab ja hävitab. Naine selles laulus on põrgu enese looming.

Me võtame mõndagi meie seekordsetest teemadest kaasa ka järgmisse "Popkonteksti" saatesse, aga kuna ikkagi peame sellekski korraks mingil moel kardinad ette tõmbama, teeme seda natuke kõrvalteid pidi. Vaatame nimelt sisse sellesse, kuidas psühhedeeliline populaarmuusika naiselikkust käsitles ja mida ta tegi selle konfliktiga, mida me sel korral helide ja sõnade kaudu uurinud oleme.

Psühhedeelia andis kultuuriloo tarbeks erinevaid lubadusi. Üks tähtsamaid oli tajude avardamine, kusjuures seda saatis veendumus, et näiteks LSD ei moonuta meie tajusid, vaid toob just nähtavale selle, mis meie psüühikas n-ö päriselt on. Moonutus, nagu ütlesid sellised psühhedeelilise kultuuri teoreetikud nagu Ronald David Laing, on hoopis see, kuidas me oleme unustanud oma täiskasvanud maailmas tajude erksuse, lubanud tuhmuda värvidel, ühesõnaga kaotanud ennast väidetava sotsiaalse normaalsuse sildi all.

Niisiis tuli alustada n-ö otsast peale. Osalt tähendas see pöördumist lapsepõlvemotiivide juurde. Aga samavõrra oluline oli siin äkki leida lahendus sellele vastasseisule mees- ja naisprintsiibi vahel, millel rock-kultuur oli lubanud esile tõusta. Psühhedeelia oli mõnevõrra deseksualiseeriv impulss ja muusikakriitik Toby Manning kasutab õigeid sõnu, kui ta ütleb, et psühhedeeliline popmuusika tõi üleüldse seksuaalsuse asemele pigem sensuaalsuse. See on ilus – maailma avaneb uute tajude kaudu – pilgule, aga ka justkui puudutustele, lõhnadele jne.

Loomulikult on see osutus naise kujule läbi looduse kui metafoori. Iseküsimus on selles, kas taoline nihe pole mitte mõeldud pelgalt looritama seda eelnevalt mainitud vastasseisu. Tegemist on vähemalt ajutise loobumisega mässuaktist, omamoodi paradiisliku taandumisega. Kuid distants säilib, igatsus ja imetlus samuti. Meie tänane viimane laul kirjeldab naise kuju läbi värvide müstika ja need värvid paistavad kõikjal ja uutmoodi.

On huvitav kurioosum, et laulu "She's A Rainow" esitab meile seesama ansambel The Rolling Stones, kes neli aastat hiljem lahendas oma muusikas sugudevahelisi kokkupuuteid hoopis praktilises ja brutaalsemas keeles.