Haas kinnitas, et tema huvi fotograafia vastu algas juba 13-aastasena, kui talle kingiti esimene fotokaamera. "Sellest ajast peale ma pildistan, aga mõtestatud pildistamine tuli alles ülikooli ajal, kui ma õppisin soome-ugri keeleteadust ja vahel oli ekspeditsioonidele vaja kaasa võtta ka kaamera," selgitas ta.

"Mina tegelen pildistamisel väga kindlate teemadega, mis on seotud marginaalsete ühiskonnagruppide uurimisega, mistõttu on seal taga ka alati uurimistöö, kus sa istudki raamatukogus või koolipingis ja uurid selle grupi tausta," ütles ta ja mainis, et ilma taustatööta ei saa minna ka jänest pildistama.

"Minu enda pilte praegu väga ei näe, küll aga näeb minu kureeritud näituseid Fotomuuseumis," sõnas ta ja mainis, et kuna hetkel on käimas keha teema-aasta, siis ta on uurinud, kuidas on kujutatud keha läbi Eesti fotokunsti ajaloo.

"Meil on kaks erinevat kehale suunatud käsitlust, üks on kaasaegne, mis asub Seegi galeriis, kus on läbi 23 kunstniku analüüsitud erinevaid kehale lähenemise viise," selgitas Haas ja tõi välja, et teine näitus on keha teema-aasta peanäitus Fotomuuseumis, mis räägib ajaloolisest perspektiivist, kehaga seotud soolisusest, seksuaalsusest ja visuaalide taga olevatest lugudest."

Lähiajal kavatseb Haas jätkata teemadega, millega ta juba varem tegelenud on. "Ma olen 2008. aastast saadik uurinud daatšapidajaid ning ühte kindlat piirkonda Tallinna lennujaama piirkonnas ja ma tean, et umbes nelja aasta pärast tõmmatakse see täiesti maha, sõidetakse teerulliga maha ja mul on silme ees viimane pilt sellest projektist, kus on betoneeritud lennuväli."

"Mõnes mõttes on hästi kahju, et see kogukond ja kultuur sealt hääbub, aga see teisalt see tuleb mujal jälle esile, igal asjal on algus ja lõpp," sõnas ta.