Esimene idee filmi "Idüll" jaoks tekkis Heidmetsal Vene-Ukraina sõja avapäevadel, kui ta mõistis, et eestlaste perspektiiv sellele, mis meie idapiiri taga toimub, on väga erinev paljudest teistest riikidest, kes asuvad meist kaugemal.

"Meie võtame seda jõle tõsiselt ja see on nii uskumatu, et ülejäänud maailm teeb nägu, aga väga ei taha tõsiselt võtta ja sealt mul tuligi idee, et mingi kamp, kes elab ülimas idüllis ja vaikselt hiilis see sõda juurde, kõigepealt telefoni kaudu, siis paned telefoni kaudu, siis paned televiisori kinni, siis ta tuleb sulle koduhoovi ja sa tõmbad kardinad ette."

Heidmetsa sõnul ongi filmi slogan, et kui sõda on jõudnud sinu koduhoovi, siis ei ole kardinate ette tõmbamisest kasu. Kuigi "Idüll" tegeleb tõsiste teemadega, siis on tema vaatenurk sellele teemale positiivselt koomiline. "Mulle ei meeldi teha poliitilisi filme ja ma loodan, et see ei ole nii poliitiline," selgitas ta ja lisas, et pigem kordas ta "Idülliga" oma parimat filmi "Kaasasündinud kohustused". "Tehnika on täpselt sama, on näitlejad ja nukud ning need on absurdi võtmes kokku keeratud."

"Kui keegi viitsib natukene nähtu üle mõelda, siis saab aru, et õigel ajal tuleb tegelda õigete asjadega, juba täna tuleb Eestis osta kaugmaarakette, sest kui neid vaja on, siis ei ole aega hakata uurima, mis poest neid saab," ütles ta.

Näitlejad sobituvad tema sõnul "Idülli" väga hästi. "Seal on päris palju inimtegelasi, kellele tulevad vastu väikesed kümne sentimeetrised sõjamehed, kes selle kõik lõpuks maatasa teevad ja kogu põhjus on see, et sa ei võta neid märke tõsiselt," sõnas Heidmets.

Seda, millal film täpselt vaatajate ette jõuab, režissöör öelda ei oska. "Animafilmidega ongi see, et põhiline on festivaliring, sest kino kahjuks kümneminutilisest filmist ei taha näha ega kuulda," tõdes ta ja rõhutas, et ei ole veel leitud ühtki head formaati, kuidas kinos seda serveerida.