Viiendas pop-konspektis räägime sellest, millisel moel puutus populaarne muusika kokku masinatega. Mitte muidugi nende masinatega, millega musitseeriti, vaid üldisemalt – masinlikkuse kui printsiibiga. Mõneti on see järg eelmises konspektis jutuks olnud liikumise teemale ja üleminekuks vajame me tegelikult sedasama ansamblit, kellega läinud korral lõpetasime. 

"The Robots" ei ole juhuslik laul Kraftwerki repertuaaris. Ma ei ütle ka, et ta on kuidagimoodi eriti ikooniline või ansambli staatust teadlikult deklareeriv. Siin on kindlasti omajagu huumorit ja nende üle on alati muiatud – näiteks siis kui nad Saksamaalt, popmuusika jaoks nõnda "valest" keskkonnast, kaugemale, esmalt Britanniasse liikusid. Kuid ma väidan, et ajaga on Kraftwerk kultuurilisi kihistusi järjest juurde saanud ja ma ei pea silmas ainult seda, et nad on mistahes elektroonilisse muusikasse oma jälje jätnud. Me tohiksime isegi sügavamat, avaramat ja spekuleerivamat pilku lubada. Näiteks vaadelda Kraftwerki kui omamoodi mentaalset jätku omanäolise Hollandi ratsionalistliku mõtleja Baruch Spinoza ideedele. Pikalt neid ideid tutvustada pole praegu võimalust – mul tuleks puudu nii ajast kui oskustest. Aga paari asja tahaksin rõhutada.

Esiteks ei näinud Spinoza maailma teleoloogilisena, ehk siis allutatuna ühele lõplikule eesmärgile või põhjusele. Selle asemel oleme me kõik justkui üksikosad suuremas looduse seatud põhjuste ahelas ilma mingi hierarhiata. Me peaksime lihtsalt ennast sellises paratamatuste reas ära tundma – selles paratamatuses ongi tema jaoks vabaduse tuum. Teine aspekt, mis meid praegu huvitab on Spinoza käsitlus "kirgede orjusest", millesse inimene oma positsioonist ja tõelisest vabadusest aru saamata langeb.

Me tegelikult juba rääkisime, kuidas Kraftwerki muusika on täiesti vaba pürgimuslikkusest, kirglikkusest ja tegelikult ka mässulistest instinktidest, mida me popmuusika mitmete näidete kaudu uurisime. Kui Kraftwerk meile midagi õpetab, siis just seda, et kui sa tunned oma kohta suuremas valemis, siis alludes sellele valemile, saad sa olla rahul ja õnnelik ning tunda ennast paradiisis. Ehk ütleme selle mõtte välja veidi teisiti – me ehk peaksime isegi loobuma inimlikkusest, olema valmis matemaatiliseks tasalülituseks, valmis teenima süsteemi loogikat ennast. Idee, mis 60ndate rokkmuusika dionüüsiliste plahvatuste valgusel tundub täiesti kujuteldamatu.

Laulus "The Robots" on võtmefraasiks järgmine tõdemus – "we're programmed just to do anything you want us to". Tõlkes siis umbes nii, et "me oleme programmeeritud tegema kõike, mida sa vaid soovid". Ja see pole orjameelsus, vaid just teatava tõe äratundmine. Muide, see seos on just põhjus, miks ma söandan pidada Kraftwerki ökoloogiliselt mõtlevaks organismiks. Nende maailm räägib tegelikult üsna otse tasakaalust, mis meil oma keskkonnaga saab olla ja võiks olla.

Aga see kõik on ikkagi erandlik – suhted masinaga on rokkmuusika kesksetes arhetüüpides olnud pigem teistsugused, just nagu on olnud teistsugused ka motiivid, mis seda suhet on käivitanud ja töös hoidnud.

Jätkame tsitaadiga: "Me tahame luua mitteinimest, kelles poleks moraalset kannatust, südameheadust, kiindumust ja armastust. Kelles need üksikud meie ammendamatut vitaalset energiat söövitavad mürgid, need üksikud häired meie keha elektrivoolus kaotataks… See mitteinimlik ja mehhaaniline olevus, kes on konstrueeritud kõikevõitva kiiruse jaoks, saab olema loomu poolest julm, kõiketeadev ja võitlushimuline."

Selle tsitaadi autor on Itaalia futurist Filippo Tommaso Marinetti ja kui me tahame masina kujundit natuke uurida, peaksime futuristidest pisut rääkima. Tegemist on modernistliku liikumisega 20. sajandi algusest, mille jälgi leiab tõesti eeskätt just populaarkultuurist. Aga sellest pisut hiljem.

Futurism oli omamoodi reageering industriaalajastule ning oma ideid võttis ta äratundmisest, et masinate esiletulek tähendab põhjalikku muutust inimloomuses tervikuna. Nad põlastasid keha orgaanilisust ja pehmust ning leidsid, et masinad on inimesest hügieenilisemad ja dünaamilisemad ning sellistena võimelised inimest ületama. Päris kindlasti oli futurism seotud romantismiga, aga ta võttis sealt sellise alge, mida võib ilma eriti eksimata nimetada "fašistlikuks". Alates näiteks kas või prometeuslikust mässust jumalate seatud loomuliku korra vastu maailmas. Aga ka sellest, kuidas futuristlik düstoopia nägi ette inimese allumist uuele ajastule läbi valu ja kannatuse, sest inimlikkus oli nende manifestides mõistetud kui nõrkus ja see nõrkus tuli maha suruda. Mainida tuleks ka seda – masinaideaal ei olnud futuristide jaoks sootu, vaid tähistas omamoodi maskuliinsuse apoteoosi.

Minu poolt mainitud Marinetti (kes muide hiljem ühines Itaalia fašistliku parteiga) osutas aga veel millelegi – ja nimelt sõjale kui keskkonnale, kus masina jõud eriti ilmsiks saab. "Sõda on kaunis", ütles ta, "sest sellest saab alguse inimkeha metalliseerumine". Ja tõepoolest käis futuristide ideedele justkui taustakommentaariks Esimene maailmasõda, kus inimesed seisid mõnes mõttes masinatega vastamisi ja kaotasid.

Futuristid liikumisena ei jätkunud kunstide ajalukku väga sügavat jälge, kuid nende ideedel oli kokkupuutepunkte siin ja seal. Nii kirjutab näiteks psühhoanalüüsi rajaja Siegmund Freud ühest oma kesksest mõistest "surmatung" ja kirjeldab, kuidas toimub enesehävitustungi ümbersuunamine välismaailma erilise organi abil. Mis organ see siis on? Freud nimetab selle organina lihasesüsteemi ja ütleb, et surmatung saab nüüd avalduma kui hävitustung, mis on suunatud "välismaailma ja teiste elusolendite vastu".

Meil jääb ainult lisada üks tõdemus. See lihasesüsteem ei pea olema inimese loomuliku organismi osa. Me võime siin rääkida näiteks sellistestki keha pinna pikendustest nagu raudrüü või relvastus üldiselt. Ehk siis välja joonistub masina ja masinlikkuse üks võimalik ja tegelikult üsna ebameeldiv analoog – sõja metafoor. Ja tuleb öelda, et tegelikult töötab sellise pikendusena ju ka sõduri munder üksi. Meenutame näiteks, mida ja õieti kuidas on läbi aegade tahtnud kõnelda sõjavastane kirjandus – Erich Maria Remarque'i romaanides näidetakakse meile vastukäiguna elavat ja päris isiksust tolle anonüümse, lausa fiktiivse kehaproteesi varjus. Nii et me saame ehk aru, mis siin kaalul on.

Metallica laul "Blackened" on üks nende selgelt sõjavastastest avaldustest. Samas oli selle loo kujundikeel väga intrigeeriv. Laulutekst kirjeldab tuumasõja taolist totaalset hävingustsenaariumi, kus evolutsioon peatub ja taassündi pole näha. Nagu ka bändi mitme teise sõjavastase loo puhul, on sellistes apokalüptilistes visioonides ka mõndagi kütkestavat. Kuid mõneti isegi tähtsamana võiksime vaadelda laulu muusikalist keelt, kõlapilti ennast. Muusika on steriiline ja hügieeniline, bluusitraditsioonist heavy metal'isse jõudnud kehalisus (mida Metallical nii enne kui ka pärast on olnud), on siin täiesti puudu. Muusika on jäik ja punktuaalne. Selle laulu võlu on selles, mil moel ta määratleb end surnud punktina ja kogu tolle plaadi "And Justice For All" salvestusest räägitakse tagantjärele kui näitest, kuidas orgaanilisust muusikast välja suruda.

Paljugi metal-muusikast on ekspressiivne ja väljapoole suunatud. Laul "Blackened" on kindlasti aga eeskätt enesedistsipliin, iseenese kehale kohaldatud jõud. Selline rokkmuusika on justkui treening, militaarne drill, mis muudab sõduri maksimaalselt tõhusaks ja tema reaktsioonid täiuslikeks. Ja tegelikult toimub näiteks spordis ju üsna seesama. Mitte ükski korvpallur ei saa kaugviset igas mängusituatsioonis uuesti sihtida – iseasi aga, kui sellest on treeningu abiga saanud tema keha kui mehhanismi osa. Ja rääkides kehast kui mehhanismist, oleme jõudnud oma hiljutise vahepeatuse juurde – lihasesüsteemi kui hävitustungi keskse realiseerija juurde, raudrüü ja kogu keha pikenduste keeruka süsteemi juurde.

Ja kui viidata siin ühe varasema saate alateemat, siis tuleb meenutada kultuuriteoreetik Julia Kristeva poolt lahti kirjutatud mõistet "abjektsioon". Sest võitlus käib siin just abjektsiooni kui nõrkuse, surelikkuse ja inimlikkuse vastu. Militaarkontekstis tuleb see esile ja saab eriti nähtavaks.

Samas – ka tollest kontekstist väljaspool on see teema üleval ja paljud peavad põhjendatult tunnistama, et mida aeg edasi, seda rohkem.

Frank Zappa ja ansambli Mothers Of Invention 1973. aastast pärit lugu "I'm The Slime" ("Ma olen lima") on meie teema seisukohalt asjakohane laul, kuigi kindlasti mitmeti naiivne ja süütu. Zappa kirjeldab seda vormitut löga, mida väljastab meile meie televiisor, ehk tegelikult lihtsustab seda fakti, et me ulbime kõik kolossaalses abjektiivses informatsiooniookeanis. Asi pole täna enam telekas toanurgas. Informatsioon on igal pool ja avaldab meile survet läbi reklaami või meedia. Sellest saab omakorda välja arendada infosõja kujundi ja ka selleks, et seda sõda pidada, on vajalik metalliseeritud ego. Strateegiaid on muidugi erinevaid – võib käituda nii nagu saime näha filmis "Maatriks", kus väike geriljarühmitus otsis tõde ja selle kaudu lahendust. Aga sobivam on ehk hoopis teha teistmoodi.

Prantsuse marksistlik mõtleja Louis Althusser pakkus kunagi välja "interpellatsiooni" mõiste. Interpellatsioon tähendab kõnetust ja Althusser tõi näiteks politseiniku, kes teid tänaval hüüab. Kohe kui te pead pöörate, on võim teid kõnetanud, interpelleerinud ja te kuulute subjektina tema diskursusse. Pole isegi oluline, mida too virtuaalne politseinik teilt parasjagu tahab – lihtsalt ideoloogia on teid kätte saanud. Aga mis siis, kui keelduda reageerimast ja tõrjuda erinevate signaalide virrvarri nõnda, et me ehk isegi sisaldame neid signaale, kuid ei reageeri neile, ei astu dialoogi, säilitame distantsi ja tolle metallist minapildi?

Võtame näite väljaspool populaarmuusika väga tuntud ja klassikalisi tekste – see on Belgiast pärit duo Front 242 looga "Welcome To Paradise". Muusika rütmiline jäikus moodustab karkassi, mis mahutab ära Ühendriikide raadiopastorite erinevad hüüatused. Ükski neist sämplitest ei kutsu esile mingit dialoogi – kogu see materjal püsib justkui distantsil ja eraldi. Ja muide, meie eelmise konspekti teemaga, kiirusega, on siin samuti seos olemas – ka kiirus intensiivsuse tähenduses on ju omamoodi värdkontsentratsioon, informatsiooniekstaas ilma süvenemiseta.

Kuid me saaksime kokku panna ka täiesti teistsuguse seosteahela inimese ja masina vahel. Ning kui eelmisel juhul oli meil tegu müstifitseeriva liialdussuhtega, kus inimene selle paralleeli abil omandas justkui uued mõõtmed ja teistsuguse võimu, siis siin vastupidi – inimene pigem madaldatakse ja võetakse temalt ta eriline positsioon hoopis ära. Järeldus, mida on nimetatud ka "mehhanistlikuks", ütleb lihtsalt, et inimese loomus on tehnilistest protsessidest piiratud ning sellisena loetav ja etteaimatav.

Esteetilistes plaanis esindas seda loogikat näiteks naturalism kunstis või kirjanduses – iselaadne liialdatud ja halastamatu realismi vorm, mille näiteks võiks praegu valida 19. sajandi teise poole Prantsuse kirjaniku Émile Zola. Zola jälgis just seda, kuidas inimesed käituvad teatavates situatsioonides mitte kui vabad inimesed, vaid kui mehhanismid. Toimivad siis lihtsalt reflekside ja justkui tõmbluste kaudu. Zola uuris suuresti ühiskonna nn põhjakihti, lumpenit – prostituute ja kurjategijaid. Sellest ka vägivald ja seksistseenid tema romaanides. Kirjaniku loogika oli vahest ehk tõesti ka kombinatsioon sotsiaalsest kaastundest ja mõõdukast sadismist. Kuid tegelikult on siin varjul enamat.

Küsimus, mida juba küsisime, on selles, kas mitte pole kogu inimloomus sel moel tehniliselt mõistetav ja mõõdetav. Ehk siis äkki on inimene lihtsalt väga kehv masin? Just selliselt küsimusega tuli esile kõneväärne osa punk- ja postpunkmuusikast. Nii popkultuurilt kui ühiskonnalt tervikuna oli vaja eemaldada teatud aura ja kaitsekiht, vaadata protsesside sisemusse ning avastada sealt fassaadi tagant inetus ja ebakõla.

Kujutlus, et punk oli nö lihtrahva spontaanne kultuuriline vastuhakk, ei pea paika. Ka siin on meil võtta omajagu teoreetilisi raamistusi ja eellugusid. Ühel neist ka peatume. Jutt on 1997. aastal 83-aastasena surnud Ühendriikide kirjanikust William Seward Burroughsist.

Burroughs ütleb meile, et inimese seksuaalsus ja pornograafia on teineteisest eristamatud – mõlemad on ühtviisi masinlikud protsessid, mis on tegelikult juhitud väljapoolt. Need välised stiimulid seovad inimese teatavasse ringlusse (Burroughsi enese sõnul "surnud tungide ringi"), mis on sarnane narkosõltuvusele. Pornograafias suunatakse iha teatavate kujutiste kaudu, mis programmeerivad mehi käituma teatud viisil. Seks on nagu salvestus, mida kogu aeg üha uuesti ja uuesti esitatakse. Ja inimene ise on ka salvestav masin, mis võtab need stiimulid assotsiatsioonide kaudu omaks. Järeldusi saame siin konstrueerida kaks. Esiteks võib põhimõtteliselt stimulatsiooniks olla mis iganes – absoluutselt kõik, mida mees oma rahuldamiseks teeb, on õige ja midagi perversset, loomuvastast pole olemas. Ja teiseks – mingit loomulikku seksuaalsust väljaspool neid tehnilisi protsesse pole samuti mõtet otsida. Tegemist on olemuselt masinliku salvestusega.

Punkmuusika oli kultuuriliselt, aga samuti teemadelt vägagi kirev sfäär ja kui mitte alati, siis aeg-ajalt tuli seesama teema inimlikust vabadusest just kehalise determineerituse ja piiratuse mõttes ikkagi esile. Tuntuima Briti punk-bändi Sex Pistols repertuaaris on näiteks laul "Bodies", mis tegeleb üsna halastamatu inimeseanalüüsiga. Laul kirjeldas töölistüdrukut Pauline'i, kes avalikus tualetis abordi tegi. Laulu võib liigitada isegi nn body horror'i alaliiki – kus uuritakse kehalisust läbi perverssuse ja ebaloomulikkuse. Kaudseks eeskujuks oli siin kindlasti William Burroughs ning avarama kontekstina ei jää Emile Zola paljastavad romaanid ka väga kaugele. Olgu veel öeldud, et punki aegu asendus nö normaalne seksuaalsus tihti rituaalsete stseenidega nagu fetišismis või sadomasohhismis. Seks ei tähendanud tingimata intiimsust ning kindlasti mitte taolist kosmilis-romantilist ekstaasi nagu nägime siinseski seerias varasemalt The Doorsi puhul.

Kuid omaette huvitav on tänast saadet lõpetama jääv tõdemus, et taolised selgelt eksperimentaalsed ja piiripealsed deklaratsioonid inimloomuse kohta, tegid 1980. ja eriti 1990. aastatel läbi olulise kommertsliku tõusu. Inimese tehnitsistliku piiratuse kujutamine tähendas dramaatilisi võimalusi ja lubas visuaalset haaret. Selles kontekstis võiks kuulata industriaalroki alla kuuluvat Ühendriikide ansamblit Nine Inch Nails.

Nende 1990. aastal ilmunud debüütalbumi "Pretty Hate Machine" avalaul "Head Like A Hole" esitab meile just vastuhakku kontrollivale jõule, kuid toob sisse kaudselt ka selle teema, millest tänast saadet alustasime. Kui Kraftwerk ilmutas tervet valmidust tunda ära ja mõista oma kohta avaramas süsteemis, siis Nine Inch Nails räägib teist keelt – karistuse ja surve keelt. Sind sunnitakse alla vanduma ja teenima. Sa saad selle, mille oled ära teeninud ("bow down before the one you serve/you're going to get what you deserve").