30. septembril, rahvusvahelisel tõlkijate päeval pälvis semiootika ja tõlketeaduse haridusega Parve August Sanga nimelise luuletõlke auhinna ungari luuletaja Miklós Radnóti luuletuse "Otsisklev ood" tõlke eest.

Tõlkimisega puutus Parve esimest korda kokku põhikooli ja gümnaasiumi ajal, mil ta inglise keelt süvenenult õppis. Esimesed katsetused tegigi inglise keeles. Ilukirjandusliku tõlkeni jõudis, kui avastas, et tema väiksemale õele meeldinud raamatusarja kolmas osa on eesti keelde tõlkimata. "Üritasin siis hakata seda tõlkima. Väga kaugele ei jõudnud, õde õppis enne inglise keele piisavalt hästi ära, aga see oli esimene kogemus. Päris huvitav mõtlemise töö," rääkis Parve ning lisas, et kuigi ajend tõlkimiseks oli ka praktiline, siis lõbu ja nauding tulid samuti kaasa.

Parve esimene tõlkeraamat oli samuti proosa, Loomingu Raamatukogus ilmunud Virginia Woolfi lühijutud. "Eks Woolfi proosa on ka aeg-ajalt luulelähedane ja see mind tema puhul kindlasti ka veetles. Olen paar romaani veel tõlkinud, aga luule kuidagi istub hästi ja kõige jaoks, mida tahaks, aega ei ole. Mul on väga palju unistusi ka proosas, et mida veel tõlkida, aga luuletus on selles mõttes hea väike asi, mida ette võtta. Seda on hea öelda, muidugi. Ma mõnda luuletust tõlgin ikka mitu aastat, aga ei teki mingit painet teksti paljususest nagu romaani puhul," rääkis Parve.

Ungari keele õppimist Parvel plaanis ei olnud. "Õppisin kunagi kannelt ja olen ka eratunde andnud. Siis minu enda kandleõpetaja soovitas mind õpetajaks ühele oma sõbrale, kes osutus Tartu Ülikooli ungari keele lektoriks ja üsna varsti meelitas ta mind ka oma keelekursustele. Kursuse nimi oli ebapraktiline ungari keel, see juba veetles mind, sest keele õppimise juures on kõige hullem hästi tüütute teemade ring, mis iga aasta otsast peale hakkab – vaatamisväärsused, hobid, sõbrad, perekond. Mul lihtsalt hakkas keeletundides alati nii igav," selgitas Parve Klassikaraadio kultuurisaates "Delta".

Ebapraktilise ungari keele loengus hakati kohe lugema luuletusi ja muinasjutte. Lektor Krisztina Toth on ka ise kirjanik, kes oskas Parve sõnul väga põnevalt rääkida nii keelest kui tekstidest. Luuletused on ka valitud nutikalt, nii et nendest keeleõppijatele ka kasu oleks. Näiteks võib mõnes luuletuses avalduda grammatiline nõks, millest hiljem rääkima hakatakse. Ebapraktilises keeleloengus lähtutakse Parve sõnul suuresti ka õpilaste huvidest ja ei kardeta loengut mööda neid huvisid liikudes jätkata.

"See pole nii süsteemne õppimine kui ülikooli kursustel, sest see on see ka ainult üks kord nädalas ja väga vabatahtlik. Nii et ma ei ole seda keelt väga kiiresti omandanud, aga samas laiapõhjalisemalt, millest tekib ehk rohkem keelevaistu. Aga reegleid tuleb ka muidugi meeles pidada," sõnas Parve.

"Natukese aja pärast hakkas Krisztina arvama, et mul võiks olla annet luule tõlkimise peale. Kui me kandletundides rääkisime mingitest laulusõnadest või rahvalauludest ja ma neid talle seletasin, siis ta ütles, et ma tajun hästi seda pilti ja võiksin tõlkida ka," lisas Parve. Esimesed tõlked tegigi Parve koos õpetajaga, tõlkides ridu silphaaval ja vormistas need seejärel luuletuseks.

Küll aga ei saa Parve öelda, et ebapraktilise kursuse käigus põhialused iseenesest omaks saaksid. "Keele põhialused, ma ütleksin, et omanduvad veel vaikselt. Ma vist näiteks Ungaris rongipiletit ei suudaks osta. Pika harjutamisega saaksin hakkama, aga ma ei tunne ennast aktiivses keelekasutuses üldse kindlalt. Aga luuletõlkes on Eestis teisigi, kes võib-olla ei valda keelt, millest tõlgivad, soravalt, aga kuna luuletus on lühike asi, siis sellesse saab hästi süveneda ja kõik pulkadeks lahti võtta, eriti kui emakeelne ja luuletundlik inimene on kõrval," selgitas Parve.

Luule tõlkimise puhul ei ole Parve hinnangul tingimata vajalik, et tõlkija ka ise luuletaja oleks. "Soovitan kõigil proovida. Ilmselt paljud kardavad luuletõlget või üldse luulet kui midagi keerulist, aga ei pruugi olla. Nii luule kui proosa tõlkimine on üks kõige mõnusamaid lähilugemise vahendeid. Hakkad mingitest asjadest aru saama, mida pärast ükskõik kui mitut lugemist tähele ei pane. Järsku hakkad mõtlema, et aga miks just selline sõna ja mida ma peaksin tegema, et eesti keeles samamoodi juhtuks," rääkis Parve.

Luuletust tõlkima hakates on Parve jaoks oluline, mida luuletus teeb või ütleb. "Ja vorm on osa sellest, mida luuletus teeb. See on nagu semiootika põhitõde, et sisu ei ole vormi sees nagu mingi komm pakendis, vaid vorm ongi sisu ja sisu on vorm ja need on omavahel väga seotud. Aga üldiselt mõtlen sellele, mis mulle mõjub ja miks ma tahan seda eesti keeles taasluua," selgitas tõlkija.

"Ma küsin endalt, et mis vormi see luuletus tahab minna. Vahel ma võtan teda kuskile suruda, aga ma kohe tunnen, et ta ei lähe. Siis ühel hetkel lasen tal minna ja siis ta teeb ise midagi. Vorm on tõesti väga oluline osa luuletuse mõjust ja sellepärast ma vaatangi iga juhtumit eraldi. Mõnikord töötabki kõige paremini vabavärssi tõlkimine, ükskõik, mis vormis see originaal on. Aga mõnikord on vaja mingisugust rütmi või isegi riimi toeks. Pean tõlkimise hetkes tundma, et see tuleb välja nii, nagu ta peab tulema ja sealt ei lähe midagi kaduma," avas Parve oma tööprotsessi.

"Kui võtta ette, et see luuletus on sellises mõõdus, siin on riimid, igas reas kümme silpi ja viis rõhku ja see vorm tuleb kuidagi sisuga enam-vähem täita, siis võib ikkagi palju kaotsi minna. On geniaalseid luuletõlkijaid, nagu August Sang, kes oskavad vahel nii teha," sõnas Parve ning lisas, et ei olegi võimalik, et tõlge kõike sajaprotsendiliselt edasi annaks. "Tõlge lihtsalt moodustab uue terviku."