Möödunud nädalal avati Tallinnas rahvusvaheline arhitektuurifestival Tallinna Arhitektuuribiennaal ehk TAB. Arvult on see juba seitsmes. Festivali eesmärk on tutvustada nii kohalikku arhitektuurikultuuri kui käsitleda rahvusvaheliselt aktuaalseid arhitektuuriteemasid.

Tänavuse biennaali nimi "Ressursid tulevikuks" viitab taaskord sellele, et arhitektid on jätkuvalt mures ehitustegevuse laastava olemuse ja ehitamise suure süsinikujalajälje pärast.

Teemavalik ei olnud tegelikult sugugi lihtne – ühelt poolt on see arhitektuurivaldkonnas hetkel küll kõige olulisem teema, teisalt on sellest juba ka päris palju räägitud. Kuna nö päriselus on ses vallas muutunud vähe, otsustas TAB-i žürii, et raiskav ja ressursimahukas ehitamine tuleb hoida fookuses seni, kuni midagi hakkab ka ehitusplatsil muutuma.

Oluline osa teema valikul oli kindlasti üritust organiseeriva arhitektuurikeskuse juhil Hannes Praksil, kes on võtnud säästliku ehitamise propageerimise oma südameasjaks. Nii valitigi biennaali kureerima selle mõtte välja pakkunud rahvusvaheline meeskond, kuhu kuuluvad Anhelina L. Starkova Harkivist, Daniel A. Walser Zürichist ja Jaan Kuusemets Tallinnast.

Tänavune biennaal toimub senisest veidi kasinamates oludes ja peab tunnistama, et võrreldes varasematega on ta linnapildis ka vähem märgatav. Üritused on siiski läinud täissaalidele ning üht-teist veel käimasolevast biennaaliprogrammist võiks kõnetada ka laiemat publikut.

Biennaali seminarid ja konverentsid on tänaseks juba läbi, aga üleval on mitmed näitused ja näha saab ka installatsioonivõistluse tulemust. Seekord ei valitud installatsiooni kohaks tavapärast arhitektuurimuuseumi esist ala ega otsitud ka abstraktset ajutist arhitektooni vaid eesmärk oli saada statsionaarne teemakohane lahendus Balti Jaama platsile avaliku paviljoni tarvis. 

Kaheksakümne laekunud ideelahenduse seast valis žürii välja projekti märgusõnaga "Aega pole raisata," mille autorid on Elisabeth Terrisse de Botton ja Matthieu Brasebin Belgiast.

Nende eesmärk on luua ruum pausiks, ehitis, mis pakub varjualust ja on bussi-, trammi- ja rongioote ala. Kui esmalt oli plaan paviljon biennaali ajaks ka valmis ehitada, siis üsna pea sai selgeks, et aega selleks jääb väheks ning nii avati pidulikult eelmisel nädalal paviljonist vaid üks valminud fragment. Kuivõrd säästlik on see metallist, puidujääkidest ja looduskividest paviljon, saab otsustada igaüks ise. Võrdluseks tasub kindlasti vaadata ka teisi pakutud lahendusi, mis on väljas arhitektuurimuuseumi galeriil.

Kõige mahukam näitus, samuti nime all "Ressursid tulevikuks", arhitektuurimuuseumi suures saalis on avatud detsembrini ja ka see võiks pakkuda huvi laiale publikule. Näituse kontseptsiooni keskmes on küll küsimus arhitektidele: kuidas säästlikult ja vastutustundlikult mõelda, projekteerida ja ehitada, aga tegelikult puudutab see palju laiemat hulka inimesi: materjaliteadlasi, konstruktoreid, ehitiste tellijaid, kinnisvaraarendajaid, riigi ja linnaametnikke, seaduste ja standardite koostajaid jne. Tegelikult pea kõiki meid, kes me elame ehitatud keskkonnas. Senikaua kui teemaga tegelevad vaid üksikud entusiastid, ei muutu suures plaanis midagi.

Biennaali peaüritus – sümpoosium kunstiakadeemias – oli rahvarohke. Terasem vaatlus tuvastas aga, et üle Euroopa saabunud põnevaid ettekandeid oli kuulamas vaid paar omavalitsuse arhitekti, paar tegevarhitekti ja paar kunstiakadeemia õppejõudu – ülejäänu moodustasid valdavalt üliõpilased.

Kardan, et tõelisi maailmaparandajaid peame paraku veel ootama. Kui vaid aeg otsa ei saaks!