Viimaste aastatega võrreldes on Niinemetsal praegu oktoobrikuu natukene rahulikum. "Või siis vaikus enne tormi. Aga samas kui vaadata igapäevatoimetusi või vaadata, kui palju on neid õhtuid, kui tuleb lavale minna, siis ega ta nüüd väga rahulik ka ei ole," tõdes Niinemets.

Näitleja lisas, et see on tore aeg, kus saab valida, mis projektidega kaasa minna ja millistega mitte. "Samas on see minu jaoks alati keeruline. Olen viimaste aastatega proovinud arendada seda külge, kus ma küsin endalt, et kui palju mind praegu kuskil on. Kevaditi juhtub alati nii, et mul on iseendast süda paha. Nüüd sügisega on ka nii, et vaatan, et oi-oi-oi, läheb juba liiga paljuks. Pean mingeid asju tagasi tõmbama," selgitas näitleja.

"Õnneks ongi nii, et kui teatris hakkavad mingid prooviperioodid pihta, siis ma saan öelda, et ma ei saa, mul on praegu teater käsil. Aga kevadel juhtub, jah, niimoodi, et telekast tulevad asjad kordusena ja siis tundub, et see mees pressib igale poole. Tegelikult on need tööd ammu-ammu tehtud ja tegelikult ei ole nii edev, kui tundub," muigas Niinemets.

See, kes projekti kutsub, ütleb näitleja sõnul alati, et tule ikka julgelt. "Minu meelest on kõik täitsa tore praegu ja väga vahva! Aga seda tuleb, jah, vaadata läbi mingi kerge filtri," lisas ta.

Selle taga, et Niinemetsast on saanud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlasena Eesti Draamateatri tuntud näitleja, mingit konksu mees ise ei näe. "Ma nende kahe teatrikooli vahel ise miinus- või plussmärke ei tõmbaks. Jah, lihtsam on olla tähelepanu all Tallinna teatrikoolis, puhtalt juba sellepärast, et kas õppejõud jõuavad sinu töid vaatama, kas teatrist jõuavad need inimesed, kes otsustavad, keda palgata, tudengeid vaatama. Tänu sellele anti vähemalt meie kursusele Viljandist kaasa teatav nahaalsus või töökus või soov kuhugi jõuda, soov, et sind märgataks," sõnas Niinemets.

"Ma arvan, et nii ongi, et teatris on 90 protsenti töö ja 10 protsenti talenti. Tegelikult peab olema ka õnne", lisas ta.

Arvestades Eesti kultuurivaldkonna rahalist seisu ja asjaolu, et teatrites on mingil määral kitsas, siis Niinemets tõdes, et võib-olla tuleks tõesti vaadata kriitilise pilguga üle, kui palju teatrikooli noori vastu võetakse. "Kui iga aasta tuleb 20 tudengit välja ootusega, et neile pakutakse teatris tööd ja palka. Keeruliseks teeb ka olukorra see, et teatrikool on nii intensiivne, et selle kõrvalt midagi muud teha on keeruline. Nii et, jah, võib-olla peaks seda kriitilisemalt vaatama," nentis Niinemets.

"Ma ei ole ka õige inimene ütlema, kas me vajame kahte teatrikooli või mitte. Lõppkokkuvõttes kui on noori, kes tahavad tulla, õpingud läbivad ja kuhugi jõuavad, siis palun väga. Sul on väga töökas ja motiveeritud noor," lisas ta.

Eduka suvelavastuse "Rahamaa" järel tõdesid paljud külastajad, et nägid lõpuks Niinemetsa draamanäitleja poolt, n-ö tõsist näitlemist. Kas Niinemets ka iseenda jaoks midagi uut koges, seda ta öelda ei oska. "Ma proovin igale tööle läheneda samamoodi. Proovin mõelda, et ma ei teeks seda nii, nagu ma tegin eelmist, ja samas on proovisaal see, kus tuleb ennast raisata. Tuleb energiat raisata, pakkuda, tööd teha. Selles mõttes vaatasin "Rahamaa" protsessi nii nagu igat teist," tõdes näitleja. "Aga juba seda lugedes tekkis tegelikult elevus sisse. Näpud hakkavad sügelema, tahaks tööd teha ja sellega kindlasti nii oli," lisas ta.

"Väljakutse oli ta kindlasti. Puhtalt juba lavastuse tehnilise teostuse pärast. Sa ei mängi ainult partneritega teksti, vaid pead väga täpselt teadma, kus sa hetkel asud, sest sind jälgib kogu aeg ka kaamera," selgitas Niinemets.

Hetkel lööb Niinemets draamateatris kaasa "B-koondises", mida on näitleja sõnul täielik lust teha, ja lavastuses "Café Théâtral", kus Niinemets ei ütle küll ühtegi sõna, aga mille puhul on suur rõõm tiimitööst. Lisaks astub Niinemets üles lavastuses "Luidrik", mida näitleja soovitab kõigile lapsevanematele, kes mõtlevad, mida saata vaatama oma 12- või 13-aastane noor. "Mitte nüüd nii lõbus lugu, aga ma arvan, et pärast on, mille üle arutleda," sõnas ta.

Teadlikkus endast kui natukene humoorikast tüübist tuli Niinemetsale kaasa koolist. "Ma arvan, et kuskil põhikooli lõpus, kui tekkis enesekindlust, julgus olla klassis pigem naljamees. Kindlasti võisin tänu sellele päris paljudel tundi segada, aga samas ega kool ei pea nüüd nii tõsine koht ka olema," arvas Niinemets.

"Trikk on vist selles, et mulle meeldib elu vaadata positiivselt, läbi huumori. Naljategemine on palju keerukam kui tõsine olemine. Tõsine olen ma kogu aeg, pidevalt, iga päev. Naljategemise kohta on vist kõige parem öelda nii, et tuleb lihtsalt olukorrale reageerida. Nali on reageerimine. Samamoodi nagu näitlemine. Üks kõige paremaid lauseid, mida siiani endal kuklas hoian, on "acting is reacting" ehk näitlemine on tegelikult reageerimine sündmustele. Nali samamoodi," selgitas ta.

Ise Niinemets ei ole tundnud, et ta oleks mõne naljaga üle piiri läinud. "Viimaste aastakümnetega on see nalja piir aina lähemale ja lähemale tulnud. Üle selle astuda on hästi palju kergem kui varem. Mulle tundub, et inimesed reageerivad elus päris palju üle ja ei oska iseenda üle naerda. Kui sa enam iseenda üle naerda ei oska, siis on väga kurb. Ma arvan, et tegelikult ei ole neid teemasid väga palju, mille üle ei saa nalja teha. On keerukaid teemasid, aga need panevad aju rohkem tööle," leidis Niinemets.

"Ole nutikam, ole leidlikum. Mulle on alati meeldinud intelligentne nali, mitte ropendamine, mitte allapoolevööd naljad. Vaid mõelda, kuidas saab midagi või kellegi pihta öelda niimoodi, et see ei ole solvav, aga läbi iroonia. Iroonia on asi, mis mind on kogu elu väga köitnud," lisas ta.