NAKS on jõudnud lõpusirgele – järgnevalt võtame kokku kaks viimast etendustega täidetud päeva. 7. ja 8. novembril käisime koos kokku neljal etendusel, millest kolm olid tantsulavastused. Kui esimesi päevi saatis kõigutamatu vaimustus, siis nüüd tungis esile kriitiline meel. Üks päev festivali jäänud!

Dockteatern Tittut "Snö": põhjamaine tantsulavastus mägedes

Marleen: "Snö" on 4+ lastele sobilik põhjamaine, saamidest inspireeritud tantsulavastus. Lavastusel on potentsiaal tekitada vaatajas varakult kaasaegse tantsu huvi, sest tants elas. Oli muljetavaldav, kuidas etendajad said väheste rekvisiitidega luua elava kujutluspildi. Süžee ise jäi mulle kui täiskasvanule üksluiseks ja pealiskaudseks.

Kerste: Mind jättis n-ö lumelavastus üldiselt natuke külmaks. Olin eelmisel päeval näinud just Eesti Noorsooteatri lavastust "Lenda-lenda, röövik", kus olid väga efektsed, armsad ja äratuntavad nukud, "Snös" jäid need aga mannetuks.

Marleen: Nukud ei olnud tõesti kõige muljetavaldavamad, aga tänu tantsijate loomi imiteerivatele liigutustele mõjusid need kui päris loomad.

Kerste: Lavastus näis üldiselt sihtrühmale siiski meeldivat, sest lapsed jälgisid tegevusi tähelepanelikult ja kihistasid tihti naerda. Kõige põnevam oli minu jaoks lumekrudinat jäljendav heli. Täpsemalt oli laval üks lai riba, mis tekitas selle peale astudes just sellist häält, nagu kõnniks lume peal. See vahva detail tekitas huvi tehnilise lahenduse vastu – kas koreograafia oli niivõrd täpseks timmitud, jälgis keegi puldist etendajate samme või midagi kolmandat?

Zuga Ühendatud Tantsijad "Ilma": publiku võim

Kerste: Zuga "Ilma" etendus (just nimelt etendus!) oli festivali jooksul meie esimene ja ainuke kord, kui publik meid šokeeris. Beebide ja gümnasistidega oli meil teistel etendustel olnud tore saali ja vaatamiskogemust jagada, kuid lapsed vanuses 10+ olid püsivalt rahutud ja valjud.

Marleen: Iseenesest on lavastus suure potentsiaaliga, sest käsitletakse olulist teemat ehk kliima soojenemist, laval on võimekad tantsijad ja tugev koreograafia. Kahju, et oluline sõnum rahutute laste tõttu kaduma läks. Saalis oli kuulda pidevat jutumulinat, valjusid hõikeid ning etendajad pidid kasutama mikrofoni, et teksti kuuleks. 

Kui publik kõrvale jätta, võib lavastusse süvenemist tõkestada olukordade paljusus ja mõnetine segadus: oli tants, loodusõpetuse tund, reiv, kontsert, lõkkeõhtu ja loomaaed. Siinkohal tuletan meelde ütlust "Lihtsuses peitub võlu".

Kerste: Jaa! Lisaks eelnevale läks saal etenduse käigus mitu korda kottpimedaks, mille peale lapsed karjuma hakkasid.

Marleen: Jah, lapsed võivad pimedust karta, aga mina ei mõistnud üleüldiselt, miks seda tegema pidi. Arusaamatuks jäi ka, miks on otsustatud (rahutute) laste keskele tuua põlev küünal, mitte näiteks selle LED variant.

Barrowland Ballet "Playful Tiger": imetlusväärne õrnus ja kannatlikkus

Marleen: Barrowland Ballet tantsutrupp on ühest tiigriloost teinud kolm eri versiooni, millest kaks etendusid festivalil: 7+ vanuses lastele mõeldud "Tiger Tale" ja samavanadele, ent autistlikele või vähese kõnevõimega lastele suunatud "Playful Tiger". Me nägime viimati mainitut ja oh kui tore oli näha laste naerunägusid! Tantsijad olid erivajadustega lastega suhtlemisel professionaalsed: nad peegeldasid laste kehakeelt, olid õrnad ja kannatlikud, mis pani lapsed end mugavalt tundma. Üks tantsija oli julgelt vallatu – ta keerutas lapsi, istus neile sülle ja sirutas jalgu nii, et need puudutasid last. Mulle tundus selline füüsiline kontakt liig, aga lapsi ei paistnud see häirivat, vaid tegi nalja.

Kerste: Kuna saalis oli kümme last, said kolm tantsijat kõigiga üks-ühele suhelda. Selles lavastuses oli ka üksjagu nutikaid lahendusi: mandariinid, pingpongipallid, mis veeresid, kukkusid ja mida sai visata.

Vene Teater "Seotud": sünkroontõlkest ja emotsioonidest

Kerste: Esiteks, etendus oli vene keeles eestikeelse sünkroontõlkega. Me kumbki polnud kõrvaklappidest kostuva sünkroontõlkega etendusel varem olnud, mis tekitas uudishimu, põnevust, küsimusi ja kahtlusi.

Marleen: Tundub, et kõigi siinkirjeldatud lavastuste puhul on meid eriti huvitanud tehnilised lahendused. Aga jah, kindlasti on sünkroontõlge parem tõlkeviis kui subtiitrid, sest teksti lugemine võtaks liiga palju tähelepanu endale. Lisatähelepanu etendusel vajab see ikka, sest tuleb leida sobiv volüümivaljusus; panna klapid kõrvadele nii, et dialoogide emotsionaalsus ja saalis toimuvad helid poleks vaigistatud; ka tuleb leppida, et mõned repliigid võivad tõlkimata jääda. Minul oli igatahes nende asjadega palju tegemist.

Kerste: "Seotud" oli NAKS festivali kõige süngema teemaga lavastus. Laval olid isa ja poeg, kellest viimane satub sõpruse- ja vabaduseotsingul narkootikumide küüsi. Kahe tunni jooksul näidatakse, mida see teeb lapse ja lapsevanemaga: mõlema osapoole perspektiivi mängitakse vaheldumisi minevikus ja olevikus. Kiired vahetused, kakskeelse sisu jälgimine ja tempokus kokku oli mulle aga liig.

Marleen: Samal ajal oli äge vaadata, kuidas näitlejate emotsionaalsus ja hääle intensiivsus samamoodi kasvas. Mina väga nautisin seda emotsionaalset karjumist! Tegelased kogesid kahe tunni jooksul palju eluraskuseid: sõltuvust, surma, peretülisid. Kõige rohkem tundsin ma kaasa isale, kellest sai suurim kannataja. Isa küsis endalt, kas ta ikkagi oli piisavalt hea lapsevanem, ehkki andis endast poja aitamiseks parima. See on kõnekas näide sellest, kuidas lisaks ohvrile kannatavad tihti ka ohvri lähedased. Muidu ma aga nõustun sinuga, Kerste, et lõpuks kasvas kõik üle pea.

Kerste: Tähelepanu väärib kindlasti ka see, kuidas näitlejad suhtlesid läbi terve etenduse publikuga: nad istusid vahepeal publiku hulgas ja jagasid vaatajatele ülesandeid, just nagu oleksid nad osa isa-poja loost. Leidlik viis neljanda seina lõhkumiseks!