Esiteks tuleb tõdeda kaht asja: me pole täiskasvanueas laste- ja noorteteatrit, liiati erivajadustega noortele mõeldud teatrit näinud. Samuti oli meil festivalile tulles ühine häälestus, et katarsist me etendustelt ei oota.  Tegelikkuses oli aga juba festivali esimesel kahel päeval meile küllalt üllatusi varuks. 

Näiteks oli tore kogeda, et lavastused vanusegrupile 7+ pakkusid meile, kahekümnendates noortele väga palju lõbu. Üks selline lavastus oli vaegnägijatele suunatud Miksteatri meeleline rännaklavastus "Mu meel ununes mägede taha". Publikus oli vaegnägijate kõrval ka nägijaid, kes said soovi korral endale prillid, mis olid kriimustatud või mille nägemisvälja oli muud moodi modifitseeritud. Niisiis nägemine, mida võiks pidada teatri kogemise peamiseks meeleks, muutus teisejärguliseks: lavastuses aktiveerusid haistmis-, kompimis- ja kuulmismeel ning, rahva rõõmuks, ka maitsmismeel. Tõesti meeleline lavastus.

Samuti vastas tõele liigitus rännaklavastuseks: liikusime Tartu Uue teatri väiksest saalist garderoobialale, sealt suurde saali; peatusime aiamaal, metsas, veekaldal ja lesisime pilvedealusel rohuväljal. Dramaturgia oli piisavalt hõre, et koostööalti publiku kommentaaride peale näitlejad ei kohkunud, vaid kaasasid need oma mängu. Näiteks rääkis üks poiss, et käis nädalavahetusel Aura veekeskuses, mille peale küsis näitleja uudishimulikult: "Kas selles auras, mis sinu ümber on?".

Teiseks meeldejäävaks lavastuseks kujunes Rootsist pärit Bobbi Lo Produktioni interaktiivne tantsulavastus "Do As I Say", mis rääkis (kooli)kiusamisest. Enne etenduse algust rõhutasid tantsijad, et publik peab tegema kõike, mida hääl kõlaritest käsib. Tantsijad liikusid ruumi keskele paigutatud publiku vahel intensiivselt ja kohati eriskummaliselt, mis ei lubanud end mugavalt tunda. Ebamugavus oli aga lavastuse sisu arvestades vajalik tunne. 

Pärast etendust toimus tantsijate initsiatiivil mõneminutiline vestlusring, kus tantsijad viskasid õhku küsimusi, millele said mõned sealsamas vastata, ning mille kõik said endaga järelemõtlemiseks kaasa võtta. Näiteks, mis oleks juhtunud, kui mitte keegi ruumis poleks hääle käsklusi täitnud. Küsimused suunasid vaatajat mõtlema enda tegudele etenduses ning oli tunnustusväärne lisa, et toimuvat lahti mõtestada. Taas sai kinnitust, et soovituslikust sihtrühmast ei pea heituma: sellist kogemust soovitaks kõigile, mitte ainult noortele.

Kui Bobbi Lo lavastuses anti küsimused koduteele mõtlemiseks kaasa, sai VAT Teatri foorumetenduses "Vaheaasta" ise küsimusi küsida, ka vastuseid pakkuda ja olukordi näitlejatega läbi mängida. Nagu selgitas lavastuse Jokker (publiku ja loo vahel laveerija), on foorumteater osavõtuteatri vorm, kus ei pea üksnes mõtlema "mina poleks küll nii teinud", vaid saab mistahes ajal etenduse katkestada, ja päriselt sündmuste käiku muuta. Lavastus räägib Paulast, kes soovib peale gümnaasiumi lõppu võtta vaheaasta, aga tüdruku lähedased pole plaaniga nõus. Publiku kaasamõtlemiseks antud suuniseks kujunes "Mida saaks Paula teisiti teha, et olukorda muuta?". 

Foorumteatris pole oluline lavastuse kunstiline külg või teatrimõõdikud – näiteks etendus hakkas venima, kui üht stseeni mängis mitu õpilast sarnaselt läbi, aga mingit muutust see loosse ei toonud –, vaid mõtteaine ja reaalsuskontrolli võimalus. Näiteks pakkus üks õpilane välja, kuidas Paula võiks hoolimata otsusest mitte kohe ülikooli minna isa käest ülikoolifondi vabaks aastaks enda kätte saada. "Minu arvates võiks peategelane Paula kõigepealt küsida isalt kõrgema summa ja seejärel liikuda allapoole," ütles ta. Kui õpilane aga seda ise laval proovida sai, selgus, et see ei käigi nii lihtsalt – isa jäi endale kindlaks ja ühtki eurot ülikoolifondist ei loovutanud.

NAKS festivali fookuses on tänavu erivajadustega lapsed ja noored, kellele Eestis tehakse teatrit vähe. Festivali arutelus "Teater (erivajadustega) laste hariduses" jagas Tartu Herbert Masingu Koolis töötav Siim Rahnu, et nende koolis on draamatunnid kohustuslikud, et lapsed saaksid sotsiaalseid oskuseid arendada. Rahnu selgitas, kuidas hilinenud kõneareng vähendab autismiga lapsel võimalusi, mille abil mängukaaslastega suhelda. Nõnda võib mängimise etapp sootuks vahele jääda. Draamatunnid, mille põhimõte on "teater on mäng", aga võimaldavad mängida. 

NAKSi esimese kolmandiku lõpetuseks oleme veendunud, et noore vaataja teatrit võiksid vaadata ka täiskasvanud: empaatia, olukordade lahendamise, sõbralikkuse jms õppetunde on meil kõigil vaja.