Kolmandal festivalipäeval olid repertuaaris Miksteatri "Telefonilood", Rahvusooper Estonia beebikontsert "Kontsert kõige pisematele", Slovakkia etenduskunstniku Katanari "Island Home", Big Wolf Company "Lagrits ja sidrunid" ning Paide Teatristuudio ja Viimsi Gümnaasiumi teatritrupi Eksperimendi "Lavastus kõigile neile, kellele on kunagi öeldud, et nad ei oska joonistada". 

Teatrivaataja loob atmosfääri

Karmen: Mina olen täna palju mõelnud sellele, kuidas laste käitumine mõjutab etenduse atmosfääri. Miksteatri "Telefonilood" oli küll väga leidlik lavastus, kuid minu arust oli publikut natuke liiga palju ning selle tõttu ei reageerinud lapsed enam sisule vaid üksteisele ning kukkumistele või paukudele. Ka "King nr 39" puhul mainiti, et tavaliselt on publiku hulk väiksem ja lavastus mõjub teisiti. Nende lavastustega läks killuke muidu tekkivast intiimsusest kaduma. Nii "Lagrits ja sidrunid" kui ka Island Home'i puhul nägin ma etendusi, kus publikuks olid valdavalt täiskasvanud. Publiku atmosfääri mõju lavastusele oli nii suur, et ma isegi ei mõelnud enam sellele, et tegemist on spetsiifiliselt noorele vaatajale suunatud lavastustega. Muidugi Island Home seda ka ei ole. 

Eleriin: Eks publiku reaktsioonid mõjutavad meid alati ja juhivad meie tähelepanu. Kui publikust on kuulda laste naeru, siis ma proovin kohe mõtestada, mida see laps seal nägi. Täiskasvanutega on tegelikult samamoodi, kui keegi naerab ja mina ei naera, siis ma proovin kohe aru saada, miks. 

Karmen: "Lagrits ja sidrun" oli väga intiimne ja rahuliku atmosfääriga. Mõned korrad publikus olnud paar last kilkasid ja kohe toimus teistsugune elavnemine ja see, kuidas ma lavalt toimuvat nägin, muutus. 

Eleriin: Selles lavastuses ei olnud midagi üleliigset, väga lihtne ja siiras. Lavastus oli väga dünaamiline, muidugi kehaliselt, aga ka rollide vahetumise mõttes. 

Karmen: "Lagrits" haakub meie eilse vestlusega. Laval ei öelda ühtegi sõna, aga loo enda struktuur on nii selge, et ma kordagi ei kahelnud, kas seal üldse on lugu ning mida nad öelda tahavad.

Eleriin: Minu meelest sõnadeta lavastustel on loo jutustamisel nii suur eelis, sest sõna ütleb kohe ära, kuidas mõelda. Keha ise on väga kujukas ning ütleb väga palju, aga ta ei ütle ära või ei ütle ette. Ühtlasi sõna puudumisel muutuvad teised (kehalised) väljendusvahendid palju olulisemaks. Miimika ja pilgud on eriti tähenduslikud.

Vastutustunnet nõudvad teemad hoolsates kätes

Karmen: Island Home'i puhul meeldis mulle väga selle lavastuse esteetika. Ma olin täiesti lummatud.

Eleriin: Just. See oli nii tugevalt visuaalne. Atmosfäär ise oli ka üsna tume ja raske ja ma peangi tunnistama, et minu jaoks oli see loost olulisem. Sellepärast ma ei hakanudki Island Home'i puhul loole mõtlema, sest mulle tundus, et siis ma hakkaksin ise kiirustama, ma ruttaksin sündmuste käigust ette, hakkaksin ennustama. Selle võiks nimetada objektiteatriks. Etendaja kasutas väga suure teema edasi andmiseks väikeseid esemeid – kivikesed, nukud, kujud, väiksed taskulambid. Logistiliselt samuti väga läbi mõeldud. Etendaja suhtus igasse esemesse hoole ja õrnusega. 

Karmen: Minu meelest õrnus nende asjade suhtes kinnitas või süvendas tunnet, et ka teemat käsitletakse suure tähelepanu ja õrnusega. Mina lugesin sealt välja ka pagulaskriisi temaatikat ja  ma arvan, et lavastus tegelikult loob hea pinnase aruteluks. See haakus ka ühe Viimsi koolinoore vestlusringis öelduga, et täiskasvanute teemasid noore vaataja teatris käsitledes kasvataksegi teatrisse, mis on mõeldud täiskasvanutele.

Tähelepanu, laps!

Karmen: Kuigi terve festivali jooksul on olnud keskmes lapsed ja noored teatris, siis täna tõusis see esile eriti teravalt nii teemat käsitlenud seminari, õhtuse vestlusringi, kooliteatri grupi Eksperiment lavastuse kui ka festivali vabatahtlikega suhtlemise tõttu. Minu jaoks jäi seminarist meelde kõige rohkem nii sinu kui ka Kadi Rutensi mõte, et lapsega peaks minema teatrisse siis, kui sa tahad temaga teatrisse minna, mitte sellepärast, et teda pole mujale jätta. Lavastuse sihtgrupp ei pruugigi nii oluline olla, kui vanem ise selle käigu ära mõtestab. 

Eleriin: Kui sellest natuke kaugemale minna, siis teatriskäik algab palju varem kui etendusele jõudmine. See algab juba lavastuse valimisest ning see võiks sündida koostöös väikese inimesega.

Karmen: Samas, kui paljud täiskasvanud vastutavad ise selle eest, et nad teatrisse jõuavad ja mida nad seal näevad?

Eleriin: Jah, ma saan aru sellest, aga ma arvan, et võiks üleüldse rohkem olla seda, et valitakse ja otsustatakse koos.

Karmen: Täna me oleme palju ka noortega rääkinud. Mis sulle sellest kõlama on jäänud?

Eleriin: Neile on väga meeldinud erinevate vormide rohkus festivalil, mis on tore, sest seni olid nad enim näinud sõnateatri lavastusi. 

Karmen: Mind natuke üllatas, et nad ei tundnud puudust oma vanusegrupi (14+) lavastustest. Oma kogemustes nad suhestusid isegi rohkem täiskasvanutele tehtud teatriga. Sinu ettekandest ka selgus, et teismelistele või hilisteismelistele mõeldud teater on mõneti hall ala nii uurimise kui ka tegemise mõttes. 

Eleriin: Eksperimendi lavastusest võiks üldse rohkem rääkida.  Nende etendus algas lavastuse-eelse kunstinäitusega, kus autorid ise selgitasid oma loomisimpulsse ja juhtisid tähelepanu detailidele. Kunsti oli mõtestatud laiemalt kui lihtsalt joonistamine: igaüks oli endale sobiva vormi leidnud (nt fotograafia, videokunst, kollaaž, maal). Kusjuures vestlusringist selgus, et nad alustasid lavastusprotsessi 2019. aastal – neil oli aega teemat eri meediumites käsitleda ja sügavuti analüüsida. Ühtlasi oli väga värskendav näha nii suurt ühtset truppi laval: nende sünergia oli väga täpseks timmitud. Väga selge lavastusliku käekirja ja tervikliku kompositsiooniga lavastus. 

Karmen: Mina pole kooliteatri maailmaga eriti tuttav ning nüüd oli kohe kahju, et ei ole sellega varem tegelenud. Küll aga tuletas kooliteatri lavastuse nägemine ja päevane seminar mulle meelde minu enda kooliaega, kui tundsin klassiga teatriskäimisest puudust. Kuna õpetajad eriti klassiga teatrisse minemisi ei korraldanud, sain üks hetk aru, et seda saab teha ka ise. Käisime niimoodi minu eestvedamisel klassiga teatris mitmeid kordi.

Eleriin: See on väga hea näide sellest, kuidas alati tasub oma huvisid reklaamida ka teistele. Kui "Tähelepanu, laps!" seminaril aurtleti, kuidas teater võiks olla lapse kasvamist toetav keskkond, mistõttu küsiti läbivalt, kuidas neid lapsi ikkagi teatrisse saada, siis ei arvestatud sellega, et tegelikult võib olla lapsi, kes ise väga teatrisse minna tahavad.

Karmen: Jah! Teatrirevolutsioon! Lapsed barrikaadidele!

Elo Kaalepi kiirarvustused

"Island Home"

Ma ei oleks kunagi selle peale tulnud, et teatrit saab teha sellisel viisil, nagu etenduskunstnik Katanari (Katarína Caková) seda tegi. Lugu jõudis publikuni loomupärasel toonil kõnelemise ja esemete rittaseadmise kaudu – etenduskunstniku laud täitus väikeste asjakestega, mis jätsid väga palju ruumi kujutlusvõimele. Iga ese oli pigem sümbol kui tegelane. Sellises lugude jutustamise viisis on midagi väga isetut, midagi väga vastandlikku sellele, mida olen harjunud etenduskunsti all mõistma. Iga asi oli sisulise eesmärgiga ning loo jutustamine aitas mõista iga eseme hingeelu.

"Kontsert kõige pisematele"

Rahvusooper Estonia reklaamib kontserti lastele vanuses 0–3. Ometi tundub, et selle sihtrühma valik ei ole täielikult lahti mõtestatud: kuigi repertuaar on kõnekas, sest Mozarti rütmikad "Võluflöödi" aariad panevad lapsed tantsides hüplema, on lugudevahelised tekstilised sissejuhatused arusaadavad ja kõnekad ainult lapsevanematele. Ka esinejate uskumused: "See pala on teile kindlasti tuttav," on kahtlase tõeväärtusega. 

Samas on kõik informatsioon, mida esinejad annavad, äärmiselt huvitav. Mulle. Ja ilmselt oleks olnud ka siis, kui oleksin olnud kümneaastane. Minu arust ei ole kohatu rääkida paljude muusikaga kokku puutunud laste Mozarti-faasist, mil huvi geeniusest muusiku fenomeni vastu vahetab välja vaimustuse muinasjuttudest. Kontserdi informatiivne sisu oleks sobilik just Mozarti-faasis lastele, kelle vanus jääb paraku vahemikku 5–12. 

"Telefonilood"

Lavastus meenutas vanakooli kooliteatrietendust, oli etüüdiline, üheselt mõistetav ja kohati ka leidlik. Aegunud lähenemist seletab asjaolu, et lavastus esietendus vähemalt kümme aastat tagasi. Jäin igatsema aja möödumisega lisanduvaid uuendusi, kuigi hindan kõrgelt ka konservatiivset teatrit.