NAKS festival algas 2. novembril Paides. Tegemist on noore vaataja teatri festivaliga, kus astub nelja päeva jooksul üles 18 truppi nii Eestist kui ka välismaalt. Iga päeva lõpus arutatakse vestlusringides küsimusi, mis puudutavad laste ja beebide teatris käimise kogemust. Festivali viimasel päeval oli repertuaaris Ukraina trupi Persha vystava interaktiivne lavastus beebidele "Sand & Water", Sandra Lange keskkonnateemaline lavastus "Sinitriibuline unistus", Improteater IMPEERIUMI sõnadeta improlavastus "Võtab sõnatuks" ja ZUGA Ühendatud Tantsijate tantsulavastus surmast "Suur teadmatus". Festivalipäevikut peavad Karmen Juhkam, Eleriin Miilman ja Elo Kaalep.

Beebiteatri hüpotees

Eleriin: Täna oli festivali teise n-ö beebilavastuse "Sand & Water" ajal väga huvitav jälgida, kuidas reageerisid täiskasvanud vaatajad sellele, mida lapsed laval teevad. Saalis oli ikka kõige valjem selle lapse vanemate naer, kes parasjagu midagi eriti loomingulist tegi (nt sõi palli, veeres selle peal, ajas taga). Näide sellest, kuidas beebiteatris saab beebist mähkmetes näitleja.

Elo: Mulle hakkab aina enam tunduma, et beebidele mõeldud teater ei olegi tegelikult olemas selleks, et beebidele unustamatuid teatrielamusi pakkuda, vaid just eelkõige selleks, et vanemad saaksid oma lapsi pidulikumas ja silmiavardamas kontekstis eksponeerida. Et näha lapsi mängimas - justnimelt mängimas, sest ka näitlejate töö on mängimine - nii, nagu on neile omane. Laps, kes vaevu mõistab, et on asetatud kuidagi teise konteksti, kui seda on kodu, mõtleb välja talle antud pallide ja kuubikutega kõige loomulikumal viisil uusi mänge. Teater kõige puhtamal kujul. 

Eleriin: Kusjuures "Kuukis" prevaleeris osalejate rohkuse tõttu karjamentaliteet: kui üks laps sikutab õhupalli, teevad seda kõik. Siin aga ilmnes paremini iga lapse omapära: kõik mõtlesid pallidega välja isemoodi mängu.

Elo: Kui nüüd toetudagi hüpoteesile, et beebidele mõeldud teater on tegelikult lapsevanematele mõeldud teater, siis annab see võimaluse otsustada lavastuse kvaliteedi üle selle kaudu, kui palju lavastus laste loomingulisust soosib. Kui kõik on etendajate poolt ette ära tehtud, siis ei võimalda see lastel üksteisest erineda ega välja mõelda mänge, mis publikut liigutaks. 

Eleriin: Ja muuhulgas laps muudkui areneb. Oli ka neid lapsi, kes üks hetk enam mängida ei tahtnud, kes otsisid võimalusi lavalt ära minna. Ukraina etenduskunstnikud läksid neile siis kohe appi ja tegid nad mänguga rahulikult, suure hoolega uuesti sõbraks.

Elo: See annab ju lapsele võimaluse justkui oma muret jagada, teda ei jäeta (keerulise) mänguga üksi. 

Hea näitleja julgeb võtta riske

Elo: "Sinitriibuline unistus" oli näide hinnalisest näitlejatööst, kus puudus igasugune kramplikkus. Hea näitleja julgeb (sarnaselt beebidega) võtta riske. Sandra Lange alustas monolavastust nii teatraalselt, et hetkeks tundsin tema näitlemise ees isegi võõristust. Mida enam etendus hoogu juurde sai, seda enam asendus minu võõristus lõdvenemisega. Näitleja, kes paneb end kõhklemata nii haavatavasse positsiooni, võttes riske riskide järel, on hinnaline aare.

Eleriin: Minu arust ei olnud Lange teatraalsus mitte kuidagi piinlik. Üleüldiselt kõlab selline asi ilmvõimatuna, sest tavapäraselt on minul publikus alati teatraalset mängu piinlik vaadata. Sandra Lange oli jutustades, joonistades ja erinevaid tegelasi kehastades väga plastiline. Tuleb välja, et tantsijaharidust tal siiski ei ole, kõrghariduse on ta omandanud Soomes nukuteatri erialal.

Elo: Lavastus oli sellel määral keskkonnateemaline, et tegelasteks olid ümbertöötlemiseks mõeldud joogipudelid. Lavastuse põhisisu rääkis aga nostalgiliselt, omamoodi vanamoodsalt igatsusest mere järele. 

Eleriin: Tõesti, tänapäeval räägitakse üldse väga vähe meremeestest.

Elo: Jah, "Tuulevaikne öö" on möödas.

Eleriin: See sinu mainitud "vanamoodsus" ehk loo paberile joonistamine, paberist maskid jms oli väga värskendav.

Elo: Jah, vanamoodsus ei olnud ilmselt tõesti kõige parem sõnavalik. See, et lavastuses puudub infotehnoloogiline element, ei peaks seda veel vanamoodsaks tegema. 

Eleriin: Lavastuses käsitleti alati aktuaalset teemat, prügi käitlemist väga eriliselt: loo sõnum oli ikkagi see, et unistused täituvad, mitte see, et prügi käib prügikasti.

Elo: Väga kaval võte saada lapsed prügi ära viskama. Selle asemel et öelda, et prügi käib prügikasti, tuleb öelda, et nende inimeste unistused täituvad, kes prügi ära viskavad.

ZUGA referaat surmast

Elo: ZUGA "Suurt teadmatust" oli minul ikka kõvasti raskem vaadata, kui "Sinitriibulist unistust". Minu jaoks oli see surm, millest tantsulavastuses liigutuste, muusika ja sõnade kaudu räägiti kohati ikka liiga sünge. Ise tahaksin mõtestada surma helgema ja pehmemana. Vestlusringis ütlesid tantsijad, et nende eesmärk oli surma-teemat inimestele lähemale tuua, neid sellega lähendada, et olla üle oma hirmudest. Minu arust jäi see eesmärk poolikuks, sest seda surma, millega publikut lähendada taheti, ei olnud eriti külalislahke.

Eleriin: Mõned helged kohad olid siiski lavastuses olemas: sõnadega räägiti armastusest ja lahti laskmisest, kehaga imiteeriti üksteise n-ö energeetilist kammimist (kaks tantsijat "harjasid" kolmandat sõrmedega). Ilus oli ka ronimine: üks tantsija hakkas mööda õhuredelit üles ronima, teised tantsijad moodustasid astmed.

Elo: Jah, need olid head kohad. Veel kõige suurema potentsiaaliga oli koht, kus kogu ruum täitus kuldse valgusega, mille keskel keerutas ekstaatilisi ringe lehehunnikuks mässitud naine. Kui see koht läbi sai ja süngete surmakrambitõmblustega asendus, siis ei tulnud ma enam ülejäänud lavastusega toime. Kuldses keerutamises oli midagi väga paradiislikku ja lootustandvat, midagi sellest surmast, millega oleksin võinud sõber olla. Sellele kohale järgnesid üksteise järel süngemast süngemad stseenid: eelpool mainitud surmakrambitõmbluste stseenist sai mustades mantlites kollide stseen jne. Süü tahaksin osalt veeretada ka muusika kraesse, kusjuures ka keegi teine kriitik polevat olnud rahul lavastuse muusikalise kujundusega, nimetades seda klišeeks. Tuttavate käikudega õudusfilmimuusikas oli tõesti midagi sellist, mis kõlas isegi leierdatumalt, kui Mozarti "Reekviem".

Eleriin: Vestluringis rääkisid ZUGA tantsijad, et neile on seda klišeelisust palju ette heidetud. Minul etendust vaadates seda mõtet ei tekkinud. Aga võib-olla heideti klišeesid ette sellepärast, et lavastus jäi kohati pealiskaudseks ja märksõnaliseks. Tantsulistes žestides egiptuse müütidele viitamist võib nimetada klišeeks, aga ma ei usu et seda oleks tehtud, kui selle müüdiga oleks mindud n-ö lõpuni, kui poleks mitte sellele ainult viidatud, vaid sellest ka räägitud.

Elo: Jah, vaataja oleks saanud palju rohkem mõtteainet, kui ZUGA tantsutrupp oleks ühiselt ära otsustanud ühe ainsa surmamüüdi, millesse nemad usuvad. See oleks võimaldanud minna sügavuti. Praegu oli "Suur teadmatus" rohkem nagu kokkuvõte või referaat, aga mitte essee ega arvamuslugu, millel on päriselt potentsiaal midagi uut luua.

Karmen Juhkami kiirarvustused

"Sand & Water": Sarnaselt "Kuukiga" oli ka "Sand & Water'i" eesmärgiks beebide mängu soodustamine. Etendajad kaasasid lapsed oma lavalisse maailma, kus kesksel kohal olid korduvad liikumised ning pallid, sallid ja kausid mängimiseks. Lapsed aktiveerusid üsna kiiresti ja ei tea, kas juhuslikult või tahtlikult hakati ka lavaruumi jäljendama, näiteks laoti matte ümber sarnaselt etendajatele. Samas tundus, et toimetati pigem iseseisvalt. Etendajad tõid lavale esemeid, mille siis lapsed endale haarasid, kuid esimeste tegevus ei paistnud muidu lapsi eriti köitvat. Huvitav sarnasus mõlema lavastuse puhul oli see, et alustatud mäng alati ka lõpetati. Toimus ühine koristamine, mille järel etendajad vormistasid etenduse lõppenuks. See oli esimene väga selge ühine tegevus ning selle jooksul ka ilmnes, et lapsed polnud valmis kohe oma mänguasju loovutama ja sellist usaldust nagu näiteks "Kuuki" puhul, märgata ei olnud. 

"Sinitriibuline unistus": Keskkonnateemaline lavastus kasutas juba varem festivalil nähtud formaati: lugu joonistati käigu pealt tahvlile, episoodiliselt esitas etendaja ka ise tegelasi ja kasutati erinevaid objekte. Üheks lavastuse tugevuseks on, et tegemist oli looga, mis juhtus olema keskkonnakaitsest, mitte ära nämmutatud faktidega prügi sorteerimisest mõningate fiktsionaalsete elementidega. Joonistused olid leidlikud ja kasutati ära juba tahvlil olevaid elemente ehk ka visuaalselt oli lugu huvitav jälgida. Kindlasti tuleks teha ka suur kummardus näitleja ees, kes enesekindlalt kehtestas oma kohalolu ning mängustiili ja hoidis nii laste kui ka täiskasvanute lõpuni välja.

"Võtab sõnatuks": Improlavastus "Võtab sõnatuks" esitas publiku impulsse kasutades (peaaegu) sõnatuid sketše. Nagu improlavastuste puhul ikka, sõltub palju etendajate enda vaimukusest ning ka vaataja valmisolekust naljaga kaasa minna. Just naljaga, sest kõik muu tundubki olevat selle teenistuses. Ette antud olukorrad ei pruukinud olla kõige lihtsamad ning nendel ei tasu pikemalt peatuda. Küll aga oli põnev jälgida etendajate keskendumist ja suurt tähelepanu stseeni kõrvalt vaadates. Otsiti võimalusi sekkuda ja oma partnereid toetada ning ühine kohalolu oli tunda. Lavastus ei olnud küll universaalselt naljakas, kuid kõik, kes tahtsid (nende hulgas mina), said naerda küll.