Nõuandeid elust enesest: kuidas käia teatris rohkem kui 10 lapsega?

Anna kõigile lastele isiklikult kätte päris nende enda teatripilet. Nad ei ela sellest ilmajäämist üle.

Pane lastele helkurvestid selga ja asuge liinibussiga lähimasse maakonnakeskusesse teele.

Võta kaasa hiiglaslik toidukarp tükeldatud porgandi, kurgi ja kaalikaga.

Aja lapsed maakonnakeskuses bussist välja, rivista pisikesed politseinikud paarides ritta, ja asu teatrimaja poole teele.

Saabumine teatrimajja: kõige raskem osa. Riieta lapsed kombekatest lahti ja pane neile jalga vahetusjalanõud (võtta kaasa suure valge kilekotiga).

Rivista lapsed ning teatrieelse koogi ja konjaki asemel kinnitage keha kaasavõetud porgandite ja kurkidega.

Enne etenduse algust pane lapsed istuma ja tuletage koos meelde teatris käitumise reeglid.

Ära arva, et saad etendust nautida. Ole valmis eelnevalt üle käidud reegleid uuesti meelde tuletama.

Pärast etenduse lõppu tehke pilt ühise teatrikülastuse meenutamiseks.
Jääge ootama tunni aja pärast väljuvat liinibussi tagasi kodukohta.

Karmen: Lisaks antropoloogilistele inimvaatlustele on tänane päev olnud väga mitmekesine ka teatrielamuste poolest. ImproVoc3 tegi festivali avamisel hääle improvisatsioonil põhineva etteaste, sellele järgnes Eesti Noorsooteatri "Palle üksinda maailmas", Kuressaare Linnateatri keskkonnakaitseteemaline lavastus "Kadunud mets" ning Rändteater Vaba Vankri väga lõbus ja koomiline lavastus "Eestlaste muistne lugu".

Eleriin: Kui rääkida näiteks lavastusest "Palle üksi maailmas", siis lugu oli iseenesest väga lihtne. Poiss Palle ärkab hommikul üles ja avastab, et on maailmas täiesti üksinda. Esialgu on see lustlik, siis aga muutub kurvaks. Ja lõpus tuleb välja, et kõik oli unenägu. Millest on natuke kahju, sest see lõpplahendus pidurdas fantaasialendu.

Elo: Jah, see oli deus ex machina, kahjuks isegi etteaimatav.

Karmen: Minu jaoks polnud see üldse oluline. Lavastus oli visuaalselt väga nauditav ning esile tõusis just emotsionaalne pool. Üksi olemise hirm või sellega toimetulek on aktuaalne igas vanuses.

Eleriin: Ma olin õrna hirmutundega ootel, kuhu see lugu areneb. Kui innukalt alanud hommikupudru tegu tipnes ikka selle üle keemisega, jäi hetkeks mulje, et esile tõuseb laste võimete piiratus. Aga lugu võttis hoopis teise, lootustandva suuna: Palle samm tühjadel tänavatel muutus enesekindlamaks, ta näitas oma trammi- ja lennukijuhtimisoskusi, põrutades lõpuks kosmosesse. Minule oli "Palle" festivali esimene etendus — lavastus, kus mängu juhib tehnik, kellega nukunäitlejatel tuleb ühes energiavoos olla, et etendused õnnestuksid. Väga hea algus ning ilmselt tänase päeva lemmiklavastus – tihe, täpne ja tugeva emotsionaalse mõõtmega.

Karmen: "Kadunud metsas" oli kesksel kohal metsaraie ja keskkonnakaitsmise teema. Ma ei väida, et seal kõik dramaturgilised valikud olid õnnestunud, aga arvestades, et publikuks olid peamiselt lasteaialapsed, oli selline teemavalik üsna üllatav.

Eleriin: Lõbusa kõrvalpõikena käis keskkonnateema ju ka "Pallest" läbi – pudru koostisosadeks ei olnud mitte vesi, kaerahelbed ja suhkur, vaid filtreeritud vesi, mahepiim, mahe-täisterakaerahelbed ja rafineeritud roosuhkur.

Elo: Minu tänase päeva lemmiklavastus oli vist ikkagi pärimuskomöödia "Eestlaste muistne lugu", mis oli korraga naljakas nii oma olemuselt kui ka intertekstuaalsuselt: lisaks vanematele lastele (ehk 13+) said eriti palju naerda täiskasvanud. Näiteks Kaali meteoriidi lugu esitas lavastuses tegelane, kelle kohta oli teada ainult see, et ta on kreeklane. Tõenäoliselt viidati sellega Pytheasele, kelle hääl sarnanes kusjuures äravahetamatult Lennart Meri häälega. Aga noored, kes Lennart Meri naljast aru ei saanud, vappusid ikkagi väga kõvasti naerda, sest lavastus seisis püsti millegi enama kui pelgalt spetsiifiliste viidete peal.

Kuidas pakkuda lastele teatris seda, mida kinos ei saa

Elo: Siin oli hommikul üks 5. klass, kellelt ma küsisin, kas neile meeldib rohkem kino või teater. Nad hakkasid naerma ning ütlesid, et muidugi kino. Mis te arvate, mis võiks tekitada lastes tunde, et on olemas midagi sellist, mida saab kogeda ainult teatris?

Karmen: Ma arvan, et see on esteetika või žanrite segamise võimalus. Jällegi on "Palle üksinda maailmas" hea näide. Minu meelest sellist asja ei ole võimalik kinos kogeda. Kino on alati kino.

Elo: Minu meelest ka näitlejate mängulust või -rõõm tuleb teatris palju paremini esile, näiteks "Kadunud metsas", aga eriti viimases lavastuses "Eestlaste muistne lugu". Teater võimaldab ka spontaansust või oludele reageerimist. See on muutuv, sa saad publikule silma vaadata ja öelda "just sina seal!". Teater annab võimaluse otseselt saali reaalsusesse sekkuda.

Eleriin: "Palle" on igas mõttes "ära programmeeritud", Elo kirjeldatud spontaansusele võimalust eriti ei jää. Kusjuures võiks arvata, et ette salvestatud tekst hakkab kunstlikult mõjuma, aga oli põhjus hääle veenvus või intermeedialisuse õigsus, aga nõnda see üldse ei läinud. Kui vahendada nüüd noorte arvamust, siis ennist kuulsin, et mõnedes ringkondades ikkagi eelistatakse teatrit filmikunstile. Teater olevat elusam. 

Teatri eesmärk

Karmen: Koos kogemise rõõm või olulisus jäi kõlama ka tänasest etendustele järgnenud vestlusringist. Alguses rääkisid esinejad (Kadri Suits, Barbara Małecka, Karl Sakrits, Mait Visnapuu) sellisel tobedal foonil, nagu peaks lapsi teatrisse viima ainult sellepärast, et nad õpiksid seal käituma ja täiskasvanuna teatris käima jne jne. Aga õnneks jõuti ikkagi välja ühise kogemuse olulisuseni, inimesi ühendava jõuni.

Eleriin: Põhiline on see, et käiakse lapsega koos, mitte ei jäeta teda koju või hoidjale. Teatrisse võiks proovida kogu perega minna: suhe üksteisesse muutub, kui keskkond, kuhu tuttavate inimestega sisenetakse, on teine.

Elo: Siiski, miks see koht peab olema just teater?

Karmen: No sellega tõstatub see neetud küsimus, et miks me üldse teatris käime. Ma ei tea, kui suur erinevus on tegelikult nendes kõige hingesopilisemates põhjustes, miks käivad teatris lapsed või täiskasvanud. Võib-olla tahetakse teatris kui turvalises ruumis proovida läbi erinevaid stsenaariume.

Eleriin: Tõstatub ka küsimus teatri kiiresti unustamisest, mille kõige puhtam kehastus võiks olla beebidele mõeldud teater. Teater on kaduv kunst, aga lasteteater veelgi kaduvam. Mõnel teatritegijal võib isegi tekkida loominguline kriis, kui ta mõistab, et teeb teatrit, mida põhisihtrühm tõenäoliselt ei mäleta.

Karmen: Kui sa teatrit teed, siis peadki leppima, et niipea, kui hetk on möödas, on see ka kadunud. See on teatri kaduvikulisesse olemusse sisse kirjutatud.

Eleriin: Ehk teater beebidele on kõige "teaterlikum teater"? Noogutasin innukalt kaasa, kui Barbara Małecka ütles, et mälestus etendusest talletub beebisse (tugeva) emotsiooni kujul, mis siiski võib hiljem meenuda. Tahaks uskuda!

Abstraktne kujund

Karmen: Vestlusringis ütles Mait Visnapuu, et kui päris väikeste lastega veel sõnades suhelda ei saa, siis otsitaksegi teatris suhtluse loomiseks mitteverbaalseid vahendeid. Ja mul tekkis kohe kuidagi petetud tunne, et miks siis minuga neid ei otsita, miks minu poole ainult sõnadega pöördutakse? Ma arvan, et täiskasvanu suhtleb ka hea meelega mitteverbaalsete vahendite kaudu (Renate Keerd on hea näide). Miks neid teisi vahendeid nii vähe otsitakse?

Elo: Barbara Małecka võttis vestlusringis väga hästi ja hinnanguvabalt kokku lapse arenguprotsessi, öeldes, et vajadus sõnalise narratiivi järgi tungib väga tugevalt sisse kuskilt viiendast eluaastast. Mulle tundub, et peale seda see tegelikult kunagi ära ei kaogi. Aga ma arvan, et peamine põhjus, miks täiskasvanutele abstraktseid lavastusi ei tehta, on see, et kõnetavaid abstraktseid lavastusi on tohutult palju keerulisem luua kui kõnetavaid sõnalisi.

Karmen: Aga siis ei ole asi mitte publikus, vaid lavastajas!

Elo: Just! Seda seletamatut kõnetavust nimetatakse teatris vist abstraktseks kujundiks, ja seda luua on ikka tõeline anne. Eriti hull on siis, kui need ebaõnnestunud lavastajad, kes täiskasvanutele abstraktseid kujundeid luua ei suuda, hakkavad neid siis looma lastele, uskudes, et viimased ei saa niikuinii midagi aru – seega ei pea ka tegijad eriti oma tegevusele keskenduma. Minu arust oli elemente sellisest lähenemisest näiteks festivali avamisel esinenud ImproVoc3-e töös. Lihtsalt abstraktsusest ei piisa, see ei ole väärtus iseeneses.