NAKS-i päevik | Kui teatrit vaatavast beebist saab mähkmetes näitleja

Kolmapäeval algas Paides noore vaataja teatrifestival NAKS, kus astub nelja päeva jooksul üles 18 truppi nii Eestist kui ka välismaalt. Iga päeva lõpus arutatakse vestlusringides küsimusi, mis puudutavad laste ja beebide teatriskäimiskogemust. Festivalipäevikut peavad ERR-i kultuuriportaalis Karmen Juhkam, Eleriin Miilman ja Elo Kaalep.
Teisel festivalipäeval olid repertuaaris Soome Ilmatila trupi kaasaegse tsirkuse lavastus "Muualla", Poola ja Jaapani koostöös sündinud Art Fraction Foundationi "Kuuki", Teoteatri "Kriips ja Jutt", Ugala Teatri "Jälle need lumejänesed" ning Piip ja Tuut Teatri "King nr 39".
Noore vaataja teater ei seisa püsti dekoratsioonide najal
Elo: Mina vaatasin lavastusi täna selle pilguga, kas tegemisele kulunud ressursid on lavastuse sisulise poolega põhjendatud. Minu meelest Ugala "Jälle need lumejänesed" pole üldse proportsioonis. Lavakujundus, kostüümid ja ülejäänud show-elemendid on saanud palju rohkem tähelepanu kui sisu.
Eleriin: Lavastus muutub tehislikuks, staatiliseks, kui on liialt grandioossust või ülespuhutust. Milleks ressursse kulutada, kui puudub sisu?
Elo: Minu meelest see küsimus puudutab rohkem nn riigiteatreid. Neil on kohustus teha kõigile midagi. Armastus või armastuse puudumine noore vaataja teatrisse ei puutu enam asjasse.
Eleriin: Iseküsimus on, kas võimaluste olemasolu matab loomingulisuse? Minule on jäänud selline mulje, et kui on palju võimalusi, siis võib ununeda olulisim – sõnum. Need, kellel on vähem ressursse, peavad langetama valikuid. Olemasolevast tuleb välja kurnata kõik, mis võimalik.
Elo: See on see sama teooria, mille peal kapitalism ja sotsialismikriitika püsti seisavad.
Loo sisemised reeglid peavad olema paigas
Karmen: Mina vaatasin tänaseid lavastusi sellise pilguga, kas lood on üles ehitatud arusaadavalt ja jälgitavalt. Ainuke selline lavastus oli minu arust "King nr 39".
Elo: Mulle tundus, et "Lumejänesed" arvasid, et neil on lugu. Esimene pool oli isegi vaadatav, nad rääkisid seal porgandi kasulikkusest, mis oli huvitav seni, kuni vajus laiali. Palju asju oleks saanud tihedamaks ja selle kaudu kergemini jälgitavamaks teha. "Kriips ja jutt" ei läinud lastele peale, sest lugu ise oli lihtsalt liiga keeruline. Kuhjati kokku palju lahedaid asju, et tähelepanu köita, aga vastupidiselt eesmärgile, ei jälginud siis ükski laps enam üldse mitte midagi.
Karmen: See strateegia ei toimi. Kõige olulisem on, et loo sisemised reeglid ja struktuurid oleksid paigas, sest neid tabavad lapsed väga hästi. Kui need pole loogilised, siis enam ei jälgita ning hakatakse provotseerima ja vahele hüüdma. Eriti kui ollakse grupis ning tahetakse ka midagi muud tõestada. Lavastuses "King nr 39" järgiti kogu aeg sama loogikat ja sellepärast seal probleeme tegevuspaiga muutumisest arusaamisega ei tekkinud.
Eleriin: Narratiividest rääkides, mulle tundub, et sageli on tegijatel palju kiiduväärt ideid, aga vajaka jääb sidususest. See ei puuduta mitte ainult suuri üleüldisi ideid, vaid ka tegevuskohti ja tegelasi, mis pole lõpuni lahti mõtestatud. Võib-olla eilne "Kadunud mets" võiks asjakohane näide olla.
Elo: Samas pole ideede esitamine ja nende mitteseostamine tingimata probleem, sest seda saab teha ka nii, et see toimib. Aga noh, kui see silma torkab, siis võib-olla küll.
Eleriin: Jah, et seosusetus pole probleem iseenesest, aga kui lavastus lonkab, siis võib põhjust otsida sealt.
Beebiteater
Karmen: Mis muljed jäid kuni kahe aastastele lastele mõeldud lavastusest "Kuuki"?
Eleriin: Minu jaoks oli kõige märkimisväärsem tähelepanu, mida etendajad väikestele lastele pöörasid. Seal tekkis väga suur usaldus.
Elo: Osad lapsed küll võõristasid alguses, aga etendajad suhtlesid nendega professionaalselt – kõikide nende erinevate reaktsioonidega saadi hakkama ja anti just seda tähelepanu, mida iga laps vajas. Näiteks üks poiss ei tahtnud eriti mängima minna – talle veeretas tantsija palli kaugemalt nõnda, et ta sai mänguga liituda omas tempos.
Karmen: Lavastus oli hästi rütmistatud ja oli aru saada, et lavastaja oli mõelnud protsessi kui terviku peale. Alguses prooviti kõik koos natuke rahuneda ja saada etenduse vaatamise lainele. Järgnenud tantsuosa oli visuaalselt lihtne, kuid köitev. Isegi minul oli väga lõõgastunud tunne. Ära tabati ka moment, millal laste tähelepanu hajuma hakkas. Võib-olla pandi mööda mõne minutiga, aga mitte rohkem. Igatahes anti lastele võimalus peale tantsu vaatamist ise lava avastama minna väga sujuvalt, lausa märkamatult. Minu meelest seda tekkinud usaldust iseloomustas ka fakt, et etendajate märguande peale olid lapsed valmis oma mängu lõpetama. Mõned küll ei tahtnud kohe mänguasju tagasi anda, aga siis lastigi neil kõigepealt natuke olla ja nende juurde tuldi hiljem tagasi. See oli parimas mõttes lapsekeskne lavastus.
Elo: Tegelikult said beebidest etenduse ajal ikkagi peategelased. Keegi meist ei pööranud nii suurt tähelepanu tantsijatele, kui lastele.
Eleriin: Oli nii palju omavahelist lõimumist, lapsevanemate, laste ja tantsijate vahel. Suhted tekkisid võõraste laste ja võõraste vanemate vahel, tõeline kogukonnaloome toimus laval.
Interaktiivne lavaruum
Elo: Soome "Muuallal" oli umbes sama kontseptsioon: kõigepealt akrobaatiline tsirkuse-etteaste, ja peale seda anti lastele võimalus ise lavaga tutvuma minna.
Karmen: "Muuallas" oli küll huvitav vaadata, kuidas 2D maailm ekraanil arenes välja etendaja võetud poosidest, aga vaatajana ei olnud mul selle maailma loomise üle kontrolli. Olulisemaks sai ikkagi etteastele järgnev lavaga tutvumise osa, kus lapsed oma mänge välja mõelda said.
Eleriin: Lisaks esteetilisele plaanile (2D maailmas 3D elemendi kasutamine) oli "Muualla" ühisosa eilse "Pallega". Tehnilisest ja kunstilisest küljest, sisu- ja vormiloojatest said võrdsed koostööpartnerid.
Karmen: Kas võiks siis järeldada, et nende lavastuste puhul mänguruumi loomine õnnestus, sest lapsed võtsid ruumi ka iseseisvalt omaks?
Eleriin: Neid tõesti kaasati väga aktiivselt, ruum muudeti atraktiivseks, innustavaks.
Elo: "Kuuki" läks ühel hetkel ikkagi üsna rajuks ja lastele omaselt natuke vägivaldseks. Seal tegelti küll väga palju sellise rahuliku atmosfääri loomisega, aga ühel hetkel nendest armsatest lastest said ikkagi parajad marakratid.
Karmen: Ma arvan seal mängis rolli ka see, et kohalolijatest suur osa oli vanem kui sihtrühm (0-24 kuud).
Elo: Tegelikult võiks inimese eesmärk olla ka saada läbi teiste inimestega. See oli ka väga tore, et "Kuuki" tegijad ütlesid alguses, et kõik laste reaktsioonid on teretulnud.
Eleriin: Alguses, kui sa selle ressursside teema tõstatasid, Elo, siis mõtlesin, et viitad "Kuukile". Kas sinu arust oli seal liiga palju asjakesi?
Elo: Ei, seal oli just vähe asju, küll palju lastele suunatud kõlisevat-kolisevat nodi, aga mitte ülearuseid dekoratsioone või niisama ülespuhutud ressursse. Seal oli põhirõhk atmosfääril, sinna vist polekski ilutulestikud või tuleakrobaatika sobinud. Aga oli tehtud südamega, hingestatult.
Karmen: Mulle on jäänud mulje, et noore vaataja teatri puhul rõhutatakse, kuidas peaks olema hästi fantaasiarikkas - peaks olema palju värvilist manti ja ettekujuteldamatuid atraktsioone. "Kuuki" lükkab selle arvamuse ümber. Palju suurem saavutus on see, et kaks näitlejannat suudavad saada 20 beebi tähelepanu ainult lavalise kohalolu ja hea atmosfääriga.
Toimetaja: Karmen Rebane