NAKS-i päevik | Kolm eelarvamust noore vaataja teatrist
5.–9. novembrini toimus Tartus rahvusvaheline noore vaataja teatri festival NAKS. Viimases sissekandes jagab Kerste Õunapuu eelarvamusi, millega festivalile läks või mida senini tihti noore vaataja teatriga seostatakse, ja tegelikkust.
Eelarvamus: Noore vaataja teater on (väikestele) lastele.
Tegelikkus: Festivalil oli esinduslik valik lavastusi beebidele, lasteaialastele, eri kooliastmetele, tudengitele (ja täiskasvanutele). Niisiis hõlmab noore vaataja teater eneses väga laia sihtrühma ning lavastusi ei tohiks peljata ka (noored) täiskasvanud.
Eelarvamus: Noore vaataja teatrit on täiskasvanuna imelik üksi vaatama minna.
Tegelikkus: Nii ja naa. Beebiteatrit on ehk tõesti beebita kummaline vaatama minna või vähemalt jääb kogemus mittetäielikuks. Ehkki mina sain oma kohalolu põhjendada sellega, et olen vaatleja ja pean käima võimalikult paljudel etendustel, soovitan kõigil kasvõi eksperimendi mõttes mõnele laste- või noorteetendusele minna! Võimalikke võite on palju: kindlasti avardavad lavastused mõttemaailma, tegeledes tuttavate teemadega üllatavast perspektiivist; lastelavastuste helgus võib tuua värvi halli novembrisse; kui sisu või tegevustik polegi niivõrd huvitav, siis on lust jälgida rõõmsaid lapsi ja seda, kuidas igaüks natuke erinevalt teatrit avastab.
Eelarvamus: Noore vaataja teater on üheülbaline, igav ja käsitleb lihtsakoelisi teemasid.
Tegelikkus: Selle "müüdi" kummutamine võib üldiselt keeruliseks osutuda, sest oleneb ikka teatrist, meeskonnast ja suhtumisest, aga seepärast ongi vajalik korraldada festivale, kuhu on valitud valdkonna (rahvusvaheline) koorekiht, mida publik võib usaldada. NAKS-i programmi koostamine õnnestus igati: lavastustes räägiti tõsistest teemadest, nagu kiusamine ja kliimakriis, lapsi ei alavääristatud ega liigselt nunnutatud. Samuti oli programmis vormilist mitmekesisust: nüüdistsirkust, tantsu, nukuteatrit, klounaadi, draamat ja muusikalavastusi. Suur osa lavastustest olid sõnatud või väheste sõnadega, mis kutsus kujutlusvõimega mängima.
Lõpetuseks. Festivalilt jäi kõlama kaks innustavat tunnet/tähelepanekut: festival näis olema kõikidele osapooltele meeldiv kogemus ning etendustel tekitati hämmastavalt soe ja usaldav õhkkond, publik oli tähelepanu keskpunktis, tähtsaim selles ruumis ning nii ka kaasatud ja hoitud. Kohtumiseni, NAKS!
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor