Sa just väga tihti Eestis ei esine, aga oktoobri lõpus sai sind kuulda Estonias festivalil "Klaver". Mida sa esitasid ja kuidas kontsert läks?

Kontsert läks väga hästi. Mulle anti selline lugu, mida ma ei olnud varem mänginud ega õppinud - Clara Schumanni variatsioonid Robert Schumanni teemal. Seega see oli päris esimene kord, kui ma seda kontserdil esitasin, aga õnneks läks päris hästi.

Kontsert oli väga huvitava kontseptsiooniga: ainult naisheliloojad ja naispianistid. Mina olen ise ka viimasel ajal otsinud enda nišši ja katsetanud eri asju. Mul on sellel hooajal tulemas tuur Sir András Schiffi kureeritud sarjas "Building Bridges", kus mängin ainult Põhjamaist loomingut. Seda kava esitan ka Eestis 4. jaanuaril Mustpeade majas. Aga ka naisheliloojad on väga teemas ja miski, mida tahaksin rohkem avastada.

Näiteks Ester Mägi klaverikontsert on mulle väga südamelähedane, esitasin seda selle aasta alguses Vaasa orkestriga. Ma ise alguses pakkusin Age Juurikasele, festivali "Klaver" kunstilisele juhile, et ma võiksin midagi Mägi muusikast mängida, aga tal oli ikkagi väga tugev soov, et just mina mängiksin Clara Schumanni variatsioone. Ma võtsingi selle loo ette ja nüüd on mul üks hea teos lihtsalt repertuaaris juures.

Kuidas ühe klaveripala n-ö enda omaks tegemine käib? Räägi kasvõi selle Clara Schumanni loo näitel.

Ma ütleksin, et selle loo puhul oli see natukene keeruline, sest seal oli palju korduseid ja ma pidin leiutama, kuidas eraldi hääli välja tuua eri kohtades, et teha esitust huvitavaks ja teistsuguseks. Muidugi kuulasin ka alguses teisi salvestusi ja leidsin ühe väga hea salvestuse, mis mulle meeldis, ja siis selliseid salvestusi, mis meeldisid natuke vähem.

Saan aru, et see ei ole üks-ühele, et vanema muusika mängimine on tänasele interpreedile keerulisem ja kaasaegse muusika mängimine lihtsam, aga kuidas sulle tundub, kas see, millisest ajastust helilooja pärit on, kuidagi mõjutab ka temast arusaamist ja tõlgendamist?

Tihtipeale on ikka tuttavliku muusikaga kergem suhestuda, kuna oleme selle keskel kasvanud ning seda helikeelt on meile lahti seletatud. Tänapäeva kaasaegne muusika võib aga meie kõrvale olla harjumatu ja selle esteetikast aru saamine võib võtta kauem aega.

Ka minul on isiklikult palju lihtsam suhestuda nende stiilide ja lugudega, mis on kirjutatud sajandeid tagasi. Ma olen nende stiilidega juba niivõrd tuttav, et ka näiteks see Clara Schumanni pala ei olnud mulle midagi uut: ma olen palju mänginud ka Robert Schumanni muusikat ja selle aja muusikat üldse. Ja ma olen varem ka Clara Schumanni mänginud - tema Op. 22 Romansse viiuliga ja ühte Masurkat.

Hoopis kaasaegse muusikaga suhestumine on siis millegipärast keerulisem?

See oleneb väga heliloojast, sest mul on tunne, et tänapäeval ei olegi sellist ühtset stiili, kuhu heliloojad suunduvad, vaid kõik teevad midagi täiesti erinevat, nii et see on klaster heliloojate eri stiilidest ja loomingust. Kui keegi ütleb, et ma olen helilooja, teen kaasaegset muusikat, siis ükskord see tähendab ühte, teinekord teist  – mul pole õrna aimugi, mida ta sellega mõtleb. Mõnedele inimestele meeldib atonaalne stiil, teised vihkavad seda.

Sa ei tea, mida võid oodata kaasaegse helilooja loomingust interpreedina?

Jaa, aga muidugi on ka väga palju kaasaegseid elusolevaid heliloojaid, keda ma väga armastan. Nagu näiteks Arvo Pärt, kuna ta on nii omapärane, nii teistsugune ja ei ole võrreldav pea ühegi teise kaasaegse heliloojaga.

Ja kuna ma olen ka juhuslikult eestlane, siis mul on eriline side juba selletõttu Pärdi muusikaga - ma olen teda päriselus kohanud, tema perega arutanud tema lugude üle. Väga eriline kogemus on esitada nende heliloojate loomingut, kellelt saad päriselus nõu küsida. Mul on olnud väga rikastav võimalus koostööd teha ka Toivo Tuleviga.

Aasta tagasi andsid välja plaadi kogu Arvo Pärdi klaveriloominguga "Diagrams". Kuidas on see plaat vastu võetud?

Väga hästi. Ma olen saanud paljudelt tunnustatud muusikaajakirjadelt häid arvustusi. Üks prestiižikamaid neist oli näiteks Gramophone - see väljaanne on päris suur tegija klassikalise muusika maastikul.

Ma ise väga täpselt müügipoolega kursis ei ole, aga tean, et plaadile tehti juba teine tiraaž. Mul on lihtsalt hea, et alati, kui mul on kontsert, saan oma plaadid kaasa võtta ja ennast sellega ka veidi promoda. Panen plaadid müüki ja kui inimesed tahavad näiteks välismaal rohkem kuulda minu Arvo Pärdi esitusi, siis nad saavad osta kaasa selle plaadi.

Kui sul on võimalus heliloojaga arutada, kuidas üht või teist pala interpreteerida, siis kas see toetab või piirab?

Arvo Pärdi perekonnal oli kindlasti väga selge visioon sellest, mida nad tahtsid. Just seoses tintinnabuli-stiiliga, tema varasema loomingu kohta öeldi, et võin sellega teha, mida iganes ma ise tahan. Nad tegid peamiselt ettepanekuid väiksemate miniatuuride, nagu "Memme musi", "Ukuaru valss", ja tintinnabuli-stiilis lugude kohta.

Kui Arvo Pärt ise mulle palast "Aliinale" rääkis, siis ta ütles, et see peaks kõlama nagu keegi kõneleks. Ta oli väga konkreetne selles, mida ta tahtis, aga ta ei olnud sellise suhtumisega, et ainult ühtemoodi on õige. Ta ikkagi andis hästi palju vabadust.

Samal ajal mulle tundus, et kui ma rääkisin Pärdi abikaasa Noraga, siis tema oskas isegi veel täpsemalt sõnastada, kuidas miski peaks olema. Aga mulle oligi väga oluline teada saada, milline on helilooja visioon. Tundsin, et see on ka minu vastutus Eesti muusikuna salvestada just niimoodi, et autor saaks tulemusega rahul olla. Sest mingil hetkel ma võibolla olen eeskuju ka teistele pianistidele, kes otsivad salvestusi ja vaatavad, et oh, keegi Eesti noor pianist on seda salvestanud.

Seega kuna mul on olnud väga suur privileeg helilooja ja talle lähedaste inimeste käest saada nõuandeid, siis on see ka suur vastutus, kuidas ma suudan seda võimalust kasutada. 

Kuidas sa oma isiklike kohtumiste järgi kirjeldaksid Pärti? Mis mulje ta jättis sulle inimese ja heliloojana?

Peale "Klassikatähtede" saate võitu aastal 2020 kutsuti mind esinema Arvo Pärdi Keskusesse. Esitasin seal muidugi ka Pärdi loomingut - paari soolopala ning paari kammermuusika teost. Olin siis 16-aastane. See oli minu esimene kohtumine Arvo Pärdiga. Enne kontserti ta tuli proovi ja kuulas kõik lood üle. Ta rääkis iga loo juurde, mis on tema jaoks selles loos oluline. Mul on õnneks isegi väike video sellest. Väga huvitav oli kombinatsioon tema väga toetavast, aga samal ajal väga nõudlikust suhtumisest esitusse. Võibolla oli ta minu vastu nii leebe, kuna olin nii noor. 

Õpid praegu välismaal. Räägi sellest lähemalt. Näiteks kuidas oled välismaalt leidnud endale õpetajad?

Mul oli tegelikult hästi pikalt plaan Londonisse õppima minna ja ma natuke "jälitasin" seda oma Londoni õpetajat - Dmitri Alexeevit. Ma tutvusin temaga tänu oma Itaalia õpetajale, Konstantin Boginole, kelle juures erakoolis olen õppinud alates sellest ajast, kui olin 12-aastane. Minu Itaalia õppejõud tundis Alexeevit ja kutsus ta sinna Itaalia erakooli meistrikursuseid tegema.

Esimesele meistrikursusele ei saanud ma minna, sest mul oli samal ajal Narva Chopini konkursi laureaatide kontsert Estonias, aga sain teada, et ta on väga hea pedagoog. Alexeev on tuntud selle poolest, et töötab väga tõsiselt oma õpilastega, paljudel tema õpilastel on olnud väga häid tulemusi konkurssidel. Ta on väga efektiivne õpetaja ja ka ise suurepärane laia rahvusvahelise haardega pianist.

Koroonaajal võtsin osa tema interneti meistrikursustest ja siis, kui ta oli kusagil meistrikursusi andmas, siis ma läksin sinna kohale. Niimoodi ma teda "jälitasin" mõnda aega ja siis lõpuks küsisin temalt, kas tal oleks ruumi oma klassis. Ta ütles, et nojah, et võib-olla oleks. Tema klassi ja üldse sinna kooli - Royal College of Music - oli väga keeruline sisse saada, ma olin väga rõõmus, kui sain teada, et see mul õnnestus ja sain ka terve õppemaksu ulatuses stipendiumi.

Berliini koolist kuulsin palju hiljem. Mind kutsuti Riia Jurmala festivalile Sir András Schiffi meistrikursustele. Sinna oli kutsutud igast Balti riigist üks noor pianist. Sir Schiff küsis minult meistrikursuste ajal, mis on mu plaanid ja kuhu ma õppima lähen.

Ma ei tea, kust tekkis see idee minu tollasele õpetajale, Hui-Ying Tawaststjernale, kelle juures ma siis õppisin Sibeliuse Akadeemia noorteosakonnas, kuid peale meistrikursuseid ta soovitas mulle, et peaksin proovima sisse saada Barenboim-Said Akadeemiasse, Sir András Schiffi klaveriklassi. Tean, et nad tunnevad omavahel ja võibolla oli sellest võimalusest neil juttu.

Ma ei uskunud, et ma sinna sisse saan, sest Sir Schiff on üks tänapäeva kuulsamaid pianiste maailmas. Kuid arvasin, et ega proovimine ka mul nö tükki küljest võta. Kui ma sisse sain, siis olin äärmiselt üllatunud. Ja see kool ongi olnud täiesti uskumatu kogemus minu jaoks. Iga tund Sir Schiffiga on nagu oluline klaverikontsert - publik on saalis ja pead lugu esitama oma parimal võimalikul tasemel. Sellise suure meistriga nii lähedalt kokku puutuda on hindamatu kogemus. Ta on suur eeskuju ning inspiratsiooniallikas.

Õppimine välismaal on kindlasti väga kallis. Kuidas sa seda rahastad?

Vaatamata õppemaksudest vabastusele on suurlinnades elamine ja nende vahel reisimine väga kallis. Meelis Kubits on olnud üks olulisemaid inimesi minu viimaste aastate kooliõpingute ajal, tema on mind kokku viinud inimestega, kes on mind palju aidanud. Neid õppeaastaid oleks raske ette kujutada, kui ei oleks olnud Neeme Tammise ja tema sõprade Hansa Grupi Noore Muusiku Fondi tuge, mis kattis pea täielikult minu esimese õppeaasta kulud. Perekond Kaldoja aitas ilmale tuua minu esimese plaadi ja on veel mitmeid häid toetajaid, kelle puhul ma ei oskagi öelda, kas võin nende nimesid nimetada.

Mulle on innustav teada, et Eestis on inimesi, kes mulle kaasa elavad ja mind oluliselt aitavad nii materiaalselt kui ka hooliva suhtumisega. Viimasel kontserdil tuli välja huvitav seos, et minu ema õpinguid Bostonis aitas toetada ehitusfirma Merko, see oli pikka aega enne minu sündi, üheksakümnendate aastate alguses. Ja nüüd on üks Merko juhtidest ka mind toetamas. Sellel kõigel on määrav osa minu arengus.

Kultuurisponsorlust teadvustatakse Eesti ühiskonnas järjest rohkem. Mul on suur rõõm näha, et toetatakse paljusid noori pidevalt. Uskumatu, millise muutuse suudab ühiskonnas teha kasvõi üks inimene, nagu Meelis Kubits, kes inimesi kokku viib ja sellele teemale tähelepanu tõmbab.

Mainisid pianistide konkursse. Milleks on need olulised, kas enda kui pianisti vormis hoidmiseks?

Kindlasti. Ma arvan, et enda vormis hoidmine on oluline nii konkurssidega kui ka konkurssideta. Eks mõnel inimesel on võib olla raskem ennast distsiplineerida, kui ei ole konkurssi silmapiiril, kuna seal on ikkagi konkreetsed nõuded, näiteks peab olema enamjaolt pikem kui kahetunnine repertuaar.

Minu Berliini õpetaja on pigem konkursside vastu - tema ütleb, et osale konkurssidel siis, kui sa tõesti väga tahad, aga muidu pigem mitte. Ma leian, et kui olla ise väga töökas, siis saab taset säilitada ka ilma konkursita.

Muidugi on pidev konkurssidel osalemine turvaline meetod, kuidas enda arengut jälgida. Samal ajal olen pannud tähele, et konkurssidel käimine mingil määral hoiab tagasi uue repertuaari õppimist. Sest kui sa lähed uuele konkursile, siis ikkagi pead ühte konkreetset repertuaari hästi pikalt käes hoidma ja lihvima. Selle käigus on aga raske edasi liikuda uute lugude juurde - see on miinus konkursside juures.

Kas konkurssidel on auhinnarahad ka?

Seal on auhinnarahad ja mõnikord mänedžerilepingud ja igasugused muud boonused.

Kas sinul on juba mänedžer või agent?

Ma ütleks, et mu ema aitab mind praegu sellistes asjades, mida võiks julgelt nimetada mänedžeerimiseks. Mul ei ole veel professionaalset mänedžeri, ma ei tea, kas mul on õigus, kuid arvan, et praeguses eluetapis on mul oluline keskenduda eelkõige õpingutele. Agendi käe all oleks aga vaja, et esiplaanil oleks kontserttegevus.

Mul oleks väga raske, kui mul oleks agent, kes praegu mulle ütleks, et unusta oma kool ära ja mine hoopis sinna esinema. Ja mul on niigi juba praegu päris palju esinemisi, mida pean õpingute kõrvale mahutama. Samas n-ö hoian silmad lahti, sest kui peaks avanema võimalus heale agendile, siis oleks see minu erialal parim, mis saab juhtuda.

Sa oled pärit pianistide suguvõsast, seega tundub kuidagi loomulik, et ka sinust sai pianist. Kas su ema, Diana Liiv, oli su esimene klaveriõpetaja?

Ta ei olnud mu esimene klaveriõpetaja, aga kindlasti ta mõnikord näitas mulle, kuidas mõni asi käib. Mu esimene klaveriõpetaja oli ikkagi Maigi Pakri, kellega viis mind kokku minu vanaema, pianist Maia Moik. Vanaema aitas mind ise ka väga palju ja harjutas minuga. Minu ema ei ole tegelikult minuga olnud nii nõudlik, kuid ta on palju mõjutanud mind minu valikutes.

Ma tean väga paljusid inimesi, kelle vanemad mängivad sama pilli kui nemad ja siis võib lõpuks niimoodi olla, et sa ei saa kodus enam rahulikult harjutada, sest keegi juba kõrvaltoast kuulab ja soovitab kogu aeg, et tee seda seal rohkem või miks sa niimoodi mängid.

Kui palju peab pianist ikkagi harjutama ja kas on võimalik ka liiga palju harjutada?

Kindlasti on võimalik liiga palju harjutada minu meelest. Kui sa harjutad niimoodi, et sa ei tea täpselt, kuidas asju paremaks teha, ja lihtsalt harjutad midagi harjutamise pärast. See võib kindlasti viia mitte nii hea tulemuseni. Kõige olulisem on ikkagi produktiivsus ja intellektuaalne osa harjutamise taga. Minu Berliini õpetaja on mulle öelnud, et ära harjuta üle kolme tunni ja käi pärast seda kuskil muuseumis või loe raamatut, et olla ka muust maailmast teadlik. Minu Londoni õpetaja on aga öelnud, et ära harjuta üle nelja tunni.

Ma tean, et kui minu ema oli noor, siis neil olid sõbrannadega - nad on kõik täna Eesti silmapaistvad muusikud - isegi võistlused, kes rohkem suudab harjutada - lausa kuni 12 tundi päevas.

Minul on ka olnud mõned korrad elus, näiteks konkursi finaalis, kui olen eelmistes voorudes olnud keskendunud teistele lugudele, siis ma olen tundnud, et peangi harjutama nii palju kui võimalik.

Aga jah, mida vanemaks saan, seda rohkem näen, kui oluline on targalt harjutamine ja kui väheoluline on lihtsalt väga pikalt harjutamine, aru saamata, mida sa harjutad.

Olen ka tähele pannud, et ma tegelikult pärast mingit arvu tunde väsin ära ja ma võin küll pärast seda edasi harjutada, aga see produktiivsuse tase ei ole absoluutselt võrreldav sellega, mis oli esimestel tundidel.

Parim kombinatsioon on tegelikult see, kui inimesel on energiat, et harjutada väga palju, aga teha seda samal ajal targalt. Aga kohe, kui see muutub selliseks mõttetuks harjutamiseks teadlikkuseta, siis ei ole mõtet.

Aga kuidas sa ennast laed ajal, kui sa parasjagu ei harjuta, nagu su Berliini professor soovitas?

Armastan väga kuulata teisi muusikuid, käin väga hea meelega kontsertidel. Aga ka tarbin kultuuri laiemas mõttes suure naudinguga - tegelen ka kunstiga, loen, vaatan filme. Mulle meeldib see haridus, mida mulle minu koolides pakutakse, see annab ka võimaluse keskenduda vahepeal hoopis teistele teemadele kui muusika.

Näiteks Berliini koolis on meil kohustuslikud ained kirjandus, filosoofia ja üldajalugu. Sellega seoses on meil ka väga palju kohustuslikku lugemist. Samuti viivad õppejõud meid klassiga ekskursioonidele muuseumitesse või kohtumistele poliitikutega, et rääkida maailmas toimuvast. Ka Sir Schiff viis eelmisel õppeaastal meid, kõiki enda klassi tudengeid, Leipzigisse Bachiga seotud olulistesse kohtadesse.

Räägi natuke orkestriga mängimisest. Kui oluline on solistile dirigendi ja teiste muusikutega suhtlemine ja kuidas sa seda teed?

Eks suhtlus dirigendiga on esmajärguline ja kõige olulisem, aga samas, kui on soolo mõnel orkestripillil, kellega mul on muusikaline dialoog, siis ma üritan mõnikord nende poole natukene vaadata ja suhelda.

Sellel suvel käisin Järvi festivalil, kus esitasin Chopini esimest klaverikontserti. Seal oli kogu Järvide perekond  - Kristjan, Neeme, Paavo -, nemad andsid seal noortele dirgentidele meistrikursuseid ja mina olin pianist, kellega noored dirigendid koos harjutasid.

Paavo Järvi ütleski proovides, et on tohutult oluline, et ka soleerimine orkestri ees oleks ansamblimäng, et kogu aeg tuleb üksteist jälgida. Ta väitis, et kõige olulisem asi, mida vaadatakse noorte pianistide puhul, on see, kuidas pianist suhtleb orkestriga, dirigendiga. Et pianist lihtsalt ei ole seal ja ei tee oma asja.

Kui vaadata natuke laiemalt rahvusvahelist klassikalise muusika maailma, siis kui lihtne on sellisest väiksest riigist nagu Eesti pärit pianistil jõuda täiesti tippu?

Ikka väga raske. Eeskätt selle tõttu, et esiteks on Eesti elanike arv nii väike ja pianiste tuleb kordades ja kordades vähem kui suurematest riikidest. Seega juba tõenäosus, et Eestist tuleks väga palju väga kõrge tasemega pianiste, on kahjuks väike.

Teisest küljest nendel inimestel, kes on sündinud suuremates riikides ja suuremates linnades ning terve elu seal tegutsenud pianistidena, on kindlasti eelis, kuna nad on hakanud seal juba maast madalast oma karjääri üles ehitama.

Väikeriigist maailma tippu jõuda on kindlasti keeruline, aga samas on ka väikeriigist pärit olemisel oma plussid. Eesti muusikamaastik pole nii suur ja nii on siin ka lihtsam silma jääda.

Väikeste riikide muusikud peavad konkureerima ka väga heade Aasia riikidest pärit muusikutega, kellel on ka see kogemus, et nad on juba oma kodumaal pidanud läbima väga tiheda konkurentsisõela…

Jaa, see on ka üks väga oluline aspekt. Aasia riikides, nii palju kui mina tean, ongi praegusel ajal klassikaline muusika populaarne ja enamik, kes kontsertidel käivad, on just noored inimesed. Euroopas see kahjuks nii ei ole ja siin on klassikaline muusika pigem aina vähem populaarsem. Seal on täiesti vastupidi ja selle tõttu on seal kohapeal tohutu suur konkurents. Väga suur osa Aasia muusikutest jõuab ka Euroopasse ja siis on ka siin suur konkurents eelkõige neil omavahel, aga ka nende ja eurooplaste vahel.

Kui sa veel koolis käisid, kas pidid oma klassikaaslastele või ka muidu tuttavatele palju selgitama, miks sa klassikalise muusikaga tegeled või miks see üldse oluline võiks olla?

Ma olen terve elu käinud sellistes koolides, kus kõik tegelevad klassikalise muusikaga, seega ma ei ole kunagi pidanud kellelegi midagi seletama.

Eks mul on ikka ka varateismelise ajast kuni siiani sõprusgrupid, kes tegelevad täiesti teiste aladega ja pole absoluutselt klassikalise muusikaga seotud, aga ka neile pole ma pidanud kunagi otseselt midagi seletama - see on lihtsalt miski, mida ma teen.

Kogu mu pere dünastia - mu ema on pianist, mu vanaema on pianist -, ma arvan, et keegi mu sõpradest pole kunagi päriselt kahelnud selles, et see, mida ma teen, poleks õige või oleks küsinud, et miks me seda teeme.

Aga kas tahaksid, et su sõbrad, kes ise ei tegele klassikalise muusikaga, rohkem seda kuulaksid?

Ma üritan pidevalt kutsuda neid oma kontsertidele ja nad on väga-väga tublid ja tulevad küll.

Kas sul on ambitsiooni ka heliloojana?

Kirjutasin esimeses klassis poploo klaveril ja mu parim sõber oli mu kõige suurem ja ainuke fänn.

Ei, mul ei ole olnud mingit sellist soont ega tahtmist, mul on alati olnud tunne, et juba on nii palju väga head muusikat kirjutatud ja pigem tahaks kõike seda õppida, kui et ise kirjutada.

Aga olen nüüd ülikoolides pidanud ka eri stiilides komponeerimist õppima, ja olengi lausa ise päriselt kirjutanud midagi. See on olnud väga lõbus, aga siiski mitte midagi sellist, mida tahaksin tihedamini teha.

Klaverifestival "Klaver", millest oma juttu alustasime, oli pühendatud naispianistidele ja -heliloojatele, et neid senisest enam esile tõsta. Ja selliseid üritusi üle maailma on palju. Kuidas sulle tundub, kas mehed on pianistidena ja heliloojatena jätkuvalt eelistatud seisundis?

See on väga keeruline teema, millele võib väga mitmest aspektist läheneda. Mina isiklikult ei ole tundnud hullu vahet tegemist või diskrimineerimist või et eelistataks mulle poisse või mehi.

Aga inimestel on nii palju erinevaid kogemusi sellega.

Muidugi on mingid füüsilised ilmselged vahed, mille vastu ei saa lihtsalt mitte midagi teha. Poistel on suurem käsi, nad ulatavad rohkem suuremaid akorde võtma ja neil on lihtsalt selles mõttes eelis.

Minu käed on sellise keskmise suurusega, mul on vedanud, et mul ei ole kõige väiksem käsi, aga võrreldes mõne mehe käega, mis võib nagu täielik suur käpp olla, siis eks mul ikka pole seda eelist. Aga ma arvan, et tänapäeval see ei mängi nii suurt rolli, et ikkagi otsitakse pigem seda, kes kui karismaatiline on laval, kui seda, kes paremini ulatab midagi.

Muidugi see on tore, et tehakse selliseid kontserte ja see on ka nüüd väga moes.

Ma olen kuulnud isegi mõnedelt sõpradelt, et nad on rääkinud kontsertagentidega ja neil on öeldud, et sorry, sa oled liiga vana ja sa oled mees.

Tänapäeval see, et sa oled noor naine ja et sa mängid vähem esindatud muusikat, aitab sind tõesti rohkem esile tuua. Seda väga palju otsitakse.

Aga rääkides karismast, siis me kõik teame näiteks Glenn Gouldi, kes muuhulgas armastas ka oma klaverimängule kaasa ümiseda, mida on ka tema salvestustelt kuulda. Kuidas on sinul kui pianistil: kas sul on mõni oma kiiks või eriline omadus, midagi, mis lisandub suurepärase mängu kõrval su lavakarismale?

Keeruline on iseenda kohta sellist asja öelda. Ma praegu alles otsin ennast. See ei ole minu isiklik kiiks, aga praegu ma tegelikult veel üritan leida n-ö oma repertuaari. Üritan aru saada, kuhu ma siis täpselt peaksin vaatama ja millele keskenduma. Ma veel ei ole seda otsustanud.

Kui palju on sul veel kõrgkooli lõpetamiseni jäänud?

Mul on veel vähem kui kaks aastat õppida bakalaureuses ja siis teoreetiliselt võiksin kohe edasi minna magistrantuuri, mis kestab veel kaks aastat. Nii et kindlasti umbes neli aastat kavatsen veel õppida ja võib-olla siis veel otsida mingeid lisavõimalusi. Kuna alustasin kõrgkooliga 18-aastaselt, siis kuidagi imelik oleks, kui lõpetan oma erialal õpingud juba 24-aastaselt. Tavaliselt klassikalised muusikud õpivad veidi kauem.

Kas pianistidel on ka oma "parim enne" nagu baleriinidel või see on elupõline elukutse?

See ajavahemik, mis on 20-ndatest kuni 30-ndate eluaastateni, on tegelikult iga noore ambitsioonika solisti-muusiku jaoks suur must auk. Mitte keegi ei tea, kuhu nad lõpuks maanduvad.

Ja ma arvan, et kui sa 30-ndatesse lõpuks jõuad, siis tuleb vaadata, kus sa omadega jõudnud oled. Et kui sa ikkagi ei ole tohutu rahvusvahelise karjääriga, siis tuleb lõpuks maha rahuneda ja mingi stabiilsus leida, on see siis stabiilne kontsertelu mõne managementi kaudu või siis stabiilne pedagoogiline töö.

Ma ütleks, et see kompimisala, et kuha sa võid jõuda, ja see unistamise aeg, just liiga pikk ei ole, sest alates 30-ndatest ongi nii, et mingi hetk võidki olla managementidele liiga vana ja liiga välja kujunenud. Nii see kahjuks on, et alati huvitutakse noortest inimestest. 

Muidugi kui oled suutnud ennast piisavalt silmapaistvaks teha, siis sinust huvitutakse edasi ka. Aga see kõik olenebki sellest, kas sa selle lühikese aja jooksul oled seda suutnud teha.

Et sa pead olema väga ambitsioonikas, endast kõik välja panema…

Ja ka siis ei pruugi kõik minna päris nii, kuidas tahad, sest see kõik on väga palju seotud õnnega.

Aga suur edu saab tulla ikka vaid siis, kui sa oma põhiliseks baasiks valid mõne suurema riigi kui Eesti?

Kindlasti suurtesse riikidesse õppimaminek annab palju rohkem võimalusi kontakte luua.