Ükskõik mis spordialast jutt ka poleks, maailma kõige teravamasse tippu jõuavad vaid vähesed, väga valitud seltskond. Tennis on kahtlemata individuaalala, kus on maailma üks suurimaid konkurentse, ja seda erilisemaks saame pidada Anett Kontaveidi tennisistiteed, tema läbilööki suures maailmatennises. Kaupo Kruusiaugu vändatud dokumentaalfilm "Anett" annab Aneti enda ja tema esimesest treenerist ema Ülle sõnade kaudu küll mõista, et tennis polnud Anetil lapsepõlves valikuna kivisse raiutud, aga tenniseelu tundvad inimesed ei pruugi selle väitega nõustuda. Oli ju Ülle ise väga heal tasemel tennisemängija ja ka Aneti vanem õde Marit vehkis noorpõlves tennisereketiga. On igati loogiline, et pühendunud ema tutvustas seda võrratult kaunist, kuid äärmiselt rasket ja nõudlikku spordiala ka oma nooremale tütrele. Filmist tuli välja, et juba lapsena sai Anett pallile korralikult pihta ja et talle oli omane tenniseplatsil iga palli pärast meeletult võidelda. Seega, tema tennisistitee oli ikkagi suuresti paratamatus.

Aneti suurim toetaja ja hilisem hea peretuttav Tarmo Sumberg pani oma tennisesilma andekale Anetile peale, kui plikatirts oli kõigest 11-aastane. Kaks aastat hiljem krooniti Anett läbi aegade noorimaks Eesti naiste üksikmängumeistriks. Tarmo sai kinnituse, et selle neiu peale tasub ka edaspidi panustada. Tema suurimad toetajad — perekond ning sponsorid — ja ka Anett ise ei pidanud pettuma. Kõik need tuhanded trennis rügatud tunnid said vääriliselt tasustatud, Anetti saatis meeletu edu ja tema saavutused räägivad iseenda eest. Filmis ütles Anett, et tema unistus oli võita suure slämmi turniir. See võit jäi meie aegade parimal tennisistil küll kahjuks saavutamata, aga ehk oligi palju olulisem ja väärtuslikum võita tuhandete eesti spordisõprade südamed. Ja seda tegi Anett täiega!

Filmi idee autoril Kaupo Kruusiaugul oli plaan jälgida Aneti tegemisi suures tennises palju pikemalt, aga kahjuks olid saatusel omad krutskid varuks. Seljavigastuse tõttu pidi Anett oma hiilgavale karjäärile punkti panema juba 27-aastaselt, vaid aasta pärast seda, kui ta oli kerkinud WTA edetabelis maailma teiseks numbriks. Kas tubli tennisepiiga vaim oli katki juba enne seda ja seljavalu oli pelgalt ettekääne elukutselise sportlase karjäärile punkt panna, seda teab vaid filmi peategelane ise. Ja kui see oligi nii, siis meie kellegi asi pole seda talle ette heita. Film annab selgelt mõista, et tennise kui pingelise ja konkurentsitiheda spordiala glamuursete kulisside taha jääb palju enamat kui säravad võidukarikad ja teenitud auhinnarahad: rutiin treeningutel, igavad igapäevased harjutused, sajad ja sajad hotellitubades üksi veedetud õhtud ja ööd maailma eri paigus. Sellisele elule peab vastu väga väheste vaim, liiati kui seda on vaja taluda aastaid, mõnedel puhkudel lausa kümneid aastaid.

Mulle meenub meie ühe üdini andeka tennisenoore, tennisekorüfee Evald Kree tütrepoja Jaak Põldma ütlus pärast koduse ITF-i turniiri finaalikaotust oma heale sõbrale ja treeningupartnerile Jürgen Zopile (ta ütles seda, kui läksin pärast mängu Jaaku lohutama, et kuigi ta selle mängu küll kaotas, jõuab ta sellise mängutasemega tennisemaailmas kindlasti kaugele): "Margus, ma ei suuda ette kujutada igavamat elu kui profitennisisti oma. Hotell, lennujaam, tenniseväljak. Ja nii kaksteist kuud järjest ja iga aasta." Kõnekas, kas pole? Ja ometi niivõrd inimlikult mõistetav. Tänu tennisele sai Jaak USA-s heas ülikoolis korraliku hariduse ja valis teise elukutse, milles ta on samuti vägagi edukas.

Pisikese tüdrukutirtsuna käis Anett võistluselt võistlusele, ihates võita aina rohkem ja suuremaid ning säravamaid karikaid. Täna ilutsevad tema kaunis kodus elutoa riiulitel lausa kuus WTA võidukarikat ja mitmed muud auhinnad, nende hulgas koduse Tallinna WTA-turniiri kauni disainiga finalistiauhind. Tuleb välja, et enam ei olegi nendel trofeedel Aneti elus niivõrd tähtis roll, palju olulisemad on need erilised tunded ja hindamatud mälestused, mis tiitlite ja auhindadega kaasas käisid. Elu ise paneb suuresti kõik paika, ka väärtused ja arusaamad, mis meile kõige olulisemad on. Nii ka Aneti puhul.

Paljud vaatasid seda filmi raske südamega. Aneti kunagise treeneri Märten Tamla sõnul ei tohiks noortele tippu pürgivatele tennisemängijatele seda elutruud linateost ehk üldse näidatagi. Pole võimatu, et nii mõnigi tubli noormängija vaatab seetõttu oma trennidele ja eredate unistuste poole püüdlemisele hoopis teise pilguga. Ja olles näinud Aneti kohati kurba ja üksildast elu tennisetuuril, oleks patt seda neile pahaks panna. Sest mitu korda filmi jooksul me nägime Anetti heas tujus või naeratamas enne viimast võistlusmängu Wimbledoni murul? Kas üldse? Pärast profikarjääri lõppu olid mitmel korral Aneti silmis hoopis pisarad, aga need polnud kurbusest, et tema elu seni suurim peatükk oli jõudnud lõpule. Need olid tänupisarad, kui ta mõtles toetajatele, kes teda sel raskel, kuid erilisel teel innustasid ja talle iga mängu ajal tuliselt kaasa elasid. Ja uskuge, Aneti elu uus peatükk on küll samuti raske, aga palju ilusam ja kordades olulisem. Tal on tore pere ja kodus saab ta samuti olla nii palju, kui süda lustib. Nüüd algab Aneti elus see kõige erilisem aeg!