Katkend:

Üks teine noor näitleja, kes käis koos minuga Charlie tundides, oli Martin Sheen. Ükskord esitas Martin monoloogi näidendist "Jäämees tuleb" ja rabas kõiki jalust – ma ütlesin, et no nii, see on tõeliselt suur näitleja, keda me praegu näeme. Minu arvates oli ta järgmine James Dean.

Sain Marty Sheeniga sõbraks ja ühel päeval ütles ta mulle: "Tead, mis mu perekonnanimi tegelikult on? Estevez." Ta oli pooleldi hispaanlane ja pärit Ohiost, keskläänest, kus tal oli raske lapsepõlv. Ta oli üks kümnest lapsest töölisklassi perekonnas, kus valitses pidev rahapuudus. Tal oli visadust ja südikust ja ma mõistsin, et ta on üks parimaid inimesi, kellega ma kunagi tuttavaks saan, üdini halastav ja alandlik. Ma armastasin teda. Armastan siiani.

Marty Sheen kolis minu juurde South Bronxi, et saaksime kahepeale üüri maksta. Töötasime koos Greenwich Village'is Living Theatre'is, kus me koristasime tualette ja panime lavadekoratsioonide jaoks vaipu maha. Living Theatre'i asutajad olid Judith Malina ja Julian Beck, kaks näitlejat, kes sattusid olema tõelised visionäärid, nad alustasid 1950. aastatel oma elutoas ning kolisid lõpuks 14th Streeti ja Sixth Avenue nurgale. Tõid lavale selliseid näidendeid, et sa lähed pärast koju ja paned ennast tuppa luku taha ja nutad lakke vahtides kaks päeva jutti. Vaat nii mõjusad olid need. Nemad lõid off-Broadway teatri ning selle edu sillutas teed off-off-Broadwayle. Tänu sellele oli mul võimalik mängida mõnes off-off-off-off-Broadway lavastuses, kus näitlejad esinesid Village'i kohvikutes publikule, kes jõid samal ajal kohvi ja sõid saiakesi. Kui ma mängisin William Saroyani näidendis "Hei, on siin keegi?", andsime kuusteist etendust nädalas Caffe Cinos Cornelia Streetil ning lasime kaabul kasina publiku seas ringi käia, heas lootuses saada paar dollarit söögiraha. Seal mängides lasti alati kaabu ringi käia. Nii sai süüa ja peavarju. See oli meie 20. sajandi alguse Pariis, meie 1920. aastate Berliin. Elav renessanss meie vägevas New Yorgi linnas. See oli lavavaim, Sartre'i, Ibseni, Bertolt Brechti, Leonard Melfi, Allen Ginsbergi, Ferlinghetti, Kerouaci, Sam Shepardi energia. Me pärisime nende loodud maailma.

Kui Living Theatre tõi lavale Jack Gelberi näidendi "Vahendaja", tegime Martyga oma töö ära ning läksime siis parteri tagaseina äärde seisma ja vaatasime seda näidendit igal õhtul. Olime teismelised, higised lavadekoratsioonide paigaldamisest, millel näitlejad nüüd mängisid. Tegime seda ilma palgata, et näha, kuhu näitekunst sind viia võib, kui kaugele võib minna ainult lavalaudade ja kire abil. Ühel õhtul pöördus Marty minu poole ja ütles: "Näed seda näitlejat seal rollis? Vaat see on võimas roll. Ühel päeval teen seda ise." Ja tõepoolest, Marty Sheen krabas selle rolli endale. Tegi ära. Ja ülihästi tegi.

Ühel suvel istusin 10th Streeti ja Second Avenue nurgal trepikivil. Palavus oli mind päev otsa vaevanud ja ma nautisin kergendust, mis saabus, kui päike viimaks looja läks ja linn ööseks maha jahtus. Mõtlesin, kust täna õhtul süüa saab. Marty loivas mööda tänavat lähemale, justkui hõljuks pilvedel. Ta tahtis mulle midagi öelda. "Hei, Marty!" hõikasin talle. Ta tuli otse minu juurde ja ütles: "Al, ma kohtasin tüdrukut, kellega ma eluajaks kokku jään. Ta on maalikunstnik ja temast saab minu naine." Mina kostsin: "See on küll hästi hoitud saladus, Marty. Aga me peame ikkagi sööma." Ent tõepoolest, kui vaatad kalendrist aastanumbrit, siis on tema endiselt Marty Sheen ja tema naine on Janet, seesama tüdruk, kellest Marty mulle kuuskümmend aastat tagasi rääkis.

Enne kui ma Bronxi korterist lõplikult lahkusin, käis sealt läbi teisigi inimesi. Vahel ööbis meie pool mõni Marty vend või Sal Russo meie näitekunsti klassist, kes käis ühe Sandra-nimelise tüdrukuga. Tolle parim sõbranna oli pikkade tumedate juuste ja läbitungivate silmadega muusik, nimeks Joan Baez, kes astus teinekord meie korterisse sisse, istus ristijalu nurgas ja mängis kitarri. Ta polnud veel Bob Dylaniga kokku saanud, aga me teadsime, et Joani ootab suur tulevik. Me vist isegi ei teretanud teineteist. Ta kuulus lihtsalt liiklusvoogu, mis mu korterist läbi voolas, samal ajal kui maailm meie ümber ringi käis.

Cliffy oli jälle meie kandis tagasi. Nii tema kui ka Bruce olid vahepeal sõjaväes ära käinud. Bruce jõudis peaaegu vande andmiseni välja, kuid mõtles ümber, teeskles hullushoogu ja ähvardas aknast alla hüpata, niisiis lasti ta tulema. Cliffy isegi teenis paar kuud, aga siis oli tal muidugi tarvis paha peale minna ja kartserisse kukkuda ning seejärel visati ta päriselt välja. Teadsin, et mind sõjaväkke kutsumine ei ähvarda, sest ma pidasin üleval oma ema. Aga nagu Charlie mulle iga päev ütles: "Sind ei taheta väeteenistusse, Al." Ta teadis, milline hullvaim ma olen, oma imelikkuse ja kõrge ärevustasemega. Seepärast ma jõingi. Kujutate ette, kuidas minusugune poisike käib ringi ja skandeerib: "Vasak, vasak, vasak-parem-vasak"? Näidendis võin ma seda teha.

Cliffy oli naasnud armeeteenistusest veel hullemas seisus. Ta oli nüüd süstla otsas ning tegi ja rääkis igasugu hullu värki. Väitis, et oli olnud samas rühmas Elvis Presleyga, ning pärast tuli välja, et oligi. Väitis, et käis Kanadas, tegi ühele katoliiklasest tüdrukule tite ja läks juudiusust üle katoliku usku, et temaga abielluda. Iga kord, kui ta minu korterist läbi astus, käis ta vetsus süstimas, mõnikord üksi ja mõnikord teiste seltsis, kelle ta oli endaga kaasa võtnud või kes tahtsid lihtsalt ka laksu saada. Pidin Cliffyle raske südamega ütlema, et ta ei tohi enam siia tulla ja minu vetsus narksi panna.

See ei tulnud kellelegi üllatusena, kui ta üledoosi kätte suri. Mis tuletas mulle meelde ühe loo, mida ta oli mulle jutustanud. Kui Cliffy kartsas istus, valvas teda üks lõunaosariiklasest valvur, kellel oli .45 kaliibriga püstol. Ta pani püstoli paraja nurga alla, kui seda puhastas või süles hoidis. Tegi kurjakuulutavaid märkuseid "juudisoo" kohta, sest Cliffy oli tollal veel juut. Ütles Cliffyle oma lõunaosariiklase venivas kõnepruugis: "Tead sa, ma võiks sul praegu ajud põllule lasta ja öelda, et sa katsusid põgeneda. Oleks alles hea nali, mis?" Ta kordas seda päevast päeva, kuni Cliffy ütles talle lõpuks vastu: "Tead, mis, mees? Parem tapa mind ära. Sest kui sa ei tapa, siis tulen välja saades tagasi ja tapan sinu." Võin ainult ette kujutada, kuidas too tüüp nägi Cliffyle silma vaadates, et sel on tõsi taga. Mul jääb vaid öelda, et Cliffy ei pruukinud olla kõige kõvem mees, keda ma olen elus kohanud, aga kõige kartmatum oli ta küll.

*

Kahekümne ühe aastasena, olles vaevu jõudnud näitlejana tööle hakata, kutsuti mind lugemisele Elia Kazani juurde, kes oli enam-vähem maailma suurim lavastaja nii laval kui ka kinos ning valis oma uude filmi osatäitjaid. Filmi pealkiri oli "Ameerika, Ameerika" ja see pidi rääkima ühe kreeka noormehe teekonnast Ühendriikidesse. Nad otsisid peaossa noort näitlejat, suhteliselt tundmatut, vahemerelise välimusega. Arvasin, et tasub proovida. Ma ei tea, kas ma oleksin just hiilgav olnud, aga mulle näis, et mul on tõesti võimalus, sest ma vastasin kirjeldusele.

Aga ma jäin prooviesinemisele hiljaks. Läksin kohale ja nemad olid juba laiali läinud ja lugemine oli läbi. Võeti keegi teine.

Ma ei mõelnud sel hetkel kõigepealt iseendale. Veel enne proovi minekut fantaseerisin sellest, kuidas ma aitan oma ema. Tõmban ta välja viletsusest ja masendusest, annan talle seda, mida ta igatseb ja vajab. Mitte sellepärast, et see näitaks minu edukust. Mitte sellepärast, et ta saaks selle rahaga üht-teist ette võtta. Vaid sellepärast, et ta hakkaks ise ka asjas osalema. See ärataks tema loomuliku uudishimu, sest ta oli terane naine. Teeks talle taaskäivituse. Ma arvan, et siis oleks ta ellu jäänud.

Bruce oli see, kes mulle hiljem ütles, et mu ema on suremas. Tulin ühelt hilisõhtuselt uitamiselt East Village'is oma Bronxi korterisse ja leidsin ukse taha jäetud kirja, kus oli öeldud, et Bruce'il on mulle üks kiire sõnum. Ta elas meie naabermajas, niisiis ronisin katusele ja sealt tema maja katusele, läksin trepist alla ja koputasin tema uksele. Bruce elas oma vanemate juures ja juhatas mu nende kööki. Ütles: "Su ema on tõsises hädas. Ta on väga haige. Mine sinna, mees." Ütlesin olgu, kraapisin oma vähese raha kokku ja hüppasin taksosse, et sõita vanavanemate juurde 233rd Streetile.

Taksost välja tulnud, vaatasin üles ja nägin nende korteri akendes valgust. See oli natuke suurem kui meie vana korter. Läksin trepist üles, astusin uksest sisse, ja mu vanaema ja vanaisa olid seal, silmad pisarais. Ema oli läinud. Juba hilja. Ma jäin hiljaks. Ta oli surnud samamoodi nagu Tennessee Williams, lämbunud oma tablettide kätte neid välja oksendades, nagu nii paljud teisedki.

Paljud tahavad siit ilmast lahkuda ja paremasse ilma minna, ja tema oli seisukorras, kus ta põgenes ravimite abil. Mõni tõlgendas seda enesetapuna, nii nagu ta oli viisteist aastat tagasi teha üritanud. Aga seekord ei jätnud ta maha kirja, mitte midagi. Teda lihtsalt enam ei olnud. Seepärast panin ma tema surma kõrvale küsimärgi. Kui asjasse on segatud ravimid, surevad inimesed sageli ilma otsese kavatsuseta ennast tappa. Ma ei tea, kas tal oli see kavatsus. Tahaksin arvata emast head, jätta talle tema väärikuse, olla õiglane tema mälestuse vastu.

Mul ei lähe iial meelest pilt, kuidas vanaisa istus järgmisel hommikul keset tuba klapptoolil, tema ümber polnud midagi, pea käte vahel, peaaegu põlvedeni küürakil. Toksis ainult jalaga vastu põrandat. Ma polnud teda iial sellisena näinud. Polnud näinud vanaisas niisugust tundeliigutust. Ta ei öelnud midagi, aga ma teadsin, mida ta mõtleb. Ei. See oli valesamm. Ta oli liiga noor. Teda oleks saanud aidata. Oh kui kahju!

Võib-olla oleksin saanud seda kuidagi ära hoida. Minu ema tragöödia oli vaesus. Ta oli mudas kinni ega pääsenud liikuma. Teadsin, et temas on kaasasündinud arukust ja tundlikkust, et meie maailma mõista, sest uudishimu jagus tal küllaga. Ta luges raamatuid ja võttis noorpõlves klaveritunde, kui pere neid lubada sai. Käisime koos kinos ja läksime iga kord teatrisse, kui võimalust oli. Ema viis mind Manhattanile Broadway näidendeid vaatama. Kui ma olin umbes neljateistaastane, sattusin populaarsesse telemängu "Õnneratas". Mängusaates tõsteti esile inimliku huvi lugusid ja ma olin seal sellepärast, et olin aidanud päästa oma lapsepõlvesõpra Bruce'i, kes jäi ühe nõmeda kihlveo tõttu kuue meetri kõrgusele toru külge kõlkuma. Võitsin saates auhindu ja natuke raha ning ema viis mind selle raha eest kohe Broadwayle, vaatama "Kassi tulisel plekk-katusel". Nagu siis, kui ma olin kolmeneljane, ainult et nüüd olin ma viisteist ja läksin koos emaga restorani õhtust sööma, kui olime "Kassi tulisel plekk-katusel" ära vaadanud. Emale oli antud huumorisoont ja kaasasündinud maitset. See eristas teda ülejäänud perekonnast. Aga ta oli üksildane naine. Teraapia, mõõdukus, turvalisus – need oleksid võinud teda aidata. Teadsin, et saan seda talle pakkuda ja enamgi veel.

Ja ma vist ei öelnudki seda talle. Ma vist ei öelnud talle kordagi, et ma saavutan edu ja hakkan tema eest hoolitsema. Mida mul olekski öelda olnud? "Emps, oota natuke, küll ma jõuan." Kõlab nagu Odetsi näidendist, aga see on tõsi. Teadsin, et paar aastakest veel, ja ma saan teda aidata. Üks asi on seda mõelda, aga kuidas sa teisele ütled, et sulle on saatusest määratud edu saavutada? Kes sind ikka usub?

Kuidas sa saad öelda, et see on kindlasti tulemas, kui sa ise oled puruvaene, magad koridorides ja teatrite põrandal, lähed sõbra korterisse öömajale? Ema ütles ükskord, et nägi mind unes: seisin kõrge kalju peal nagu "Vihurimäes", juuksed tuules lehvimas, nägu kahvatu ja alatoitunud. Olin kondine ja äraaetud. Näos polnud värvi. See unenägu tegi ta väga kurvaks. Kuidas sa ütled sellise asja peale, et ära muretse, ma jõuan haljale oksale?

Ma teadsin, et jõuan. See oli mu õnnistus. Võib-olla sain seda teada siis, kui vanaema söötis mulle titetoitu ja tegi minust kõigi oma jutustuste kangelase. Võib-olla ütlesid seda mulle tänavasõbrad. Võib-olla Marty Sheen või mu suur sõber Charlie Laughton. Millal see juhtus? Kes oli see poiss, kellel oli nii tuline energia, et sellega oleks võinud öösel kooliõue valgustada? Miski kihutas mind takka. Pidin edu saavutama, sest see oli ainus võimalus siin ilmas ellu jääda.

Aga kõigepealt tuli raske leinaperiood, zombi kombel ringi kondamine. Olin uinamuina-olekus – sõitsin metrooga peatustest mööda, põrkasin igale poole otsa, mõtlesin ühele asjale ja unustasin teised. Tolles vanuses tundus emast ilma jäämine võimatu, kujuteldamatu.

*

Töötasin Times Square'il Rivoli Theatre'is kohanäitajana. Seal töötavate kuttide hulgas oli jooksikuid, mõnel oli pere ning saalitöö oli üks kolmest kohast, mida nad pidasid, et naist ja lapsi ära toita. Nad ütlesid mulle: "Kuule, poiss, ma pean korra silma looja laskma – äkki valvad minu eest?" Mina olin nõus ja nemad lasid rõdul silma looja.

Kui jerseylased kinno tulid, teate neid küll, tavaliselt laupäeva õhtuti, siis astusid noored ilusad tüdrukud minu juurde ja ütlesid: "See on sulle" ning surusid mulle midagi pihku, justkui jootraha. Vaatasin, mis mulle pihku oli pistetud, ja nägin, et mulle oli antud tikutopsist põlenud tikk. Pahvatasin tahtmatult naerma.

Kinos oli kommilett neljatahulise peegliga. Seisin selle ees ja imetlesin iga nurga alt oma nägu, mida ma polnud varem kunagi sääraste nurkade alt näinud. Kes on see tüüp, keda ma peeglist näen? mõtlesin ma. Nägin ennast profiilis. Nägin ennast poolprofiilis. Nägin ennast otsevaates ja mõtlesin, kuidas on võimalik olla näitleja, kui mul on selline nägu. Saaliadministraator, suur valge vanamees, nägi asja teise kandi pealt. Tema ütles: "Mulle ei meeldi su põskhabe – sa oled sellega nagu mehhiklane." Mõtlesin, et see on üpris taktitu kommentaar. Mida see üldse tähendab? Lõpuks lasi ta mu lahti selle eest, et ma liiga palju peeglisse vahtisin. Käigupealt lasi lahti. See oli ilus, justkui ballett. Saaliadministraator oli kõige ülemisel rõdul ning laskus alla mööda kinoteatri kolossaalset keerdtreppi, elegantset ehitist, nagu filmist "Tuulest viidud", möödus minust teisel korrusel, osutas minu poole ja kõmistas: "Nüüd oled sa vallandatud!" ning jätkas teed fuajee poole. Ei jäänud isegi seisma. Milline graatsiline moodus inimesele kinga anda! Oleksin talle äärepealt plaksutanud.

Ühel teisel töökohal vedasin ajalehte Show Business Seventh Avenue leheputkadesse. See ilmus kord nädalas: teatriala inimesed ostsid lehte ja said infot selle kohta, mis näidendid kusagil jooksevad ja kuhu prooviesinemistele minna. See oli väärtuslik informatsioon. Sain ühe tööpäeva eest kaksteist dollarit ja see oli minu jaoks hiiglasuur palgapäev. Kui palk välja maksti, läksin baari, ühedollariste rull kaasas. Mulle meeldis dollarilisi rahatähti suureks rulliks kokku keerata ja sealt siis tuusa kombel ükshaaval võtta ning letile laksata, nagu oleks mul neid palju varuks. Kui sul raha täitsa otsas on, siis püüad päeval kella neljani magada, lihtsalt selleks, et mitte nälga tunda. Kui mul õnnestus 1,19 dollarit kokku kraapida ning ma sain Tad's Steaksis steigi ja ahjukartuli peale laristada, siis oli see nagu tänupüha õhtusöök.

Mul oli väike punane käru, millega ma vedasin lehti igasugustesse putkadesse Seventh Avenuel, 34th Streetist 57th Streetini. Käru tagaosas oli mul Chianti veini pudel. Vihma puhuks anti mulle maani pontšo, mis mind eriti ei kaitsnud, aga vähemalt ei saanud lehed selle all märjaks. Vedasin käru mööda Seventh Avenued, kell pool kümme või kümme hommikul juba sakk sees, ning mõtlesin vihmavalingu käes ligunedes välja laulukese, mida ma tänavat mööda sammudes endamisi ümisesin.

Mul tuju on heeaaaa
ja veinine peeaaaa

Ma arvan, et Charlie, Tšehhov ja joomine päästsid mu elu. Ma sain ise ennast arstida. See aitas mul valust üle saada ja hoidis mind Bellevue ambulatooriumist eemal. Jõin õhtuti ja võtsin järgmisel päeval tablette, et maha rahuneda. Otsisin alati rahu, sest mu peas käis meeletu möll ja alkoholil oli rahustav mõju. Kui mul oleks kokaiini olnud, oleksin tõenäoliselt lendu tõusnud, seepärast kasutasin alkoholi, et vaigistada valu ja täita tühjust ja maandada oma energiat. Tean ainult, et mulle oli see abiks.

Vahepeal läksin Charliest lahku, ei oska isegi öelda, mispärast. Ma ei tea, mida ma tegin või tegemata jätsin. Tülli me nagu ei pööranud. Järsku ütles ta mulle: "Sa pead edasi liikuma", mis oli iseenesest kummaline ja mõjus nagu tõrjumine. Ma arvan, et Charlie nägi mu potentsiaali, aga tal oli vaja oma elu elada. Ta oli umbes kolmekümne viiene, tal oli naine ja laps ning tema tee viis mujale. Mina olin kahekümnendates nooruk, haavatav ja välja arenemata. Olin peaaegu lootusetu juhtum. Võib-olla helistasin talle liiga palju, võib-olla olin temast liiga sõltuv. Võib-olla arvas ta, et pärast ema kaotust läheb mul vaja midagi muud. Aga minu kultuuritase ei jõudnud tema omale järele. Mina olin maas ja tema oli ees.

Meie lahusolek ei kestnud kuigi kaua. Mingit leppimist ei olnud; osmoos tõmbas meid miskitmoodi uuesti kokku. Aga ma tajusin teravalt, kuidas ta minust eemaldus – see oli mulle ränk hoop.

Olin Village'is ula peal ja üksi, puntras oma tunnetega ema pärast ja üleüldises masenduses. Kõik mu elus tuhmus. Helistasin baarist taksofoniga vanaisale Bronxi, et talle oma läbielamistest rääkida, ja hakkasin nutma. Tema ütles ainult: "Tule siia! Tule meie juurde! Ela minu juures! Tule meie juurde elama!" Mina töinasin täiest kõrist. Tema ütles ainult: "Tule siia! Tule minu juurde!" Olin pahviks löödud. Aga ma ei läinud. Jäin sinna, kus ma olin. Olin selleks ajaks Bronxist minema kolinud ja leidnud endale odava ühiselamu Chelseas, mis läks maksma kaheksa dollarit nädalas.

Teinekord helistasin vanaisale pärast seda, kui ta oli mulle ehitusele töökoha vaadanud. Olin enne esimest tööpäeva öö otsa üleval ja helistasin talle kell seitse hommikul. Ja tema võttis toru ja ütles: "Sa ei lähe tööle, ma tean. Pole midagi." Kas tead, kui raske on ehitusele tööd hankida? Ta nägi kindlasti hullult vaeva, et mulle seda kohta saada. Aga mina jätkasin lihttööde peal. Muud ei jäänud üle; mul ei olnud haridust ega ka soovi seda omandada. Mind huvitas ainult üks asi. Uskusin, et olen kunstnik.

Vanaisa lahkus ise samal aastal; seda juhtub, kui inimest tabab nii suur trauma, vanem kaotab lapse. Minu ema oli tema esiklaps ja neil oli suurepärane suhe; isa armastas teda ja tema armastas isa – seda oli näha. Ma vedasin sel ajal veel Show Businessi ajalehti laiali ning kukkusin marsruudil kokku. Ilmselt toidupuudusest ja vanaisa kaotuse traumast.

Ta oli lahke südamega soe inimene, ehkki pärit halastamatust maailmast. Kui tema perekond kolis East Harlemisse, kuhu oli elama asunud palju sitsiillasi, siis elasid nad gangsterite hulgas, kes polnud tollal veel üldrahvalikult tuntud, kuid olid sellegipoolest kurikuulsad. See maailm oli minu vanaisa käeulatuses ja kergesti ligipääsetav, ent kuigi ta oli vaene, ei tahtnud ta sinna minna. Nagu ta mulle ükskord ütles, ei olnud tal südant allilma laskuda.

Minu vanaisa ei saanud oma võõrasemaga läbi, seega jättis ta üheksa-aastaselt kooli pooleli ja jooksis kodunt ära, et söevankri peale tööle minna, ning tagasi tuli alles viieteistaastaselt. Ta oli metsik poiss, kes jõlkus omasuguste nagamannidega Upper Manhattanil ja Bronxis, kui seal olid veel põllumaad. Võimaluse korral läks ta kuhugi õpipoisiks või põllutööliseks ja elas tähtede all. See oli 1900. aastate alguses, kui kõik reisisid põhiliselt jalgsi või hobuvankriga, ning tema elas sadamalinna südames. Ta oli valinud endale õige konarliku tee, aga tema meelest oli see nagu seiklus.

Tema kodulinn Sitsiilias oli tuntud meisterlike ehitajate poolest ning temast sai krohvija, nagu tema isagi oli olnud, ja vanemaks saades omandas ta oma alal aina suurema vilumuse. Tema oskustöö hoidis meie perekonda elus. Tema tööd imetleti. Tema poeg, minu onu, ütles ikka, et kui temal oleks nii palju annet kui mu vanaisal, siis oleks terve New York tema oma. Vanaisa rääkis lugu sellest, kuidas ta ükskord keset Manhattanit ühes peenes kontorihoones tööd tegi, ja seal sattus olema Katharine Hepburn, kes vaatas tema redelit mööda üles, jälgis teda töötamas ja naeratas talle. Küsisin vanaisalt: "Milline ta oli?" Ja tema vastas: "Oi, väga kena, tal oli palju tedretähne." Noorukieas jälgisin, kuidas ta töötas sellesama maja kallal, kus me elasime, ja panin tähele tema keskendumist. Ta oli töösse süüvinud: polnud olemas muud maailma peale selle, ei ühtegi muud asja. Tema käeliigutused olid sihikindlad, puhtad ja selged, kiired ja keerukad. Juba tema keskendumine mõjus haaravalt, sellel oli oma külgetõmbejõud, nagu lõuendisse süüvinud maalikunstnikul. Ma olen kindel, et see mõjutas mind, sest ühel päeval vaatasin ma oma tööd samamoodi. Ma ei räägi temast eriti, aga tema ise, tema huumor, tema tarkus mõjutas mind. Charlie kohtus temaga korra ja märkas silmapilk, kuidas ta särama lõi ja kuidas tema lahkus inimesteni jõudis. Ta nägi meest, kellel oli hing. Ma armastasin teda väga. Tänu temale olen ma elus ega unusta seda iial.