Eestis olid 90-ndad muutustest pulbitsev aeg. 1990. aastate esimesel poolel hakati tarbimist reklaamima kui vabadust, ent võimalus seda nautida oli kättesaadav vaid vähestele. Keskmine kuupalk oli 549 krooni, inflatsioon üle 1000 protsendi, aga soov elada nagu normaalne lääne inimene oli tohutu. Pöördeliste aegadega paiskus ka kogu senine kunstielu pea peale. Kuid lõhe, mis meie ja lääne kunsti vahel laiutas, tuli kiiresti täita ja selleks ei sobinud ei tipptehniline maalikunst ega rahvusromantilised tunded.

1992. aasta juunis Pirita näituste messikeskuses üles näitus, mille üks mõte oli vaba Eesti alles kujuneva kunstipildi sõnastamine. Kõige krooniks nägi seal Jaan Toomiku skandaalset installatsiooni. Kunstiteos, mida on näinud vaid käputäis inimesi, kuid mis on jätnud rahva südamesse väga sügava jälje. Juttu on Toomiku kurikuulsast purki sittumisest.

Teose pealkiri on "15. mai – 1. juuni 1992". "Ehk siis võib öelda, et ta põhimõtteliselt ju dokumenteerib mingisugust väga konkreetselt defineeritud ajavahemikku Jaan Toomiku elust.," sõnas kunstiajaloolane Anders Härm.

Eha Komissarov selgitas, et see oli aeg, mil noortele kunstnikele eriti mingit rahalist toetust ei olnud. "Vanadki pidid oma kinnisvara maha müüma, et elus püsida. Toomikul polnud midagi. Ta kannatas krooniliselt alatoitumise all, ta oli näljas," lisas Komissarov. Härmi sõnul manifesteerib teos väga selgelt olukorda, milles noor alustav kunstnik tollel hetkel viibis.

1980. aastatel ekspressiivse maalijana alustanud Haapsalust pärit Jaan Toomik elas noore kunstnikuna Tallinnas toona väga kriminogeensetel Kopli liinidel uskumatult tagasihoidlikes tingimustes.

"Ma sain selle ateljee 1989. aastal. Kui mulle seda tutvustati, siis pikk majavalitsuse mees ütles, et WC-ga on natukene keeruline. Keskel oli ruum, kus oli kuue korteri WC-d kõik rivis. Ta tegi selle minu WC ukse lahti ja vaatasin, et mingi auk, kust tuleb pikk toru, mille otsas oli WC-pott. Piltlikult öeldes oleksin ma pidanud hüppama sinna WC-poti peale. See oli võib-olla üks selline moment, kust tekkis puht tehniliselt alateadlik idee, kuidas seda tööd teha," selgitas Toomik.

Purgid väljaheidetega ja nende koostisosa moodustanud menüüdega rääkis otse ja ilustamata üleminekuaja raskustest, aga tavatul moel. "Ma panin need purgid vastava päeva ajalehe peale, kui ma installeerisin seda teost. See menüü, mida ma siis sõin, oli üsna konkreetne ja näitas, mida üldse oli tol ajal saada. See oli üsna vaene aeg. Nii et mingis mõttes oli see ka selline efemeerne ja spirituaalne projekt, alkeemiline ja samas ka sotsiaalne," lisas kunstnik.

1990. aastate algus märkis Eestis aega, mil kolmainsuse – maal, graafika, skulptuur – kõrvale tekkisid uued ja värsked kunstivormid.

"Mujal maailmas olid toimunud vähemalt kaks karmi kunstipööret ja Eesti sisenes lääne kultuuriõhustikku, mille nimi oli tollal "kaasaegne kunst". Ja mis see täpselt on, seda oli võimatu Eestis tõlgendada. Kõik, kes omasid aimu, mis asi on contemporary art, tervitasid Toomiku performance'it. Need, kes ikka arvasid, et Eesti kultuuriline iseseisvus seisneb selles, et me saame jätkata vanu nõukogude ajal pärsitud arengusuundades, olid muidugi šokis," rääkis Komissarov.

Härmi sõnul on Toomiku teos dialoogis üsna mitmete kaasaegse kunsti klassikasse kuuluvate teostega, nende hulgas ka Piero Manzoni 1961. aastast pärinev "Artist's Shit" (ek "Kunstniku sitt"). "Manzoni vahetas neid 30 grammiseid konservikarpe 30 grammi kulla vastu. Manzoni "Kunstniku sita" teos väga selgelt kõnetab kunstiteose kommertsialiseerumise protsessi. Publik ihkab kunstniku puudutust, hingeõhku, aurat, aga Manzoni pöörab selle radikaalse žestiga ümber ja ütleb, et enam lähemale te mulle ei saa," selgitas Härm ning lisas, et Toomiku teoses saavad kokku sarnased komponendid.

Toomiku jaoks langes teos kokku ajaga, mil ta oli lõpetanud kunstiinstituudi ja toimus üleüldine vabanemine ning vaimustumine eksperimenteerimisest. "Kõik üritasid järele teha kõike seda, mida oli varem tehtud ja ma muutusin äärmiselt immateriaalseks oma töödega. Tahtsin seda viia nii vähe materialistlikuks kui võimalik, aga samas ülejäänud ühiskond hakkas just mammonat koguma ja rikastuma. Me olime maksimaalselt idealistid, tahtsime teha kunsti nii puhtalt kui võimalik," selgitas Toomik.

"Siis mul tekkis selline mõte, kuidas muuta lausa alkeemiliselt ühte ainet teiseks iseenda organismi kaudu. Mõtlesin siis, et teen protsessiteose, kus kirjutan kaks nädalat üles, mida ma olen söönud ja toit läheb produktina läbi seedeorganite minust välja. See on selline ühe aine muutumine teiseks kontseptuaalse kaasaegse kunsti võtmes," lisas ta.

Härm ütles, et kui Toomiku teost 1992. aastal sinises paviljonis eksponeeriti, siis ei tekkinud sellest mingit skandaali. Avalikkuses hakkas probleem selle teose üle tekkima umbes kolm aastat hiljem, kui Toomik oli rahvusvahelise läbilöögi lävel, olles osalenud 1995. aastal Arsi näitusel Helsingis teosega "Tantsides koju", mis lennutas Toomiku mõnes mõttes kümneks aastaks rahvusvahelise kaasaegse kunsti absoluutsesse tippu.

"Kui see läbilöök toimuma hakkas, siis tahtsid kõik teada, et kes see noor, andekas ja rahvusvahelise läbilöögijõuga kunstnik siis on. Loomulikult tehti siis intervjuudes ja artiklites ka sellest teosest juttu," lisas Härm.

"Meedia on meedia. Meedia peab müüma ja siin ta hakkaski müüma, selle asemel, et käituda valgustatud institutsioonina, kes püüab seletada erinevate kohtade pealt lahti seda, mis toimub, ja pingeid maha võtta, hakkas neid hoopis kütma. Et kaasaegne kunst on saatanast, koosnebki ainult purki sittumisest ja nii edasi," rääkis Komissarov.

"Ma sain aru küll, et mingites seltskondades kerge muie oli näos. Ma olin natukene häiritud küll, sest minu sugulased ja omaksed olid rohkem häiritud ja see mind, tundlikku inimest, puudutas. Hiljem see läks nii üldiseks, et osa inimesi lõpuks ei teadnudki, kes selle oli teinud. Purkisittuja lihtsalt võrdus moodsa kunstnikuga," rääkis Toomik.

Kuigi Toomik seda tööd Härmi sõnul kunagi salanud ei ole, siis ei kata see teos mitte ainult Jaan Toomiku loomingut, vaid tervet kaasaegse kunsti kuvandit. "Kahjuks on see metafoor elujõuline isegi tänasel päeval. Ilmselt on suur osa sellest mingi ignorantsus, mingi osa on tõrjuv suhtumine teatud asjade suhtes, mida võib-olla päriselt ei mõisteta. Kogu selle teose renomee põhineb kuulujuttudel. Kuulujuttudel teosest, mida põhimõtteliselt keegi ju tegelikult näinud ei olnud," rääkis Härm.

Komissarov soovitas kaasaegse kunsti purki sittumisega võrdlemise asemel suu kinni hoida. "Millest te mitte midagi ei tea, palun, ärge rääkige, hoidke suu kinni. Igaühel on oma nišš. Kaasaegne kunst ei ole enam maitseotsuste põhine – ilus, inetu. Kaasaegne kunst on erakordselt keeruline sula kaasaegsetest mõttevooludest, praktikast, tehnikatest ja ka lääne senisest kunstikultuuri ajaloost. Minu meelest on mingi väga peen värvinüanssidele rajatud kunst palju arusaamatum, kui need selged ja sirged jutustused, mida võib näha kaasaegses kunstis," toonitas Komissarov.