See, et kirjanik Ann Cleevesi loodud tegelaskuju, juhtivinspektor Vera Stanhope jääks vaatajate mällu ja südamesse oma kulunud kalurimütsiga, on tegelikult Brenda Blethyni teene. Just tema leidis lätu ühest Newcastle'i kalastustarvete poest ja otsustas peakatte Vera garderoobi lisada. Muide, sellest räägib näitleja väga värvikalt ka Graham Nortoni 2014. aasta jutušõus, kus lisaks Brendale on saates moelooja Jean-Paul Gaultier, näitleja Stephen Mangan ja laulja Barry Manilow. See on kohati pööraselt naljakas ja YouTube'is täiesti saadaval, nii et soovitan kindlasti vaadata. Väga lõbus on näha ja kuulda kasvõi seda, kuidas Brenda Jean Paul Gaultier'd Vera Stanhope'i nime hääldama õpetab.

Üle ilma kuulsaks sai Brenda tänu Verale, ent "Inglismaa rahvuslikuks aardeks" nimetatud näitleja portfoliosse mahub veel hulgaliselt suurepäraseid rolle nii teatrilaval, kinolinal kui ka teleekraanil, üks tuntumaid on kindlasti proua Benneti roll 2005. aasta filmis "Uhkus ja eelarvamus". Rolli eest Mike Leigh' filmis "Saladused ja valed" sai Brenda BAFTA auhinna ja Kuldgloobuse, Oscari nominatsiooni ja pärjati Cannes'i festivalil parima naisnäitleja preemiaga. Teise Oscari nominatsiooni tõi näitlejannale aga osa 1998. aasta muusikafilmis "Little Voice".

Kohtume Brenda Blethyni ja Ann Cleevesiga Londonis, Briti filmiinstituudi restorani teise korruse rõdubaaris. Olen prouadele Eestist kaasa võtnud likööritäidisega šokolaadi, millest nad lõbusalt elevusse satuvad, ja Annile veel tervitused tõlkija Krista Kaeralt. Käis ju Ann 2017. aastal Tallinnas, Krista korraldataval HeadRead kirjandusfestivalil. Ann Cleeves saadab tervitused vastu ja kiidab taevani nii Tallinnat, festivali kui ka Kristat.

Kohtumine saab kohe esimeste minutitega hea hoo sisse!

Meenutage palun, kuidas te esimest korda kohtusite.

Brenda Blethyn: See juhtus ilmselt 2010. aastal, seriaali "Vera" esimese osa stsenaariumi lugemisel. Mäletan, et olin üpris närvis, sest Kirde-Inglismaa, kus sarja tegevus toimub, aktsenti on päris keeruline teha. Võtsin küll enne mõned niinimetatud aktsenditunnid, aga ma ei saanud ju kindel olla, et neist ka tolku on. Ja siis nägin, et no tore – Ann Cleeves istub siinsamas ning mina pean hakkama tema kuuldes aktsendiga pusima. Olin üsna veendunud, et niipea kui lugemise lõpetan, hakatakse rolli jaoks uut inimest otsima.

Ann Cleeves: Ah, mis sa ajad, hoopis mina olin närvis! Ma ei teadnud televisioonist mitte kui midagi ega saanud üldse aru, miks mind sinna lugemisele kutsuti. Mõtlesin, et minust pole seal ju mingit kasu, ma ei oska nagunii kellelegi mingit mõistlikku nõu anda. Samas oli mul seal väga lõbus, istusin vaikselt nurgas ja vaatasin staare. Ja kui Brenda mulle pärast tere ütlema tuli, tundsin end kui seitsmendas taevas!

Brenda Blethyn: Ma tahtsin lihtsalt su ees pugeda, et sa ei paluks režissööril ja produtsentidel mind välja vahetada.

Mõlemad naervad nii, et silmad märjad.

Ja nüüd läheb peagi eetrisse sarja viimane, 14. hooaeg. Brenda, miks te otsustasite sellele punkti panna? Fännid oleksid kindlasti soovinud edasi vaadata.

Brenda Blethyn: Ega ma nooremaks ei muutu, eks. Ja minu perekond samuti mitte, aga ma tahan nendega rohkem koos aega veeta. Mul pole 14 aastat suve olnud ja ma natuke igatsen seda. Teisalt igatsen juba oma "Vera" perekonda ka. Tavaliselt arutame sel ajal (intervjuu toimus novembri alguses - toim) juba järgmise hooaja ideid, aga tänavu jääb see ära. Ja kui saabub märts, mil ma peaksin kohvreid pakkima, et Kirde-Inglismaale sõita, upun ilmselt pisaratesse…

Ann Cleeves: Nagu ka inimesed, kes seal elavad, sest Veral on nende südametes väga oluline koht. Kirde-Inglismaa inimeste jaoks ei ole Vera mitte lihtsalt Vera, vaid natuke nagu koondportree nende kodukohast, mis näitab sealset ilu ja tugevust ning…

Brenda Blethyn: Mitmekesisust.

Kas olete jõudnud oma otsust juba kahetseda?

Brenda Blethyn: Sellega on nii, et ühest küljest jätsin selja taha iga-aastase kuuekuulise perioodi. Sel ajal töötasin iga jumala päev 16 tundi, vahel ka rohkem. Ma olen praktiliselt igas stseenis, nii et tegevust jagus.

Iga kord kui üks hooaeg läbi sai, tundsin nagu oleksin restoranis lõpetanud mitmekäigulise õhtusöögi. Ja siis, kui sul on kõht nii täis, et kohe lähed lõhki, tuleb ettekandja ning küsib, kas sooviksid veel magustoitu. Muidugi ma ei soovi, nalja teete või! Jumala eest, minge minema (naerdes)! Aga ega see kõht ei jää ju täis – järgmisel nädalal oled jälle näljane ja mõtled, et nüüd ma tahaksin küll menüüd näha. Nii et küllap ma varsti kahetsen, aga praegu on nii, nagu on.

"Vera" on ühtviisi pööraselt populaarne nii Eestis kui ka Inglismaal, nii Jaapanis kui ka Lõuna-Aafrika vabariigis. Ometigi tehakse maailmas tohutult palju krimisarju. Miks just Verat nii väga armastatakse?

Brenda Blethyn: Sest Vera on teistsugune. Mitte sedasorti naisdetektiiv, kes tuiskab stilettodel jaoskonnas ringi ja näeb välja nagu oleks just moelavalt maha astunud. Inimesed suudavad temaga samastuda, sest ta on justkui tavaline keskealine naine, kes sulle ükskõik kus tänaval vastu võiks jalutada. Ainult et ta on hiilgava ajuga detektiiv. Ja Vera pole patroniseeriv. Tõsi, ta ei kannata lollpäid, ent vähemalt püüab neid mõista. Ja ta on alati õiglane.

Ann Cleeves: Usun, et väga paljudele inimestele meeldib näha ekraanil tugevat naistegelast, kes vastutab suure tiimi eest, ent ei pea end selleks ilmtingimata üles lööma ja viimaste trendide järgi riietuma, ei pea mõtlema, mida ta abikaasa teeb või et kas peaks lapsed koolist ära tooma.

Brenda Blethyn: Ja kellel ei arene samal ajal ka töökaaslasega armuromaani.

Ann Cleeves: Just. "Vera" tõestab, et inimesed, eelkõige naised, tahavad vahelduseks ka "tavalisi" detektiive näha.

Trendidest ja üles löömisest rääkides: kui mitu Vera kuulsat mütsi ja vihmamantlit te 14 hooaja jooksul läbi kandsite?

Brenda Blethyn: Mantleid oli meil tegelikult igal hooajal mitu tükki. Vahel läks juba ühe osa filmimisel tagavara mantlit vaja. Kord oli stseen, kus laip leitakse mördi seest ja mu mantel sai kogemata mustaks, nii et pidime selle kohe keemilisse saatma ning teisega edasi filmima. Või kui vahel pidi mõnes stseenis mantlile taotluslikult mõni plekk peale tulema, ent meil tuli algusest peale uued duublid teha, siis läks jälle puhast vaja.

Aga mütse? Mütse oli ainult üks! Ostsin mütsi ise Newcastle'ist, kus me "Verat" filmisime, sest mulle tundus, et sellest võiks saada Vera niinimetatud kaubamärk. Kusjuures juhtus nii, et hakkasime juba esimesi stseene filmima, kus ma seda lätut kandsin, ja siis pidime mingil põhjusel võtted mõneks ajaks peatama. Uuesti alustades pidi müts kindlasti peas olema, aga see kadus ära! Süüdistasin alguses kostüümiosakonda, aga lõpuks leidsin siiski ise üles.

Ann Cleeves: Ja nüüd müüakse samasuguseid Newcastle'i turul ning neid nimetataksegi Vera mütsideks.

Brenda Blethyn: Nad küsivad nende mütside eest korraliku summa, nii et müüjad on tänaseks ilmselt väikese varanduse teeninud! Kusjuures, üks mu sõber käis oma teatritrupiga Itaalias tuuril ja nad sattusid kallite moebutiikide rajooni. Nende vahel nägid ühe väikese poe vaateaknal täpselt samasugust mütsi nagu Veral. Ja mitte üksnes müts, vaid kogu komplekt oli nagu minu seljast võetud – mantel, sall, kingad. Kõik! Mu sõber tegi mulle seal isegi foto. Ann, kas ma olen sulle seda näidanud?

Ann Cleeves: Ei ole, aga mina nägin Heathrow lennujaamas Prada poes selliseid eriti peeneid Vera mütse. Ma tegin nendest pilti!

Brenda Blethyn: Seda Itaalias tehtud fotot näitas oma saates isegi Graham Norton, kui ta umbes kümme aastat tagasi mind oma šõu külaliseks kutsus. Üks külalistest oli ka moelooja Jean-Paul Gaultier, kes pidas Vera rõivakomplekti väga šikiks.

Kas Vera müts on teil nüüd kodus kapis?

Brenda Blethyn: Jah, üks mantel ja müts. Ma arvan, et seda mütsi ei tahaks muidugi küll keegi kunagi pähe proovida (naerab). Ent mantlitest rääkides – üks neist oli mul kogu sarja tegemise vältel alati kodus, sest osalen aeg-ajalt heategevusõhtutel ning tihtipeale sooviti, et tuleksin sinna Verana. Newcastle'is korraldatakse 2000. aastast heategevuskontserti Sunday for Sammy, mis on pühendatud näitleja Sammy Johnsoni mälestusele. Paar aastat tagasi kutsuti sinna ka telesarjadest tuntud detektiivid. Kui ma seal siis, Vera müts peas, staadionile astusin, pidin aplausist kurdiks jääma. See oli tõesti vägev!

Seda on teilt ilmselt sadu kordi küsitud, aga kui palju teis endas Verat on?

Brenda Blethyn: Hmm… Mulle meeldib väga mõistatusi lahendada ja mu vend külastab mind iga päev, et saaksime koos mõne ristsõna kallal pusida. Olen ka Times'i ristsõnaklubi liige ja mu naudingut ei riku isegi see, kui ma alati lahendust ei leia. Ja arvan, et olen õiglane inimene nagu Vera.

Ann Cleeves: Ja lahke! Vera on lahke ning Brenda samuti.

Brenda Blethyn: Ja mul on huumorimeelt! Usun, et huumorimeelega inimeste elu on palju lõbusam kui neil, kel seda pole. Mu vanemad olid puruvaesed ja neil polnud oma lastele – meid oli kokku üheksa – jätta mitte midagi materiaalset. Nad andsid meile huumorimeele, mis on minu arvates rahast väärtuslikum.

Mis sorti naljad teid naerma ajavad?

Brenda Blethyn: Aastaid tagasi pidin Londonis oma emaga kokku saama. Teel kohtumisele tuli mulle vastu grupp tudengeid, kes olid mind just ühes rahvusteatri lavastuses näinud ning soovisid koos pilti teha. See toimus veel enne seda aega, kui me kõik endale kaameratega telefonid saime, nii et kogu protseduur venis hirmus pikale. Jäin kohtumisele hiljaks ja kui rääkisin emale, et minuga taheti pilti teha, küsis ta: "Oh kui armas, kellega nad sind küll segamini ajasid?" (naerab)

Nende aastate ja kohtumiste jooksul on teil kindlasti ka fännidega lõbusaid juhtumisi ette tulnud?

Brenda Blethyn: Oo jaa! Mäletan, et kord filmisime lõbustuspargis, kus oli vaateratas, autodroom ning kõik sellised asjad. Selle kõrvalt läks üks tee ja ma pidin mööda seda jooksma, et kurjategija kätte saada. Sättisime seal kõiksugu asju päris pikalt valmis, et igaüks viibiks täpselt seal, kus vaja, tegime palju proove ja olime lõpuks valmis filmima. Päris tee lõpus oli üks avalik tualett, selline nagu neid erinevatel väliüritustel ikka näha. Kui siis öeldi "kaamera", panime jooksu ning kõik läks väga hästi kuni hetkeni, mil jõudsin tualetini. Sealt väljus parajasti üks väike vanadaam, kel polnud õrna aimugi, et me midagi filmime. Mind nähes kargas ta mulle kaela ja hüüdis: "Vera! Ma armastan sind!" See oli küll kõige jaburam kohtumine. (Naerab)

Olete mõlemad teinud aastakümnete jooksul suurepärast karjääri, ent millest te päris noortena unistasite?

Brenda Blethyn: Unistasin erinevatest asjadest nagu noored ikka, ent näitlemine nende hulka küll ei kuulunud. Sattusin meelelahutusärisse täiesti juhuslikult. Töötasin kümme aastat sekretärina Briti raudteefirmas, Eustoni jaamas. Ühel päeval astus meie kontorisse üks tüdruk, kes tutvustas end Euston Playersi harrastusteatri esindajana ja palus mind peaaegu põlvili, et ma ta hädast välja aitaksin. Selgus, et nad pidid eeloleval nädalavahetusel osalema oma ühevaatuselise lavastusega Manchesteri konkursil, aga üks näitleja jäi haigeks. Nad otsisid meeleheitlikult inimest, kes teda asendaks. Pidin ette kandma ühe lause, aga ajasin aluses muidugi sõrad vastu: mina? Lavale? Kindlasti mitte! Aga tüdruk oli tõesti meeleheitel, ega ta muidu poleks mind kutsunud ka (naerab). Mis mul lõpuks muud üle jäi, kui nõustuda.

Kuigi me seda konkurssi ei võitnud, käis mul mingi krõks ära. Avastasin, et ma naudin tohutult kogu seda asja. Mitte ennast laval, vaid kogu seda kamraadlust, mis lava taga valitses. Seda õhkkonda. Et keegi valmistab kusagil kostüüme ette, teine ehitab lava, kolmas müüb pileteid, neljas sätib valgust. Ja näitlejad kehastuvad kellekski hoopis teiseks, see tundus nii põnev. Kui Londonisse tagasi jõudsime, otsustasin trupiga liituda. Kolmekümneaastasena! Kuna olen alati oma east noorem välja näinud ja paistsin kolmekümnesena nagu teismeline, anti mulle algul mängida peamiselt süütute tütarlaste osi. Ent süües kasvab isu ja harjutamine teeb meistriks, nii et ühel hetkel armusingi teatrisse ülepeakaela ära.

Inimesed hakkasid mulle ütlema, et kuule, sa peaksid seda asja professionaalsel tasemel tegema. Alguses vastasin neile umbes nii, et ärge olge rumalad – ma ei vaheta elu sees oma head töökohta hobi vastu! Ent mida rohkem nõnda öeldi, mõtlesin, et äkki on neil õigus: ehk peaksin tõesti proovima? Seda enam, et selleks ajaks armastasin juba teatrit väga-väga. Otsustasin, et ma küll ei räägi sellest kellelegi, aga lähen draamakooli katsetele. Ja lööge mind või maha, aga ma sain sisse!

Ent ma mõtlesin endiselt ainult teatrist, ei televisioon ega ammugi mitte kino polnud üldse mu radaril. Ma poleks sellest isegi unistada julgenud. Arvasin alati, et film on tõelistele näitlejatele, mina olen lihtsalt Brenda, kes läks teatrikooli. Ma ei söandanud end isegi näitlejaks nimetada, lihtsalt inimeseks, kes natuke teatriga tegeleb.

Ann Cleeves: Minu ambitsiooni oli loobuda niinimetatud igapäevatööst. Selleni jõudmiseks läks 20 aastat. Isegi siis, kui mu teoseid juba avaldama hakati, käisin esialgu palgatööl edasi, sest kommertsedu saavutamine võttis päris kaua aega. Muidugi oli mu unistus kirjutada häid raamatuid, saada iga raamatuga paremaks kirjanikuks.

Kui te nüüd Vera raamatuid kirjutate, kas siis kujutate Brendat vaimusilmas ette?

Ann Cleeves: Otseselt mitte, aga Brenda hääl on mul küll kogu aeg kõrvus, kui Vera dialooge kirjutan.

Kujutan ette, et "Vera" 14. hooaja viimane päev mõjus teile mõlemale väga emotsionaalselt.

Brenda Blethyn: Jah. See mõjus meile kõigile, kogu võttemeeskonnale, väga emotsionaalselt. Me ei jätnud meelega kõige viimast stseeni viimasele võttepäevale. Soovisime, et lõpetaksime filmimise stseeniga, kus kogu Vera tiim kaasa teeks, et kõik saaksid sellest meie jaoks ajaloolisest sündmusest osa. Oli väga palju südamlikke kõnesid.

Ann Cleeves: Ja sinu koer Jack oli ka seal! Kas polnud see mitte armas?

Brenda Blethyn: Väga armas!

Ann Cleeves: Ma muidu ei käi võtteplatsil, aga viimasel päeval olin loomulikult kohal. Seal peeti tõesti väga palju südamlikke kõnesid.

Brenda Blethyn: Ma tõtt öelda ei mäletagi sellest palju, sest ma muutusin nii härdaks ja hoidsin kogu aeg nuttu tagasi.

Ann, ütlesite, et te ei käinud võtteplatsil. Kas see tähendab, et andsite tegijate oma lugude osas täiesti vabad käed?

Ann Cleeves: Jah, sest ma tegelikult ei hooli detailidest. Mind poleks isegi see häirinud, kui nad oleks mõrtsuka isiku ära muutnud. Küll aga pidasin oluliseks seda, et tegelaskujud, eeskätt Vera, jääksid selliseks, nagu neid raamatus kujutasin. Seda nad jäid ja see ongi kõige tähtsam.

Brenda, mainisite, et armastate mõistatusi lahendada. Kui osav te, ja Ann niisamuti, näiteks krimilugusid lugedes mõrvari äraarvamisel olete?

Ann Cleeves: Mina ei püüa krimiromaane lugedes mõrvarit ära arvata, lasen end üllatada. Mulle meeldib see magus tunne, kui lõpuks lahenduse teada saan.

Brenda Blethyn: Mul on kuidas kuidagi. Aga kui külalisstsenaristid "Vera" jaoks käsikirju kirjutasid, mulle neid lugeda andsid ning ma mõrvari ära arvasin, palusin neil alati väikseid korrektuure teha, et vaataja sama lihtsalt lõppu ära ei ennustaks.

Küllap oleksite siis ka päriselus hea detektiiv?

Brenda Blethyn: Ausalt öeldes arvan, et oleksin küll.

Ann Cleeves: Mina arvan samuti, et Brenda oleks hea detektiiv. Muide, päris mitmed politseinikud, kellega olen kohtunud, on mulle öelnud, et kuule, meile see Vera meeldib, meil on jaoskonnas üks tema tüüpi naine.

Brenda Blethyn: See on nüüd küll armas! Mina olen jälle just vastupidist kuulnud. Vahel öeldakse, et sari on tore, aga Vera-sugune naine küll kunagi politseinik olla ei saaks. Siis ma ikka küsin, et kui tihti te politseijaoskonnas muidu käite. Kõike, mida inimesed politseitööst teavad, õpivad nad ju telesarjadest, mitte päriselust. Kuidas te teate, millised päris politseinikud välja näevad?

Brenda, ütlesite, et teil pole 14 aastat suve olnud. Mida te nüüd esimese vaba suvega peale hakkate?

Brenda Blethyn: Lähen kindlasti oma maakoju Ramsgate'i ja puhkan veidi. Tegin kohe peale "Vera" viimase hooaja võtete lõppu ka ühe filmi. Ma polnud jõudnud koju tulles kohvreidki lahti pakkida, kui mu agent helistas ja ütles, et kuule, sulle pakutakse rolli ja võtted algavad järgmisel nädalal. Vastasin alguses, et ma ei taha praegu mingit filmi teha, aga kui kuulsin, et selles mängib 2024. aastal Oscarile kandideerinud Andrea Riseborough ja lavastab Paul Andrew Williams, kes kirjutas ka stsenaariumi, soostusin käsikirja lugema. Lugu meeldis mulle ja nii see läks. Filmi pealkiri peaks olema "Dragonfly", aga see pole päris kindel, sest seda on juba mitu korda muudetud.

**

Intervjuu ilmus ajakirja Säde talvenumbris.