Arvustus. VAT Teatri "Peaaegu võrdsed" majandusteadlase vaatepunktist

Uuslavastus
Jonas Hassen Khemiri "Peaaegu võrdsed"
Tõlkija: Maarja Aaloe
Lavastaja: Margo Teder
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Sander Põllu
Helilooja: Madis Muul
Osades: Jaak Prints, Loviise Kapper, Elina Reinold, Theodor Tabor, Karolin Jürise, Meelis Põdersoo ja Tanel Saar
Esietendus 19. septembril 2024 Sakala 3 teatrimaja suures saalis
Ma seisin peegli ees ja pidasin dialoogi. Seekord ei olnud peegel minu esiku garderoobikapi lükandukse külge monteeritud. Seekord ei peegeldanud ta ka minu kaunist välimust. Seekordne peeglimudel oli hoopis VAT Teatri "Peaaegu võrdsed" ja see peegeldas mu mõtteid. Pani eelkõige arutlema, aga ka muigega kaasa noogutama.
Ma ei hakka siin detailselt lahkama, kes kuidas tegi. Jätan selle töö päriskriitikutele. Mõne põgusa lavastust kirjeldava diletantliku mõtte kõrval keskendun pigem sisule. Suurepärane näitleja- ja lavastajatöö kleepis mind lihtsalt ilusasti etenduse külge. See aga võimaldaski rahulikult sisu analüüsida.
Tükk on eklektiline, lood loos. Ja nende lugude ühendamine tekitas minus algselt veidi segadust. Ma ei saanud kohapeal ühendamisega hästi hakkama. Rootsi kirjaniku Jonas Hassen Khemiri "Peaaegu võrdsed" ei ole seega üks-kaks-aitäh-tüüpi lavastus. Et nii tulles kui ka minnes keerutad mõtteid elektrihinnast, nõude pesemisest või sellest, mida homme selga panna. "Peaaegu võrdsed" kestab pärast aplausi ja kummardamisi edasi. Ta tuleb uksest välja minnes kaasa. Ja nii nagu kaks esimest laval etendatud vaatust, pakub ka kolmas, ja võib-olla neljaski pähe kolinud lisaosa kahtlemata intellektuaalset naudingut.
Kvantifitseerime!
Majandusteadlased muud ei teegi, kui püüavad kvantifitseerida. Nad tahavad kõike mõõta. Arvulise väärtusega paari panna. Number on täpne ja seda saab teise numbriga võrrelda! Kui majandusteadlane mingile tegurile arvulist väärtust ei suuda või ei saa omistada, on ta natuke kurb. Aga sellest saab õnneks üle. Siis majandusteadlane lihtsustab ja eeldab. Võib-olla läheb ümber nurga ehk asendab tegeliku teguri mõne kaudse mõõdikuga. Võib-olla aga viskab mõõdetamatu teguri sootuks mudelist välja.
Nii näiteks on majandusteadlased käsitlenud inimest väga kaua justkui roboti või algoritmina, emotsioonideta olendina. On eeldatud, et inimene maksimeerib oma rahanduslikku kasu ehk teeb alati endale kõige kasulikumaid rahalisi otsuseid. Sel viisil on jõutud keeruliste valemite ja Nobeli preemiateni.
Aga kas inimene ikka teeb alati kõige ratsionaalsemaid otsuseid? Kas näiteks ülehinnatud vara on tark osta? Tipust aktsiaturule siseneda? Või müüa siis, kui kõik teised müüvad, vara väärtusest odavamalt? Kas kellegi agiteerimisel üsna pimesi oma raha investeerida on ikka mõistlik ja kasulik?
Ei, me ei tee alati enda jaoks kõige kasulikumaid otsuseid. Uuem majandusteadus ongi inimese psühholoogia ja emotsioonide rolli otsuste tegemisel lõpuks tunnistamas, ent probleem ei ole sellega lahendatud. Me ei tea ikkagi, kuidas inimese psühholoogiat, emotsiooni valemisse valada.
Casparus van Houten, rikas ärimees ja leiutaja, teeb majandusmõttega ilmselgelt hästi kursis oleva Khemiri näidendis "Peaaegu võrdsed" sedasama. Ta püüab emotsiooni kapitaliseerida, selle väärtust rahas mõõta. Sellest tõugatuna kerkib VAT Teatri etendatud näitemängu alguses ka julge, isegi enesekindel küsimus: "Kas vaataja jaoks on etenduse tootlus positiivne?" Kas vaataja saab makstud piletirahast väärtuslikuma elamuse?
Minu jaoks tõsteti latt selle küsimusega kohe alguses kõrgele. Minus peituv majandusteadlane jäi pingsalt ootama lahendust emotsiooni kvantifitseerimise probleemile.
Kui rahata elu ei ole, kas siis rahaga on?
Paratamatult on meie kõigi aju vähem või rohkem mammonat täis. Me kalkuleerime kõike rahas, isegi kui kapitalism meile ei meeldi ja me tahaksime selle Jaak Printsi kehastatud Mani kombel põrmuks tampida. Mässata on vist lahe, see on huvitav, lausa kütkestav. Nii võib mässav rikas leida sarnaste ideedega vaesegi.
Lehmaketiga traageldatud nahktagis teistest eristuvast punkarist saab aga üldiselt juba enne keskiga ikkagi massi sulanduv lipsustatud agent Smith. Kui ei saa, siis langeb ta võib-olla nii, et maapinda ei ole all. Seega on valida — kas mängida süsteemi reeglite järgi või surra. Võib-olla mitte kohe füüsiliselt, aga emotsionaalselt siiski.
"Peaaegu võrdsed" tuletab meelde lihtsa paratamatuse — tavaline üksikisik süsteemi vastu ei saa. Rahata ei ole rahasüsteemis elu. Ja see kusjuures ei ole vaid pelk Khemiri tõdemus, vaid teaduslik järeldus. Romantiline unistus idüllilisest maaelust, kus koos kapsaste ja porganditega kasvatatakse ka rahatut õnne, praktikas paraku ei toimi.
Ikka ja jälle esile kerkiva küsimuse esitasin endale ka VAT Teatri etendatud mõttepeeglisse vaadates: "Kas rahaga siis on elu?" Ma uskusin seda kaua, ma ihalesin raha järele, kummardasin Mogri Märdi kombel kauka jumalat. Ma kleepisin hinnasilte kõikjale, kuhu vaid sain. Ma eelarvestasin, arvutasin, analüüsisin, mudeldasin, uurisin. Iga kuu kirjutasin üles kulud ja tulud, iga kuu mõõtsin oma rikkust. Kui ma säästaks viissada eurot kuus, kui kaua mul miljonäriks saamine aega võtaks? Kui ma säästud aktsiatesse, kinnisvarasse investeerin või veel parem derivatiividesse kütan, kaua siis läheb? Sest miljonäriks on ju vaja saada, raha on õnn! Ma tundsin ennast Khemiri loos ära. Ma saan aru, mida tähendab, kui pupillide asemel on silmades dollarimärgid.

Aga oh häda! Willywonkalik tegelane van Houten üritas mulle sealt peeglist vastu vaadates selgeks teha, et raha siiski elu ei täida. See on häiriv. Ajad aastaid raha taga, sirutud finantsvabaduse poole ja lõpuks poole tervisega, üksikuna kohale jõudes loed väravalt ikkagi silti: "Sorry, paradiis on suletud!". Mis see mõte siis on? Miks peaks ennast siniseks säästma ja roheliseks investeerima, veel hullem, invaliidiks rügama, kui raha õnnelikuks ei tee? Samas peegeldub lavalt ka selgesti, et raha tõmbab kui magnet. Martina läks ju lõpuks ikkagi tagasi rikkuse rüppe. Mis siis on see elutõde?
Vat, jah, "Peaaegu võrdsed" VAT Teatri tõlgenduses viskab need küsimused õhku. Tekitab tolmu, mida vaataja saab seejärel sisekõneluse ja välise aruteluga hajutama hakata. Ja võimalus mõtteselgusele natukenegi lähemale astuda on ju väärtus. See on kui rahas optsioon, mida oleks tark enne aegumist kasutada.
Päris probleem
Kuigi teadus on pidevalt arenev kulgemine tõe suunas, saame me teadusest ka tema edenemise käigus olulisi vastuseid. Teadustöödest leiab vastuse etenduses teravalt esile kerkivale rikkuse-vaesuse dilemmale. Nii uuringud kui ka "Peaaegu võrdsed" teevad vaatajale selgeks, et vaesed on üldiselt õnnetud. Raha on mõnusaks eluks vaja, kumab VAT Teatri lavalt. Ja õige ta on, sest ka teadlased järeldavad sama. Siin aga Khemiri pidurdab, annab pigem vihjeid ja jätab teatrikülastaja arutleda, miks vaesus õnnetuks teeb, ent rikkus õnnelikuks ei tee. Kvaliteetteadusest leiame selgituse, mille järgi on raha mõnusaks eluks küll vaja, aga mitte palju.
Rikas, nagu VAT Teatri etendatud näidend ka tabavalt alla joonib, ei pruugi olla õnnelikum kui rahaga piisavalt hästi toime tulev inimene. Ka need kaks — rikas ja rahakeskmik — on justkui võrdsed, kuigi ei ole ka. Peaaegu võrdne on asjaolu, et nii rikka kui ka piisavalt hästi rahaga toime tuleva inimese õnnetunnet suurendavad muud tegurid kui raha. Seega on nii rikka kui rahakeskmiku elumõnu rahalised eeldused üpris sarnaselt täidetud.
Ainult kitsikuses, absoluutses vaesuses elaval inimesel on täielik õigus rusikaga vastu lauda põrutada, kui keegi jälle seletab, et "raha ei ole oluline". Päriselt vaese inimese jaoks on raha eluliselt oluline. Ta võib küll üritada, aga külmas toas tühja kõhuga istudes ei ole võimalik ennast enam-vähem püsivalt õnnelikuks mõelda. Päris vaesuses on rahapuudusel nii suur võim, et selle järgi joonduvad ka muud elumõnuks vajalikud tegurid, nagu näiteks suhted, tervis, eneseareng, meelelahutus.
Ma nägin Sakala tänaval vaid loetud õhtutel rahva ette toodavast mõttepeeglist "Peaaegu võrdsed" ka viiteid ühiskonnale. Arvukas keskklass elab rahaliselt vähem-rohkem hästi, ent täidab sellele vaatamata oma pea suuresti mammonaga. Ühiskondliku varajaotuskõvera vasakust ehk vaesest otsast hakkab päriselt kahju, seal on näha rahalist ja emotsionaalset virelemist. Lognormaaljaotusele alluva kõvera paremas ehk rikkas otsas on liiga tihti tunda aga läheduse puudust. Fookuse ümberseadistamine jäi õigel ajal tegemata.
Loomulikult ma ei tea, mida Khemiri või lavastaja ühe-teisega täpselt mõtles. Teiste mõtted ei olegi õnneks nii olulised kui enese omad. Teiste mõtted toimivad enda mõtete aktiveerijana. Ja see on küll oluline. "Peaaegu võrdsed" peegeldas minu jaoks neidsamu järeldusi, mida olen teinud teadlaste töövilju ehk uuringuid lugedes. See tähendab, et varaline ebavõrdsus ei olegi tegelikult eriline probleem. Las rikkad olla rikkad. Paljud neist muudavad ka meie kõigi elu paremaks. Rikastega võrdlemine meid õnnelikumaks ei tee. Hoopis päris vaesus on probleem. Päriselt vaene ei pääse teatrissegi, stressi ravima, elumõnu tundma, vaimu turgutama. Ta on ellujäämisega hõivatud.
Ed Diener ja Robert Biswas-Diener annavad 2002. aastal ajakirjas Social Indicators Research avaldatud rahulolu-uuringus "Will money increase subjective well-being?" lihtsa soovituse: "Väldi vaesust, ela rikkas riigis ja keskendu muudele eesmärkidele kui materiaalne jõukus". Väga selgelt viitavad nad, et probleem ei ole rikkuses, rikaste inimeste olemasolus, varalises ebavõrdsuses, vaid muus.
Nii nagu Rootsi, on ka Eesti Maailmapanga klassifikatsiooni järgi rikas riik. Seega soovitusega kaasa tulnud kolmest linnukesest on meil üks vaikimisi juba olemas. Teised kaks on enamasti igaühe enda teha.
Silmaringi laiendavad osavad paralleelid
Näitlejad suhtlevad publikuga, panevad vaataja vist hetkiti isegi tundma, et ta on endale uue sõbra leidnud. See on hea tunne, mis siis, et illusioon. Ka pea pistetakse ämbrisse, ikka selleks, et teatrikülastaja saaks piletiraha vääriva elamuse ja rohkem veel. Sest tegelikult on lavastuses esitletud van Houteni teoreem poolik. Sarnaselt iga teise majandusmudeliga on ka seda vaja edasi arendada. See tähendab, et varasemad ebatäielikud, ent teatud ulatuses siiski toimivad mudelid ja teaduslikud järeldused aitavad meid ikkagi edasi ja paremaks. Khemiri on sellegi tõdemuse näidendis osavalt ära katnud — Lorenzo seadus sünnib ju tänu van Houteni teoreemile.
Muide, otsides Khemiri tõmmatud tõe ja väljamõeldise piirjooni, on võimalik põgusalt tuttavaks saada nii šokolaaditootmise ajaloo kui ka tegelikkuses tegutsenud leiutaja Casparus van Houteniga, ent Laura Lorenzo prototüübiga on keerulisem. Võib-olla on siin Khemirile teatud inspiratsiooni pakkunud USA majandusteadlane Max Otto Lorenz. Igatahes, kel soov näidendi tuules varalise jaotuse kohta rohkem infot ammutada, võib tutvuda varalist ebavõrdsust kaardistava Lorenzi kõveraga.
Niisiis tutvustab etendus tabavalt (majandus)teadlase mõttemustrit, teadlase ja teaduse arengut, vajadust täiustada ja täpsemaks muuta. Esmalt tundub ju igati loogiline, et etenduse vaatamise kulu võrdub piletihinnaga. Tegelikkuses aga ainuüksi piletiraha eest teatrielamust ikkagi ei osta. Emotsiooni kättesaamiseks on vajalik panustada veel ka aega ja maksta näiteks transpordi eest. Nii kirjeldabki osava haagina Khemiri välja mõeldud van Houteni teoreemi täiendatud versioon ehk Lorenzo seadus tegelikkust täpsemini.
Siiski ei oska ma ka pärast etendatud mõttepeeglisse vaatamist emotsiooni rahas mõõta. Ma sain teada, millise summaga emotsiooni väärtust võrrelda, aga kuidas emotsiooni ennast ja selle tugevust rahanumbriga väljendada, selle jättis Khemiri ikkagi lahtiseks. Väga hea, võttis pinge maha. Ma ei pea piinlikkust tundma — ka minul ja teistel teadlastel on see probleem lahendamata. Saame õnneks edasi pusida.
Millele keskenduda?
See, et paljud meist restoranis käies toidule, maitsele ja kogemusele tervikuna hinnasilti külge kipuvad riputama ja et me kontserdi, hotelli, spaa, teatri, reisimise ja kõige muu sarnasega ehk sama teeme, on ilmselt üsna oodatav, kapitalismis tekkinud kalduvus. Kui aga see hinnastamise püüd domineerib emotsiooni enda üle, mis siis? Selline kvantifitseerimismäng on statistiline ajaraisk, sest pikema rea keskmine vastab ootustele. Kord tunned, et maksid üle, kord tunned, et oleksid võinud ka rohkem maksta. Kull või kiri? Piisava arvu katsete korral tuleb neid võrdselt.
Veel hullem — kui peame kõiki neid võimalusi justkui enesestmõistetavaks, jätame need tihti sootuks kasutamata, sest laseme rahal oma elu juhtida, mis siis? Teadusuuringute ja ka lihtsa loogika järgi viib see tõenäoliselt VAT Teatri etendusest minu ja teiste vaatajateni peegeldunud van Houteni nukruseni.
Mõnevõrra kummaline, et me inimestena tihti ei adu seda piiri, isegi mitte umbmääraselt, kus summade lisandumine elumõnu enam juurde ei lisa. Vastupidi, summade lisamiseks kuluv aeg-tähelepanu vähendab elumõnu hoidmiseks ja suurendamiseks vajalikku aega-tähelepanu.
Mida siis teha? Kas mõelda rahast kui vahendist ja korjata elu jooksul elamusi, väärtustada lähedust, hoida tervist, end arendada või näha raha eesmärgina ja keskenduda selle kogumisele? Et teeks jälle pikema tööpäeva ja hakkaks pärast surma elama?
Või läheks ikkagi teatrisse? Võtaks kellegi toreda kaasa ja korjaks nii elamust kui lähedust. Suurendaks sotsiaalset kapitali. Ka vaimset tervist turgutaks, isegi füüsilist, kui liikumiseks omajagu jalgu kasutada (transpordikulu asenduks seejuures tervisetuluga?). Areneks, avardaks silmaringi, saaks näiteks tuttavaks andeka kirjaniku Jonas Hassen Khemiri ja tema tegelastega, arutleks raha ja selle rolli üle.
Et teeks ikkagi mõõdukaid tööpäevi ja elaks enne surma?
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Teater. Muusika. Kino