Programmi raames jõuab vaatajate ette kuus filmi:

"Rocco ja tema vennad" (1960)
Režissöör: Luchino Visconti

Alain Delon tegi itaalia suurmeistri Luchino Viscontiga koos kaks filmi, "Rocco ja tema vennad" (1960) ja "Gepard" (1963). Visconti oli suur ooperifänn ja seda on Roccost ka näha. Kui hakkavad juhtuma dramaatilised sündmused, võtavad need üleelusuuruse mõõtme nagu itaalia traagilised ooperid või Shakespeare'i tragöödiad. Alain Deloni karjäär sai hoo sisse just siit, tema Rocco on alguses justkui kõrvalosaline, ent kerkib tasahilju sündmuste keskmesse. 

"Must tulp" (1964)
Režissöör: Christian-Jaque

Alexandre Dumas' samanimelise romaani järgi vändatud (aga sisuliselt vaid sama pealkirjaga) jantkomöödia pole 60 aastat pärast valmimist päris oma endises värskuses, küll aga on film tähendusväärne kinoajaloo seisukohast, sest lisaks menule Prantsusmaal kujunes sellest välja ka mega hitt NSV Liidus, ka Eestis. 1970. aastal kinolevisse jõudes kogus film laialt nõukogudemaalt kokku 47.8 miljonit vaatajat. Film toodi uuesti välja 1984. aastal ja seda saatis samasugune edu. Ja mis saab olla ekraanil parem Alain Delonist? Õige vastus: kaks Alain Deloni.

"Iga number võib võita" (1963)
Režissöör: Henri Verneuil

Vanema ja noorema põlvkonna superstaarid Delon ja Gabin jagavad siin ekraaniaega, mängides üksteisele emotsionaalselt vastanduvaid tegelaskujusid – Deloni nooruse uljus Gabini küpse kaalutlemise vastu. "Iga number võib võita" on lõpuni stiilne väike krimifilm, mida esindavad ekraanil sigaretisuits, šampanja, prantsuse Riviera, kabrioletid, kasiino, jazz, püstolid, päikeseprillid ja muidugi kotitäied raha.

"Metskassid (1964)
Režissöör: René Clément

"Metskassid" on kassi ja hiire mäng, kus kasse mängivad võrratud Jane Fonda (oma esimeses prantsuse rollis) ja Lola Albright ning Delon on hiir nende vahel, keda naised enam oma majast ei taha minema lasta. Mäng muutub aegamisi järjest tõsisemaks ja hiire elu keerulisemaks. Lavastaja René Clément on lavastanud Deloni lausa neljas filmis.

"Päikesevarjutus" (1962)
Režissöör: Michelangelo Antonioni

Itaalia lavastaja Michelangelo Antonioni nn eksistentsiaalse triloogia viimane film, mis on aga eraldiseisev lugu ja ei vaja mõistmiseks teiste osade vaatamist. Delon on siin urbanistliku uue põlvkonna kvintessents, voolujooneline ja enesekindel rahakeerutaja, kelle sarnaseid on tänaseks filmides kõikjal, kuid kellele Deloni Piero oli eelkäijaks. Film on vintage Antonioni – üksildust pole mitte kunagi nii kaunilt fotografeeritud kui tema filmides, olgu tegelased siis kellegagi koos või omaette. Visuaalselt on Antonioni filmid ületamatud ning ilusamaid staare kui Delon ja Vitti on samuti raske ette kujutada.

"Samurai (1967)
Režissöör: Jean-Pierre Melville

Alain Delon on siin vaata et oma karjääri kõige meeldejäävaimas rollis – puhtakujuline ikoon, palgamõrvar Costello. Ülekuulamised, tagaajamised, jälitamised on kujutatud ja kirjeldatud ülimalt detailsed, et film on nagu üks suur täispikk procedural ehk krimifilm, kus juhtumi lahendamist kujutatakse kriminalistika vaatepunktist. Film, mida on eeskujuna tunnistanud terve rida režissööre nagu Martin Scorsese, John Woo, Quentin Tarantino, Aki Kaurismäki jpt. Tegelikult on Samurai järeltulija iga üksildane palgamõrvar, kes süsteemi hammasrataste vahele satub.

Kõik filmid linastuvad originaalkeeles, eestikeelsete subtiitritega. Programmi kuraator on Tristan Priimägi