Tammsaare "Tõe ja õiguse" teises osas on tegelane Ramilda, kes arvab armastuse avaldamisest nii: "Isegi kui ma sakslast armastama hakkaksin ja kui ma sellest temale peaksin kirjutama, paneksin ma kirja ette otsa eesti keeli: armas, kallis. Vähemalt need kaks sõna peaks see mees ära õppima, kes mind armastab. Tema võib mulle kirjutada kas või hiina keeli, aga need kaks sõna tahan saada eesti keeli."

Ehkki mainitud tsitaat esineb 1929. aastal ilmunud raamatus, on armas ja kallis Eesti hellitussõnade kohta tehtud küsitluse põhjal ka täna ühed sagedamatest, olles kasutusel nii elukaaslaste kui ka sõprade nimetamiseks. Etümoloogiasõnaraamatu järgi on armas sama tähendusega sõna ka meie lähemates sugulaskeeltes, nagu vadja, soome ja isuri. Samas näiteks gooti või vanaislandi keeles tähendas see sõna 'haletsusväärset, armetut, õnnetut' – ehk kedagi, kes vajab armastust. Tähenduses 'hale' esineb sõna armas ka mõnes murdekeeles, näiteks leivu ja karula.

Sõnadest armas ja kallis leidub mitmesuguseid tuletisi, mida samuti helluse väljendamiseks kasutatakse. Näidete hulka kuuluvad kallike, kalla, kullake, kullapai, kalli, arm, armsaim. Sarnased on sõnad musi ja tibu, millest leidub samuti erinevaid vorme – nagu musirull, mops, musu, muska, või tibuke, tips, tupsu, tiburull. Nagu viitab lause "Ole muska, varsti ehk näeme", või lause ""Hommik tiburull," ütles ta ja tegi mulle musi."

Fraseologismide sõnastikust leiab veel selliseid toredaid hellitusnimesid, nagu kullerkupuke, mesimeeleke, naadike, nutike, tuvike, raamaraasukene, suhkrusuuke. Võib oletada, et selliseid hellitusnimesid kasutatakse sageli ka lapsele viitamiseks.

Nii sõprade kui elukaaslaste hellitamiseks kasutatakse sageli ka hüüdnimesid ja erinevaid nimetuletisi. Näitena võiks tuua ülal viidatud küsitluses ilmnenud Innu, lühendatud nimedest Indrek või Ingrid; Matu ehk Mattias või ka Teeletups ehk Teele.

Kokkuvõtteks on heal lapsel ikka mitu nime, mistõttu on palju võimalusi lähedaste inimeste eesti keeli hellitamiseks.