Lörts on kõlasõna, millel on väga otsene seos oma tähendusega, kuna see püüab oma kõlaga jäljendada reaalset heli, mida miski tekitab. Nii viitabki sõna lörts lauses "Bensiinipumbast virutab tihendi vahelt lörts, lörts bensiini välja" just vähese püdela või vedela aine järsku liikumist ning selle heli. Lörts võib tähendada aga ka seda püdela või vedela aine väikest kogust ennast, nagu näiteks lauses "Pani lörtsu sinepit taldrikuservale".

Kõige tuttavam on aga lörts ilmselt lumest ja vihmast koosnevate sademete tähenduses, nagu näiteks lauses "Tuulele oli lisandunud lörts ja maad kattis vedel löga, mida sadas aina juurde." On ju ka selles tähenduses lörtsi puhul tegemist püdela ainega, mis pinnale langedes lörtsuvat heli tekitab. Selles tähenduses on lörtsil ka mitmeid sünonüüme, mis eesti keele ühendkorpuse (2023) andmeil küll kasutuses niivõrd sagedad ei ole. Näiteks võime lörtsi asemel öelda lobjak, lobjakas, lumelobjakas, lumelörts, räitsak ja räitsakas, nagu näiteks lauses "Väljas läks kevadiseks ja tänavad uppusid porisesse lobjakasse" või "Vihma sajab, vahel sekka külma räitsakat".

Kuigi lörts ei pruugi olla meie lemmiksademeid – on see ju külm, märg ja teinekord ebamugav –, on sellel siiski oma võlu. Lörts on omamoodi kevade kuulutaja, kandes endas lubadust, et pimedad ja külmad päevad on peagi seljatatud ning kevad pole enam kaugel. Soovin, et kui taevast sajabki lörtsi, siis ei tooks see meile kaasa mitte ainult märgi jalanõusid, vaid ka helgeid mõtteid kevade saabumisest!