Huvi lugemise vastu tuli Hennostele kaasa eelkoolieast. "Mina olin see laps, kes luges ka öösel teki all, vaikselt taskulambi valgel. Millal keelehuvi tuli, on keerulisem küsimus. Ma arvan, et kuskil keskkoolis, aga ta ei tulnud õpetajate kaudu, vaid kuidagi iseenesest. Päris hulluks läks muidugi ülikoolis," selgitas Hennoste.

Wiedemann, kelle nimelise auhinna Hennoste tänavu pälvis, oli teatavasti polüglott. Hennoste enda võõrkeelteoskus väga hea ei ole. "Mul ei ole piisavalt head mälu, peab olema peaaegu mingisugune peaaegu abstraktne mälu, et need sõnad pähe jääksid. Samal ajal on mind alati huvitanud teiste keelte grammatikad, neid asju ma taban ja need on minu meelest väga huvitavad. Juba Pärnus kodus elades ostsin ma kokku venekeelseid raamatuid kõikvõimalikest eksootilistest keeltest. Head väikesed ülevaated näiteks Aafrika ja Polüneesia keeltest. Siis ma neid tuustisin," rääkis Hennoste.

"See on mulle alati huvi pakkunud, et mis teistes keeltes toimub, kuidas keel ehitab iseennast üles, kuidas ta vahendab seda maailma," lisas ta.

Hennoste sõnul on täna põhjust tunda korralikku muret teaduskeele tervise üle. "Mure on sellepärast, et praegu kirjutatakse suurem osa doktoritöödest inglise keeles. Seal taga on muidugi kõigepealt see, et teadus on ülemaailmne asi. Teine on ka see, et on olemas teatud reeglid. Meil on selline reegel, et doktoritööl peab olema kaks oponenti ja üks neist peab olema välismaalt. Aga kui ma teen selle töö eesti keeles, siis leida välismaalt inimene, kes oskab eesti keelt, tunneb seda meetodit ja teemat, on äärmiselt raske," nentis Hennoste ning lisas, et üks hetk hakkab see probleem valguma allapoole.

"Esialgu tehakse inglise keeles doktoritööd, seejärel mõeldakse, et teeme juba magistritööd ka inglise keeles, sest suur osa magistriõppest käib ju inglise keeles. Siis tuleb baka ja nii edasi. Kui need inimesed ei õpi eestikeelset terminoloogiat või eesti teaduskeelt selgeks, siis see keel kängub. Teine asi on see, kui kujutada ette, et osa neist inimestest lähevad kooli õpetajaks. Kui nad saavad suures osas ingliskeelse hariduse, kirjutavad oma töid inglise keeles, mida nad siis seal eestikeelses koolis teevad," rääkis keeleteadlane.

Olukorra teeb keeruliseks see, et häid lahendus ei ole. "On püütud teha seda, et ingliskeelsele tööle kirjutatakse pikk eestikeelne referaat või ülevaade juurde. Miks ka mitte, aga see ei ole päris teadus. Teised ütlevad, teeme siis eesti keeles populaarteadust, aga see ei ole jällegi teadus. Populaarteadus on teatud vahendamine, aga teadus on ühes keeles mõtlemine. Praegu on niimoodi, et suur osa teadlasi mõtlevad kodus eesti keeles, lähevad tööle ja mõtlevad seal inglise keeles," tõdes Hennoste.

Noorte kõnekeelde tungiva slängi ja inglise keele mõju pärast Hennoste ei muretse. "Tegelikult ei ole noorte keeles üldse nii palju inglise keelt. Seda on küll hästi palju näiteks 12- või 13-aastaste poiste keeles, aga kui hakata vaatama, mis see on, siis seal on väga palju mängude või muu subkultuuri terminoloogiat, võiksime öelda släng selle kohta. Aga see tuleb ja läheb, mängud tulevad ja lähevad, subkultuurid tulevad ja lähevad. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem läheb ta üle eesti keelele. Seal on teatud probleem, aga see on natukene mujal," selgitas ta.

"See puudutab seda, et noored loevad täna ilukirjandust juba väga valdavalt inglise keeles. Kuna ilukirjanduse keel on see, mis annab laia sõnavara ja palju keerulisi grammatilisi konstruktsioone, siis siin tuleb probleem sisse, et eesti keele sõnavara muutub järjest pisemaks," ütles ta ning lisas, et selle küsimuse puhul tulevad veel mängu ka teised faktorid, nagu raamatute tõlkimise kiirus või maksumus.