Kirke Kangro ütles, et skulptuurid on nagu väikesed majakad, mis koguvad kokku kogu sotsiaalse pinge, poliitilise olukorra ning selle vaidluse, kes otsustab selle üle, mis on kõigile nähtav. "See on loomulik, see ei ole ainult Eestis nii, see on täiesti loomulik ühiskonna toimimise osa ja täiesti hea võimalus mingisuguse kultuuri ja linnaruumi analüüsiks, kuidas selline avalik ruum kui inimeste suurem organism toimib," sõnas ta ja lisas, et skulptuuride ümber tekkiv poleemika näitab Kangro sõnul ühiskonna head tervist. "See näitab, et on sõnavabadus ja on vabadus arvata."

Tartu linna maastikuarhitekt Kristin Leis sõnas, et igaüks võiks kuskilt linnaruumist endale midagi leida, mis teda kõnetab. "Sellist kunsti, mis kõigile üheselt meeldib, ei saagi leida ja kui me leiakse mingisuguse taseme, kus on kõige rohkem inimesi, kes saavad sellest aru ja mõistavad, siis see viiks vaesumiseni ja areng jääks seisma," selgitas ta ja lisas, et peab olema midagi sellist, mis meid pidevalt edasi lükkab. "Kui selle ümber tekib mingisugune kõmu või kajastus, siis see toob rohkem inimesi kunsti tarbima."

"Sõltumata sellest, kas kunst on avalikus ruumis või galeriis, siis ta on tegelikult suhtlus, ta on reflektsioon, kui me räägime kunstist kui suhtlusest, siis suhtlus on väga nõudlik, kui me räägime ühest objektist, mis seal kogu aeg seisab, siis neid küsimusi ja arvajaid tekib rohkem," mainis Kangro ja ütles, et kunstiteose puhul maitsest rääkides ei tohi kõrvale jätta ka kunstiteose väärtust, autori mõtte suurust ja kunstilisi otsuseid.

"Erinevaid kunstivorme peaks mahtuma linnaruumi, ka materjalide mõttes, pronks ja kivi ongi head turvalised materjalid linnaruumi mõttes, kui võtta ka vandalismi aspekt, aga tegelikult võiks rohkem materjalidega eksperimenteerida," mainis Leis ja lisas, et tihtipeale me loome linnaruumi mingisuguse skulptuuri selleks, et midagi mälestada. "Meil tekib seda ajalugu järjest rohkem juurde ja me ei saa kõike pärast linnaruumis näidata skulptuuri või mälestusmärgina, seetõttu võiks kunst olla ka rohkem installatiivne ja sealt tuleb materjali kasutamise vabadus sisse, siis ta ilmuks üks hetk linnaruumi ja siis kaoks jälle ära."

Kirke Kangro oli samuti nõus, et avaliku ruumi kunsti puhul on tekkinud arvamus, justkui see peaks olema igavene. "Aga ta on tegelikult väga mitteigavene, kui ma olen kokku arvutanud Eesti monumendi keskmise eluea, siis see on väiksem kui Eesti mehe keskmine eluiga," sõnas ta ja lisas, et vabariigi-aegsed skulptuurid pühiti nõukogude valitsuse poolt ja nüüd oleme eemaldanud suure hulga toona püstitatud monumente.

"Ma arvan, et ei ole probleem, et ta niimoodi liigub, muidugi oleks suurepärane, kui me suudaksime seda ajalugu ka näidata ja targalt näidata ning kasutada praeguste kunstnike jõudu, et ümber mõtestada, interpreteerida ja sealt edasi minna, kindlasti ei saa avalik ruum jääda ainult muuseumiks, kus ei ole lõpuks enam mööda minemiseks ka ruumi, kindlasti peaks ta olema vahelduvam ja julgem, siis me ei oleks ka nii pinges, kui järgmine monument meil orbiidil on," rõhutas Kangro.

Kristin Leis: avaliku ruumi kunst võiks olla ronitav, seal peaks võiks saada piknikku pidada, mängida ja lugeda

"Ma arvan, et ka ideoloogiliselt vähem laetud teosed võiksid ka vabalt vahetuda, mitte kaduda, aga liikuda ja saada ümber kirjutatud," selgitas Kirke Kangro. Ka Kristin Leis lisas, et mängulisust võiks linnaruumis rohkem olla. "Kui me rajame mingeid monumente, siis selle rajamisel võiks mõelda ka selle peale, et ta ei ole ainult sellele inimesele, keda enam meie seas ei ole, vaid ka inimestele, kes linnaruumi kasutavad, kunstiobjekt võiks olla ka ronitav, sinna peale võiks saada minna, et seal peal saaks piknikku pidada, mängida ja lugeda," mainis ta ja lisas, et avaliku ruumi kunst võiks inimmõõtmelisem olla.

Leis ei ole kindel, kas meil peaks arvuliselt linnaruumis rohkem skulptuure olema, aga vaheldust võiks küll rohkem olla. "Mingi objekt tuleb, ta on seal mõnda aega ja siis ta jälle läheb ära rändab, läheb näiteks kuhugi näitusesaali ja siis võetakse järgmine, vastavalt sellele, mis ühiskonnas toimub ja keda või mida peaks esile tooma," mainis ta.

Kirke Kangro arvates võiks linnaruumis olla rohkem autoriteoseid. "See on suurepärane, et meil on see protsendikunsti seadus, sest tänu sellele on rikastunud see maastik kõvasti, nii interjööridest kui ka linnaruumis, aga autoriteost võiks rohkem olla," selgitas ta ja lisas, et me küll paneme demokraatlikult kokku protsendikunsti žüriisid, aga see demokraatlikkus tekitab vahel olukorra, kus otsustatakse valida kompromissteos.

"Ta jääb natukene dekoratiivsele tasemele ning kunstnik, arhitekt või disainer arvestab loomulikult sellega, mis maitse võib olla žüriil, aga rohkem riske võtvamad ja ühe autori otsuse kaudu sündivad teosed panevad meid mõtlema, avaliku ruumi kunst võiks astuda eemale laiast demokraatlikkust skaalast ja üks inimene võiks võtta selle otsuse, kes jagab seda nägemust, praegu on huvitavat nägemust vähe," selgitas Kangro.

Noored kunstnikud ei ole tema sõnul hästi ette valmistatud, et avaliku ruumi kunsti konkursse läbida. "Oleme teinud kunstiakadeemias ka väikest treeningut, et juba neile pakkuda tiimi lähteülesanne, hiljuti oli meil hästi tore väljakutse August Rei Seltsiga, kes lootsid, et pakutakse välja häid ideid August Rei monumentideks, korraldati minikonkurss väikeses ringis ja väga toredaid mõtteid tuli, mis analüüsivad seda inimest ja tema tähendust, see on hästi tähtis," selgitas ta.

Kõige lihtsam viis kellelegi monumenti teha on Kangro sõnul tema portree või figuur. "Seda ootab nii rahvas kui ka poliitiline tellija, aga tegelikult neid tähtsaid või olulisi isikuid, kellele me tahame korraks valgust heita, tuleb teistmoodi analüüsida ja peegeldada, hea näide on soomlastel Sibeliuse monument, millest me teame just seda kihvti orelivilede pilve, mis peaks õige tuulesuunaga mängima helisid "Finlandiast", lõpuks telliti kunstnikult ka väikene Sibeliuse portree ka sinna, muidu ei saanud, aga keegi ei tea seda monumenti selle portree järgi."