Alar Karis ütles, et loeb presidendina enda lõbuks üsna palju, aga põhiliselt ajaloolist ning geopoliitilist kirjandust. "Juba ka varasemast ajast, kui ma käisin mööda maid, siis ostsin lennujaamast tagasiteel ikka mõne raamatu, mis seda piirkonda tutvustab," tõdes ta ja mainis, et ilukirjandus on jäänud selle tõttu tagaplaanile. "Muud kirjandust on laual nii palju, aga see raamatuaasta sunnib ka mind ennast kätte võtma ja tulema tagasi ilukirjanduse juurde, kust ma paraku olen veidi eemaldunud."

Kuigi pealtnäha võib tema raamatulaual valitseda korralagedus, siis tema teab täpselt, mis raamatuhunnikutes on. "Ma ei tahagi, et keegi näpiks seda, tõstaks ümber ja koristaks, sest paraku riiuleid napib ja aega napib, et raamatuid, mida lugeda, on."

Urmas Vadi raamatuni "Kuu teine pool" jõudis Karis tänu sellele, et autor oli talle signeeritud teose Kadriorgu toonud. "Kui nii on tehtud, siis tuleb raamat kätte võtta ja lugema hakata, aga see lugemine on väga hüplik olnud, vahepeal luges abikaasa seda ja siis võttis tütar ära, mul läks pea aasta, et see läbi saada," selgitas ta.

Urmas Vadi: "Kuu teisest poolest" jookseb läbi mu isiklik ajalugu

Vadi kinnitas, et tal ei olnud plaanis sellist raamatut kirjutada. "Ühel hetkel mu ema jäi haigeks ja suri ära ning see oli selline sündmus, mis tekitas minus tunde, et sa oled kogu elu midagi kaasas kandnud, sul on midagi, millest sul pole aimugi, aga see sündmus tekitas tunde, et nüüd pusleklotsid läksid kokku ja ma pean sellest kirjutama," selgitas ta ja mainis, et esialgu tundus, et see on isiklik asi ning koduseid asju välja ei räägita. "Aga siis tundus jällegi, et kirjanikud ja kunstnikud peavadki rääkima asjadest, mis kõige olulisemad on."

Kuigi läbi romaani liigub ajalooline rida, siis Vadi sõnul on see isiklik ajalugu. "Ma ei hakanud selleks tegema mingit suurt eeltööd, vaatama, mis toimus sel ajal maailmas ja Eestis, vaid pigem seda, mida ma ise mäletan, näiteks see, et koguti meeletult raha, et midagi osta, aga siis tuli rahareform ja sa olid oma rubladega minema pühitud, või siis kui ühel hetkel hakatakse tegema remonti, on uus aeg ja uued materjalid, siis inimesed ei oska kasutada montaaživahtu ja hakkavad sellega plätserdama," nentis ta.

Suur osa "Kuu teisest poolest" toimub Tartus ning Tartuga tugevalt seotud Alar Karis tundis seal palju elemente ära. "Kõige kummastavam on see, et teose autori ja peategelase vanusevahe minuga on 20 aastat, aga siis sa näed, et kui minu lapsepõlv oli 1960. aastate keskel, siis see, mis oli 1980. aastate keskel, oli täpselt sama, see näitab, kui stagneerunud see aeg oli, isegi 20 aastat ei teinud mingisugust vahet," meenutas ta ja lisas, et ta tunnetas isegi kotletilõhna raamatut lugedes. "See tuli kõikidesse meeltesse sisse."

Piret Jaaks ütles, et ka tema jaoks tuli toonane Tartu samuti tuttav ette. "Mulle oli see sama põlvkonna romaan isegi, paljuski läbi nüansside, mida seal kirjeldatud oli, nagu näiteks vanad puumajad, mida tuleb renoveerida, aga mida sugugi kõik ei jaksa ette võtta, või ka muusikaline keskkond ja iganenud tehnikalahendused," mainis ta.

Alar Karis: ma hakkasin lugedes mõtlema ka Pink Floydile

Karis sõnas, et kuigi raamatu pealkirja võib mõtestada kui nähtamatut poolt, siis tema jaoks oli see seotud ikkagi Pink Floydiga. "See oli esimene asi ja kui sa mõtled, et "Dark Side of the Mooni" ilmumisest möödus 50 aastat, siis ma hakkasin sealt kaudselt otsima neid elemente, mis muusikast tulid," tõdes ta.

"Kui ma mõtlen 1980. ja 1990. aastatele tagasi, siis see oli piinlik või suletud aeg, naised olid kõik pruunides mantlites ja meestel olid hallid pintsakud, kui midagi oli värvilist, siis naistel olid kittelkleidid, mis olid ka kuidagi kohutavad, sul endal olid veninud Marati dressipüksid jalas, see oli ka ainus, mis sul oli, aga sa olid kuskilt juba saanud Manowari ja Iron Maideni plaadi, aga need tüübid nägid täiesti teistsugused välja," tõdes ta ja lisas, et lõhe sinu enda ja nende tüüpide vahel oli nii üüratu. "Siis oligi nii piinlik, et ma parem sellest enda ajaloost ei räägi, aga praegu ongi tekkinud selline ajaline distants, et ongi lahe rääkida sellest kummalisest üleminekuajast," tõdes ta.

Küsimuse peale, kas "Kuu teist poolt" võib nimetada kaua oodatud suureks Eesti romaaniks, tõdes Karis, et igaühe jaoks on olemas oma suur ja ka natukene väiksem Eesti romaan. "Leppida ühiskonnas kokku, et see on nüüd see, las läheb sajand mööda, siis vaatame."

"Mina mõtlen kirjanikuna ka niimoodi, et kuidas ma nüüd alustan selle suure romaani kirjutamist, võib-olla see on suur, võib-olla ei ole, aga mis ma siis teen? Tõusen kuidagi teistmoodi üles, panen paremini end riidesse, teen kallimat kohvi ja hakkan kirjutama seda suurt romaani, ma arvan, et tegelikult see ei ole võimalik, tegelikult keskendud kõige olulisemale, sellele loole, narratiivile, tegelastele, lood mingeid seoseid ja üldistusi ning kui sa mõtled sellele, et see tuleb väga suur romaan, siis sa oled juba läbi kukkunud," ütles Urmas Vadi.