Marge Monko sõnul võib öelda, et elame juba fotojärgses ajastus. "See algas juba digifotograafia tulekul 1990. aastate teises pooles," märkis ta ja lisas, et 19. sajandil vabastas fotograafia maalikunsti ja graafika tarbefunktsioonist.

"See, mis toimub praegu tehisharuga, ongi see, et uued võimalused vabastavad ka fotograafia teatud funktsioonidest," selgitas ta ja tõdes, et mingil hetkel ei ole tänu sellele ilmselt vaja ka pildipankasid. "Neid illustratiivseid fotosid on tehisharuga väga kerge ja lihtne luua."

Ka Peeter Lauritsa sõnul on omamoodi anekdoot, et siiamaani kasutatakse fotot kohtutes asitõendina. "Foto ei ole tõde, me ei näe niimoodi nagu näeb fotoaparaat, minul on kaks silma, fotoaparaadil on üks silm, juba see teeb vahe sisse," ütles ta ja lisas, et tegelikkus saab olla ainult subjektiivne. "Kas Marge tegelikkus on minu omaga sarnane? Esiteks ma ei tea, aga suure tõenäosusega ka ei ole."

Fotolt oodatakse Lauritsa hinnangul väga erinevaid asju. "Mõni ootab fotolt ilustamist, mõni ootab kolestamist, kolmas ootab mingisugust üldistust, neljas hoopis hoopis muud," tõdes ta ja lisas, et me ei tohiks kunagi kultuurist ära kaotada mängulisust. "Foto illusoorsus jätab küllaltki efektiivselt mulje tõetruudusest, mis annab suurepärase võimaluse mängulisuseks."

Marge Monko arvates võiks olla teadlikkus, et foto on mäng, suurem. "Visuaalne lugemisoskus pole ka meie kultuuris tegelikult väga arenenud. Ma olen ka nooremate inimeste puhul märganud, et fotodesse suhtutakse nagu mingitesse tarbeesemetesse – nad justkui ei väärigi seda, et neisse süveneda, neid kauemalt vaadata või olla kriitilised selles suhtes, milliseid sõnumeid nad meile esitavad."

"Ma arvan, et visuaalne kirjaoskus alles hakkab tekkima. Selleks, et niisugune paradigma nihe inimkonnas tekiks, on vaja mingit äärmuslikku ja radikaalset muutust. Nüüd on visuaalias see väga radikaalne muutus aset leidnud ja selle harjal äkki tekib selline asi nagu visuaalne kirjaoskus," sõnas Laurits ja lisas, et üha vajalikumaks muutub arusaamine, kuhu poole sind ühe või teise kujutisega kallutatakse. "Üldiselt tehakse kujutisi sõnumite edastamiseks ja sõnumid on enamasti manipulatiivsed, neil on mingisugune eesmärk, nad tahavad meis tekitada nii- või naasuguseid reaktsioone."

Monko tõi välja, et EKA fotograafiaosakonnas pööratakse visuaalsele kirjaoskusele väga palju tähelepanu. "Ma arvan, et sama toimub Pallases," ütles ta ja lisas, et eesmärk on see, et kolme napi aasta jooksul kujundaksid tudengid välja mingisuguse autoripositsiooni või vähemalt liiguksid sinnapoole.

Peeter Laurits: noored eelistavad üha rohkem manuaalseid tehnikaid

"Ma ei harju väga hästi mõistega nagu fotokunst, sest miks me peame sellist erisust kasutama, et just nimelt fotokunst: kas me ütleme joonistuskunst või guašikunst? Kunst on väga spetsiifiline ja konkreetne inimkäitumise vorm, mis tihtipeale kasutab väga erinevaid tehnikaid. Foto on lihtsalt üks tehnoloogiline moodus kujutiste tootmiseks," ütles ta ja mainis, et kunstnik on kunstnik sõltumata sellest, kas ta kasutab fotot, platsiliini või harilikku pliiatsit.

"Mulle tundub, et kunst triivib veel rohkem sinna suunda, kus ta on vastukaaluks digitaalsele tehnoloogiale ja tehisintellektile," ütles Monko ja lisas, et ta näeb tudengite pealt, kui olulised on neile käe ja aju koostöö ning manuaalsed tehnikad. "Kui me seitse-kaheksa aastat tagasi pabistasime, kas meie analoogfotolabori säilitamine õigustab ennast ära, siis nüüd on see kogu aeg hõivatud ja kõik teevad midagi. Seega käeline tegevus on tulnud vastukaaluks uutele tehnoloogiatele."

"Mulle on algusest peale nalja teinud see, kui tehisaru tuli ja mõned entusiastid hakkasid kiiresti hõiskama ja mõned nutma, et nüüd kunstnikke ei ole enam vaja, aga seda, mida tehisaru teeb, võib sama palju kunstiks pidada kui karaoket," rõhutas Laurits ja lisas, et see on pigem statistiline meetod.

Peeter Laurits: kogu autoriõiguste küsimus tuleb uuesti läbi mõelda

Marge Monko arvates kahanevad fotograafia rakendusvõimalused pidevalt. "Ongi natukene skisofeeriline olukord koolitada kaameraga töötavaid kunstnikke, aga samas rakendust neile leida on suhteliselt vähe. Samas ma jällegi näen, kes ikkagi tahab sellel alal jätkata ja kellel on nagu piisavalt sellist järjekindlust, siis nad lõpuks ikkagi leiavad oma koha," mainis ta.

"Loov ja energiline inimene leiab oma nišid, kui ta ei leia neid, siis ta tekitab endale need nišid," tõdes Peeter Laurits ja tõi näiteks Eesti fotomessi, mis igal sügisel toimub. "Ma ei näe mingit põhjust viriseda või nuriseda, meil on foto kaasabil väga toredasti kõik."

Lauritsa arvates oli autoriõiguste vaates viimane aeg tehisaru tulemiseks. "Ongi viimane aeg kogu see asi totaalselt algusest peale uuesti läbi mõelda, sest mis on üldse inimtsivilisatsiooni tekkimise ja püsimise alus, see on üksteise tsiteerimine, see on omavaheline suhtlemine."

Ka Marge Monko ei oska sellele probleemile head lahendust pakkuda. "Ma arvan, et need arutelud on alles ees," tõdes ta ja lisas, et ta on enda kunstiks ka kasutanud reklaamfotosid, neid uues ning veidi nihestatud kontekstis kasutanud. "Seal on ka küsimus, kellel see autoriõigus on: kas see on siis reklaamibürool või fotograafil, kelle nime pole niikuinii mitte kusagil ära toodud?"