Tänane pidupäev annab võimaluse tunda rõõmu ja tänu selle rikkuse eest, mis meil on, kuid annab ka võimaluse mõelda sellest, kuidas tagada selle erakordse rikkuse püsimine ja kasvamine. Just meie unikaalse keele kaitsmisest sooviksin jagada teiega mõned mõtted, sest eks algab iga probleemi lahendamine selle defineerimisest.  

Paljud meie vennasrahvaste keeled on kadunud ja koos nendega paljuski ka rahvad, sest eriti väikerahvaste puhul on keel peamiseks kultuuri kandjaks ja rahva hingepeegliks – DNA-ks. Keel säilitab ja edastab põlvest põlve rahva ainulaadset maailmatunnetust, ajalugu, traditsioone ja väärtushinnanguid, hoides alal rahvuslikku identiteeti ning pakkudes võimaluse väljendada rahva kogemust ja eripära viisil, mida ükski teine keel ei suuda.  

Käesoleva aasta raames on palju kõlanud Hando Runneli tsitaat "Rahvas algab raamatust", sest on ju tõesti meie rahvuslik identiteet võrsunud raamatust ja kirjakeelest. Samas oli ju Põhjasõja järgselt meie keelekultuuri kandjaid maailmas tänasega võrreldes pea kümme korda vähem, kuid me kosusime ja ärkasime.  

Okupatsioonid on suurendanud laensõnade rolli, kuid rõhujad olid vihatud. Globaalne inforuum on pannud meie kultuuri konkureerima globaalsega ja see on mõjutanud meie kõnekeelt estonglish'i tekkeni välja, kuid mitte ulatunud kvaliteetse kirjakeeleni. Samas täna seisame silmitsi tehnoloogiliste arengutega tehisaru näol, mille tormilised arengutrendid viitavad sellele, et üha rohkem hakkab uus tehnoloogia ja selle arusaam meie keelest dikteerima ka meie kirjakeele kasutust ning seeläbi potentsiaalselt pärssima meie omakeelse väljendusvõimekuse rikkalikkust.  

Nagu lugejat haaravas loos on meie tänane peategelane ületanud takistusi sõdadest, okupatsioonide, SAT-TV, interneti ja sotsiaalmeediani ning seeläbi arenenud ja kasvanud. Kõik väljakutsed on kujundanud meie keele nägu ja vormi. Ja nüüd seisame silmitsi millegi veelgi ulatuslikumaga – väljakutsega, mille mõju ulatub sügavale meie kirjakeele ja mõtlemisviisi sisse. Põnevus kasvab. Mis saab edasi? 

Ajalool on komme ennast korrata. Tarvitseb vaid vaadelda Põhja-Eesti kirjakeele võidukäiku. Sarnaselt tänastele tehnoloogiat valdavatele ja kasumile orienteeritud suurkorporatsioonidele oli ka Heinrich Stahli loodud Põhja-Eesti kirjakeel paljuski välise osapoole mugandus oma eesmärkide saavutamiseks. Kuigi võime väita, et ühtlustatud kirjakeel on aidanud meil püsida, siis peame selle kõrval tõdema, et selle hinnaks oli osa unikaalsest rikkusest.  

Tehisintellekti arengukiirust, perspektiivi ja võimsust on raske alahinnata. Me oleme ilmselt kõik kuulnud ettekuulutust, et mitte AI ei võta meilt meie tööd, vaid inimesed, kes oskavad seda kasutada. Ei pruugi kaugel olla aeg, kus tõlkekirjanduse kirjastamine automatiseeritakse, aga kui see juhtub, siis seda tehakse vahendite abiga, mille treenimisel moodustab eestikeelne treeningandmestik vaid 0,1 protsenti. Tehnoloogia valdajatele on see meie väiksust arvestades piisav, aga kas ka meile endile?  

Meil on tugev vundament. Meie haridussüsteem on üks maailma parimaid, mis väljendub funktsionaalses lugemisoskuses, mida ehitatakse läbi omakeelse kirjasõna. Meie kirjanikud, kirjastajad ja meediamajad pingutavad, et tuua meieni turu väiksusest hoolimata uut ja rikastavat omakeelset sisu, kuid samas ei saa me olla ka pimedad ennast ümbritseva muutuva keskkonna osas. Meie kohustuslik omakeelne kirjandus tundub noortele kõigi kiirdopamiini ja lihtsamaid lahendusi pakkuvate võimaluste kõrval üha rohkem sunnina. Eesti lugeja keskmine vanus on järjepidevalt kasvamas, kirjateoste summaarsed müüginumbrid kahanevad ning raamatukogude külastatavus langeb.

See on koht, kus on tarvilik mõtiskelda, et kas aina väiksemaks jääva teki aina jõulisemalt enda poole sikutamine aitab meid kohta, kus me soovime ennast tulevikus näha, või peituvad vastused kuskil väljaspool meie harjumuspäraseid mudeleid. Sellistele küsimustele vastuste otsimine eeldab valmidust murda paljusid juurdunud mõttemustreid ning nende osas otsuste tegemine eeldab laiemat ühiskondlikku debatti.