28. märtsil esietendub Theatrumis Maria Petersoni lavastus "Erivajalik", mis keskendub peredele, kus kasvavad erivajadusega lapsed. Intervjuudel põhinev lavastus toob vaatajateni seitsme perekonna lood, mis kõnelevad vanemate väljakutsetest ja meelekindlusest, hoolimata erivajadusega lapse sünnist.

Lavastaja sõnul algas teekond lavastuseni juba lapsepõlves. "Mulle tundub, et ma olen elu aeg pannud tähele inimesi, kes on väljaspool suuremat pilti, kes jäävad varju või on kuidagi eraldi. Seoses sellega, et ma läksin neli aastat tagasi Tallinna ülikooli ka erapedagoogikat õppima, sain meie ühiskonnast kõrvale jäänud maailma jälgida ja võib-olla kõige avastuslikum oligi, et see maailm on nii suur, nii avar ja tegelikult nii ilus," rääkis Peterson.

"Proovisime valida positiivse vaatenurga, sest üks teema, mis sellest lavastusest välja võiks tulla, on see, kuidas sellises olukorras ikkagi hakkama saada. Ja et see ei üldistuks ainult sellisele diagnostilisele lähenemisele, vaid üldse inimese elule. Kuidas selliste kannatuste ja raskustega hakkama saada, ja ikkagi elujõuliselt elada," lisas ta.

Dokumentaalne teater pakubki Petersoni sõnul kokkupuudet maailmaga, millega me muidu kokku ei puutu. "Selle teemaga on meil just hästi palju eelarvamusi, hirmu ja kikivarvul käimist. Aga inimesed, kes seda elu elavad, nad ootavad, et neid kaasataks, et keegi ei haletseks neid või ei vaataks neid sellise mureliku pilguga. Vaid et nad saaksid osaleda, neil on enamasti hästi hea huumorimeel, nad on nii paljudest raskustes läbi tulnud, aga on kõik tajunud seda, et jäävad mingil hetkel kõrvale," nentis Peterson.

"See lavastus toobki nende inimeste terve maailmavaate meile lähemale ja võtab vähemaks neid tõkkeid ja piiranguid, et me julgeksime üksteisega suhelda ka meie meelest rasketel teemadel. Nende jaoks on need võib-olla juba läbi mõtestatud ja mitte nii rasked," lisas ta.

Monoloogidel põhinev lavastus on lavastajale väga suur väljakutse, sest Peterson tunneb ise inimesi, keda näitlejad laval interpreteerivad. "Siin ei saa üldse teatrit lubada. Sinna tuleb nii palju isiklikku taha panna, selle tegelase ruumi endale nii selgeks tegema, sest see on väga delikaatne ja habras teema, aga samal ajal ei saa sinna ka iseendana minna. Tuleb selle inimese ruumist ja emotsionaalsest seisundist lähtuda, ja ka mingitest rütmidest. See tuleb kuidagi nii kokku viia, et see ei läheks karakteerseks, aga oleks samal ajal ikkagi selle inimese lugu," selgitas Peterson.