Küll aga on teada, et uus valitsus on võtnud endale eesmärgiks olla ettevõtjate valitsus. Mis on iseenesest okei, kui ainult nähtaks vaeva ka riigi eri valdkondade vahel tasakaalupunkti otsimisega.

Kui mullu suvel tutvustati n-ö julgeolekumaksu, siis räägiti, et see jaotatakse ühiskonnas proportsionaalselt, öeldi, et ka ettevõtjad peavad julgeolekusse rohkem panustama. Uus valitsus taastas aga esimese sammuna Eestis 25 aastat kehtinud ettevõtete tulumaksuvabastuse, samal ajal kui käibe- ja tulumaks jäävad senisest kahe protsendi võrra kõrgemaks lausa määramata ajaks. Varem kokkulepitu järgi pidid kõrgemad maksud kehtima aastani 2028. Laiapõhjalisest panustamisest riigikaitsesse enam ei räägita. 

Nagu ei räägita ka sellest, et kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk - 1600 eurot bruto - võiks uue valitsuse ajal tõusta. Rahandusminister Jürgen Ligi on öelnud, et ta loodab, et keegi õpetajatele raha juurde ei luba. See tähendab, et inflatsiooni taustal kaotavad mõned ühiskonnagrupid  - näiteks need, kelle palga alammäära on seadnud riik -  rohkem kui teised. Samuti kaotavad sissetulekus ettevõtted, kelle hea käekäik sõltub Eesti inimeste maksevõimest.

Valitsus on endale appi kutsunud ettevõtjate nõukoja, kelle ülesanne on aidata riigil oma tööpõldu kokku tõmmata. Hoolimata sellest, et on natuke imelik, et riigitüürile nii lähedale lubatakse inimesed, kes pole valijatelt selleks jah-sõna saanud, on kahju, et abi pole valitsus palunud ka kultuuri- või haridusinimestelt. Nemad on juba mõnda aega proovinud avalikult oma sõnumit Toompeale viia - korraldanud proteste ja streikinud. Küllap on oma sõnumit Toompeale viia üritanud ka ettevõtjad, kuid hoolimata sellest, et ruuporeid nad kaasa ei võtnud, oli nende võimekus õigeid nuppe vajutada suurem kui kultuuritöötajatel, kes mingit käekatsutavat tulemust ei saavutanud.  

Aga mida kultuuriinimesed lisaks oma miinimumpalga tõstmisele valitsusele veel võiksid rääkida? Näiteks seda, et samal ajal kui ettevõtjad kurdavad regulatsioonide ja aruandlusele üle, mis ei lase neil lihtsamini tegutseda, kerkivad üha kõrgemad lävepakud ka inimeste ja kultuuri vahel. Ma ei oska seda lihtsalt kuidagi ilusamalt kokku võtta, aga see, et teatripilet maksab Tallinnas sama palju kui Berliinis, pole lihtsalt normaalne, sest keskmine palk Saksamaa pealinnas on poole suurem kui Tallinnas. Midagi on tõsiselt nihkesse läinud.

Jah, paljud teatrietendused on välja müüdud, sest Eesti inimesele meeldib käia teatris - kes käib haibist, kes harjumusest -, aga tõde on ka see, et nad teevad seda oma säästude, näiteks tulevase pensioni arvelt, ja pension, kui poliitikuid uskuda, on ka varsti vaid igaühe enda asi. 

Jääb ainult loota, et sadu eurosid "Rahamaa" piletite alla pannud inimesed oskavad edaspidi ärimaailma natuke osavamalt (läbi)näha ja annavad tulevikus ise poliitikutele majandusnõu, näiteks selle kaudu, kelle poolt nad valimistel hääletavad. 

Arvamus ilmus ERR-i raadiouudiste esmaspäevase kultuurikommentaari rubriigis.