Väljendiga peast jaluni peetakse silmas kogu keha, näiteks viru-jaagupi murrakus räägiti, et ehitab ehk ehib oma tütart peast jaluni või Karulas ma olõ pääst jaluni haigust täüs.

Kui ei liigu ei peast ega jalust, siis osatatakse kellegi liiga aeglast või tulutut tegutsemist. Märjamaalt on teada ütlus see ei saa päist ega jalust edesi, kes niukene kohmits inimene on või Nõost tema ei pääse pääst, ei argne jalust, ei saa edesi, ei tagasi.

Kui Lüganusel mõne asjaga ei pääse päist-jalgu, siis ei laabunud see üldse. Vastu päid-jalgu andmine või saamine räägib kõvast karistamisest või karistusest. Pöidelane ähvardas aga nii: katsugu oma päid-jalgu sii ligipiiris ehk läheduses veel näidata.

Loomade pead-jalad olid toiduks tarvilikud vanasti ning on seda ka nüüd, olles näiteks süldi olulisteks koostisosadeks. Päid-jalgu koos sisikonna ja muude taoliste osadega kutsutakse rupskiteks, mis on vene keelest pärit sõna. On ka omamaiseid nimetusi, näiteks Kodavere kimsud-kamsud ja Laiuse rinsud-ränsud. Huvitav on sõna päädikud, mis tuntud peamiselt Mulgi-, Võru- ja Viljandimaal, mõnevõrra ka Eesti keskosas, samuti Saaremaal. Äksi kandi rahvas on eri nimetused võtnud kokku nii: mõni ütleb päädikud, mõni pead-jalad, mõni rupskid.

Lõpetuseks soovin, et olge ikka peast jaluni terved ja tublid.