1944. aastal Rae vallas sündinud Karusoo ei ole terve elu teatrit teinud ja kirjutanud, vaid on ka 60-ndatel töötanud sanitari, töölise ja ehitajana. Karusoo meenutas, et sattus sanitariks vahetult pärast keskkooli lõppu, kuid see periood jäi lühikeseks, sest ta haigestus kollatõppe. "Pärast seda ma enam tagasi ei läinud. Ehitajaks sattusin nii, et Kohtla-Järvel korraldati komsomoli löökehitust – ehitati lämmastikväetise tehast. Mina töötasin tol ajal Tallinna farmaatsiatehases ja kui küsiti, kes tahaks Kohtla-Järvele ehitusele minna, siis mina tahtsin. Tahtsin jälle midagi uut ja huvitavat proovida, midagi, mida ma ei teadnud," selgitas Karusoo.

"Seal ma siis olin ja seal sain teada, kuidas need hordid Eestisse tulid ja siia jäid. Nimelt sellel tüdrukute rühmal, kellega ma koos töötasin, oli välja kujunenud väljend "põllealune tuleb paisuma panna" – siis antakse neile korterid nendes samades kahes majas, mida parajasti ehitati. Nii nad tulidki ja siia jäidki," rääkis Karusoo oma kogemusest Kohtla-Järvel.

Huvi ajaloo vastu sai alguse Karusoo enda päritolust. "Kui oled sündinud 1944. aastal ja isa ei ole sinu kasvamise ajal kohal, siis hakkad paratamatult küsima: kus ta on, mis juhtus ja mis üldse lahti on. Ja eks ajapikku saad sa ka vastuseid. Nii hakkas see huvi tekkima. Sotsioloogia laboratoorium on ka minu elus väga oluline etapp. Seal sain ma aru, et inimesed on valmis rääkima," rääkis Karusoo, kes 1976. aastal lõpetas lavakunstikateedri 7. lennu ning on tegelenud ka Voldemar Panso pärandi hoidmise ja tutvustamisega.

"Panso kool õpetas sündmuste analüüsi. Mis on sündmus, mis ei ole, mis muudab tegevuse käiku, mis ei muuda. Niimoodi jõudis kõik see otsapidi teatrisse," lisas ta.

Karusoo ei ole kindel, kuidas suudeti sotsioloogia laboratooriumi ankeetidele vastanutele selgeks teha, et nad ei ole mõne struktuuri teenistuses, vaid tehakse Eesti asja. "Kõik inimesed vist ei mõtelnud niimoodi ja ei kartnud neid varje. Oli ju see, et ei tohtinud rääkida. Praegu küll jääb selline mulje, nagu oleks kodudes väga palju räägitud. Tegelikult ikka ei räägitud. Tegelikult kardeti, kardeti naabreid, kardeti omaenese lapsi, et äkki nad ütlevad kuskil midagi ülearust ja mis siis saab. See vahkhirm oli sügav. Olen viimasel ajal mõtelnud, et ega me ei ole endale aru andnud, kui palju see hirm tegelikult meie põlvkondi moonutanud on," tõdes Karusoo.

"Aga see mitte-rääkimine oli juba iseenesestmõistetav, nii et kui hakati lihtsalt töökoha ja olukorra kohta küsimusi esitama, siis ei olnud hirme, et KGB tahab su käest midagi kätte saada. Ülikoolilinnas see-eest osati niimoodi mõelda, sest igasuguste asjade pärast kutsuti vaibale. Aga mõni Kunda tööline – mida ta oskab selles osas karta? Temal pigem tekkis lootus, et kui sa küsid tema elu ja olu kohta ja tema vastab nii täpselt, kui ta oskab, siis läheb äkki midagi paremaks."

Inimeste lugudest on Karusoo vorminud ka näidendeid. "Mina ei ole kindel, et olen suutnud neid lugusid üldse draama reeglitele allutada. Ma olen teinud, mis ma oskan, ja koos näitlejatega, sest need tööd, mis põhinevad dokumentaalmaterjalidel, on kõik tegelikult vormistunud koos näitlejatega. Me teeme, mida oskame, aga need reeglid ei ole meie jaoks vist kunagi väga olulised olnud. Olulisem on olnud see, et suudaksime ilmutada seda inimest," selgitas lavastaja.

Karusoo nentis, et kui tema dokumentaallavastustega alustas, oli sarnast materjali vähe ja alguses ei peetud seda ka teatriks. "Nüüd peetakse teatriks ka seda, kui miski põhineb tõesti sündinud lugudel. See kasvas tasapisi, sellel hetkel puudus meil kaasaegne dramaturgia. /.../ Minu jaoks oli teater elust sedavõrd eraldunud, et ta toituski ainult teatrist endast, oli niisugune suletud süsteem. Oli vaja igatepidi välja murda. Praegu sellist probleemi ei ole."

"Viimastel aastatel olen kõige rohkem teinud projekti "Kes ma olen?", kus inimene on ise laval ja räägib oma lugu – olgu ta siis tudeng, näitleja või tavainimene. Seal tuleb samuti mingi vorm sellele kõigele leida, aga see sõltub sellest, mida inimesed oma tekstidega kaasa toovad. Mis täpselt sünnib, seda alustades lihtsalt ei tea. Aga alati sünnib midagi," lisas ta.

Karusoo ütles, et tema teab paljusid asju, mille vastu peaks ka täna teatris mässama, aga kuna need on liiga ammu sündinud otsused, siis ei saa enam midagi teha. "Mille tagajärgi me praegu sööme. Ei saa aega tagasi keerata, ei saa õigel ajal reageerida, nii et selles mõttes ei oskakski praegu mässata. Leige on kuidagi kõik, kõik on leige," sõnas Karusoo.

Üks hetk, mil oleks Karusoo hinnangul häält teha, oli Eesti taasiseseisvumine. "Seal oli palju selliseid asju, kust algas tegelikult lõhe kahe Eesti vahel ja sealt ka ei saa midagi tagasi võtta."

Karusoo usub, et inimene peaks mäletama oma päritolu. "Ta peaks mäletama oma päritolu, nii kaugele kui võimalik. Eestlastel on see üsna hästi võimalik ja seda tuleks lihtsalt teada. Samuti peaks teadma, millisest keeleruumist ja kultuuriruumist ta on pärit, kas või neli-viis põlve tagasi. See on kõik see, mida me ise, teadlikult või teadmata, edasi kanname. "Mina" ei ole ju ainult see, kes sündis 1944. aastal, vaid minus on kõik need, kes on pidanud elu edasi kandma, et mina ühel päeval olemas oleksin. Ma arvan, et oma juurte teadmine on lihtsalt väga tähtis," nentis Karusoo.

Küsimustele, kust läheb dokumentaalsuse ja loomingu piir, ei ole Karusoo hinnangul võimalik vastata. "Ma olen kunagi toonud sellise näite, et küllap Anton Tšehhov teadis ka neid mõisaprouasid, kes "Kirsiaia" maha müüsid ja siis linnas raha lagedaks lõid. Või neid ohvitsere, keda ühest kohast teise paigutati, nagu "Kolmes ões". Aga meil ei tule pähe nimetada dokumentaalseks seda, mida tema kirjutas," sõnas Karusoo.

"Mina võtan tõeks seda, mida mulle täna räägitakse. Ma arvan, et mulle ei valetata – ja kui valetataksegi, siis on see tavaliselt äratuntav. Olgu, võib-olla ei räägita kõike, aga siis homme räägitakse sama lugu teistmoodi ja ma võtan ka selle tõeks. See on selline liikuv asi – absoluutselt dokumentaalsust ei ole olemas."

Hetkel huvitab Karusood eestlaste lugude kogumisel kõige rohkem see, millal on eestlased nõus tunnistama, et oleme kollaborantide kasvandikud. "Ja ise ka kollaborandid, ühes või teises proportsioonis. Kuni me seda ei tunnista, jäävad paljud asjad meie elus tegelikult lahendamata," nentis ta.

Oma elu suurimaks saavutuseks peab Karusoo isa tehtud telefonikõnet emale. "Kui mu ema sai 75-aastaseks, siis sain koos oma poolõe ja -vennaga Austraalias elava isa, kes polnud üldse emaga suhelnud, nii kaugele, et ta helistas mu emale sellel päeval ja soovis talle sünnipäevaks õnne. See on mu elu suurim saavutus," kinnitas Karusoo.