Eesti on taas esindatud Cannes'i võistluskavas Natalia Mirzoyani animatsiooniga "Lumi saadab meid". Tegemist on rahvusvahelise koostööga, seal on Eesti, Prantsusmaa, Belgia, Armeenia. Millised need Eesti šansid võivad olla, arvestades Cannes'i väga tugevat taset?

See, et see film sinna programmi vastu võeti, on juba väga suur läbimurre selle filmi jaoks ja kindlasti ka kvaliteedimärk Eesti lühifilmidele. Viimane lühifilm oli meil Cannes'i võistlusprogrammis 1989. aastal. Päris pikk aeg on vahepeal olnud. Hea meel on, et sel aastal on jälle lühifilm võistluses.

Kas selle osas võib tulla ka palju küsimusi, sest film räägib ju põgenemisest Putini Venemaalt?

Kindlasti võivad küsimused tekkida. Aga kui ma vaatan praegu seda üldist olukorda rahvusvahelisel turul, siis pigem Euroopa muutub aina diplomaatilisemaks. Need Vene küsimused, et kes filme teevad ja keda üldse toetada filmi tegemisel, need muutuvad aina liberaalsemaks. Kas see Eestile meeldib või ei meeldi, siis suundumus on ikkagi sinnapoole, et väga head vene režissöörid võiksid filme teha ja neid filme võiks ka näidata.

Just need vene režissöörid, kes on leidnud endale juba asupaiga kusagil mujal riikides.

Jah, täpselt, et kui nad näitavad oma suhtumist Putinisse ja kogu režiimi, siis ei peaks neid karistama, et nad on juba isegi karistatud selle poolt, et nad ei saa oma maal elada ja seal oma loominguga tegeleda. Et topeltkaristamist ei peaks kohandama.

Kuivõrd võib üldse selline poliitiliselt ärev olukord Cannes'i filmifestivali mõjutada, sest peale Ukraina sõja on ju ka käimas veel Gaza sõda, India ja Pakistan omavahel nagelevad – neid kriisikoldeid on palju. Pealegi on ettearvamatu, mida teeb USA eesotsas president Trumpiga või mida teeb tehisaru?

Jah, eks neid ohte ole hästi palju. Selles mõttes oligi väga kahju, et Trump sellise avaldusega just enne Cannes'i välja tuli, et ta kehtestab Euroopa suhtes tariifid. Samas on need sõjad meie ümber tegelikult ikka kogu aeg, võib-olla me märkame neid täna rohkem, kuna suured riigid on kaasatud ja inimesed aina surevad. See on kuidagi väga aktuaalseks muutunud, muidugi see mõjutab Cannes'i filmifestivali päris palju.

Poliitiliselt on need seisukohad juba praegu võetud ja näiteks kõik Euroopa kultuuriministrid tulevad välja avaldusega, et Euroopa film on tugev, Euroopa filmi peab hoidma. Sel on juba märgiline tähendus, et me päris niisama istuma ja ootama ei jää, et mida meiega tehakse. Pigem Euroopa film hakkab ka oma seisukohti rohkem selgitama ja võib-olla ajab selja sirgu ning näitab ühtsust, mida on väga vaja.

Kui me ei saa enam arvestada Ameerika kaastootmisega ja sellega, et sealt tullakse Euroopasse filmivõtetele, siis peab Euroopa ise hakkama oma filme väljaspoole rohkem näitama, ise peale turunduse ka tootmisega tugevamini tegelema. Aga kust need rahad võetakse?

Tegelikult kultuuriministrite avalduses on ka see filmide levi küsimus väga tugevalt esile tõusnud. Me peaksimegi rohkem näitama Eesti filme Prantsusmaal ja prantslased peaksid võtma need filmid ka vastu, sest meie ju vaatame väga palju prantsuse filme. Aga ootame ikkagi selle lõpptulemuse ära. Trumpi üks eesmärk ongi meid närvi ajada ja tulla välja selliste avaldustega, mis alati tegelikult ei lõppe otsustega. Pigem on see võib-olla jälle selline hea ärkamise aeg Euroopas, Eesti filmile ja väikeriikide filmidele, et rohkem teha kaastootmisi suurte riikidega ja rohkem teha ennast ka selgeks ja näidata meie filme seal, kus neid täna näha ei ole.

Läti ja Leedu on hakanud kuidagi meilt eest ära minema. Kaastootmisest ja koostööst on nagu palju räägitud, aga mis need esimesed sellised viljad võiksid siis olla? Mida võib oodata?

Läti ja Leedu on tõepoolest võib-olla hakanud eest ära minema, aga ma ei usu, et see on ainult filmi probleem, see on ühiskonna probleem laiemalt. Eestis on inflatsioon olnud väga kõrge, meie hinnad on tõusnud hüppeliselt ja väga kõrgele. Kui need tootmised, mis enne tulid Skandinaaviast Eestisse, tegid esimese peatuse alati Eestis ja siis suundusid edasi Leetu, siis täna lennatakse üle meie peade otse Leetu. Kaastootmised toimuvad rohkem Leedu ja Läti ja Skandinaavia vahel. Me peame sellele olukorrale kuidagi reageerima, mingeid otsuseid tegema. Need on võib-olla valusad otsused, aga kui me neid otsuseid ei tee, siis tegelikult Eesti konkurentsivõime kukub. Need märgid on praegu väga tugevad.

Millised need valusad otsused on, mis me peame tegema?

Me peame muutma oma toetusskeeme natukene. Ma ei räägi siin, et andke aga raha juurde, seda mantrat ei ole mõtet täna rääkida, aga pigem need reeglid, mis meil on, tuleb üle vaadata. Need tuleb muuta paindlikumaks.