Kes esimest korda Eesti Kirjandusmuuseumisse satub, võib üllatuda, mis muuseum see üldse on, sest me ei leia sealt Carl Robert Jakobsoni vahakuju ega Eno Raua piipu, kuid tegelikult on selle muuseumi üks erakordsemaid eksponaate see maja ise, kuhu on talletatud 130 aastat ajalugu. "See on ammendamatu infoallikas, täis igasuguseid saladusi," märkis kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu juhataja Merike Kiipus.

Kirjanike puhul on esmatähtis mõistagi nende looming, aga muuseumi rohkem kui 1,3 miljoni säiliku hulgas on palju vihjeid, detaile ja lugusid intellektuaalide eraelust, mida akadeemilistel aruteludel või keskkooli kirjandustunnis ei käsitleta, aga mis on põhjustanud poleemikat või mõnikord suisa skandaale – näiteks Emajõe ööbiku Lydia Koidula väidetav kleptomaania ja ravimisõltuvus, jutud lauluisa Kreutzwaldi sohilapsest majateenijaga või rahvakirjanduse looja Kristjan Jaak Petersoni ajastusse mittesobiv homoseksuaalsus. Kuna taoliste lugude paikapidavust on tagantjärele enamasti võimatu kontrollida, saab määravaks just kirjalike tõendite uurimine ja tõlgendamine.

"Võib-olla konservatiivsema vaatega inimesed ütlevad, et me ei tohiks inimeste sellistest võib-olla natukene kehvematest päevadest või veidramatest külgedest rääkida, et see rikub nende loomingu ära, aga ma ei ole sellega väga nõus. Minu arvates teevad need värvikad lood nad just rohkem inimeseks," lausus kirjastaja Tauno Vahter.

Ajakirjanik Vilja Kiisleri sõnul kuulub aga teadmine, et kõik kirjapandu võib kunagi avalikuks saada, loova isiksuse ellu. "See on täitsa loomulik, et sellised asjad tuuakse avalikkuse ette ja kirjanikud on sellega arvestanud," märkis ta.

Alkoholilembus

Kirjandusajaloo üks enim tiražeeritud pahesid on alkohol, mis on andnud ainest paljudeks müütideks ja legendideks. Näiteks Siuru liikmete kuulsad baarikaklused Tartus ja Kuressaares, mis tõid Visnapuule rahatrahvi ning Gailitile neli päeva soolaputkas. 

"Ma arvan, et nad olid lihtsalt noored aktiivsed inimesed uue aja koidikul. See oli see hetk, mil tsensuur kadus ära ja oli võimalus rohkem öelda. See oli nagu võib-olla mõnes mõttes selline esimene punn, mis lendas otsast ära," arutles Vahter.

Rahvapärimusse on kirjutatud ka Juhan Smuuli legendaarne autoavarii Väikese väina tammil. Pärast seda kui Smuul oma Pobedaga muulilt alla põrutas ja jalanõud merepõhja kaotas, võtnud kirjanik muulil istet ja jätkanud päikesetõusu saatel konjakijoomist. Kui miilits viimaks sündmuskohale jõudis, öelnud teenelik rahvakirjanik oma kuulsa repliigi, et see on tema asi, kus tema oma autot peseb.

Kas on viiteid, kes on eesti kirjandusajaloo kõige kõvem pummeldaja? "Ma arvan, et kui me hakkaks praegust kirjanike liidu listi vaatama, küllap me leiaks sealtki igasuguseid joodikuid, naisepeksjaid, kõrvalekaldujaid ja kõike muud," lausus Kiisler. "Aga Lutsu kohta teavad ju kõik, et tegemist on vana joodiku ja lakekrantsiga. Kõik, kes tema loomingust on vaimustunud, näiteks Hennoste või mõned teised, unustavad tihtipeale ära, et "Kevadet" tuntakse eelkõige filmi kaudu, mitte niivõrd selle teose kaudu, mida mina püüdsin viimati lugeda koos lastega. No tõesti võiks [selle] kohtustuslikust kirjandusest välja võtta." 

Keerulised armusuhted

On ütlemine, et mida suurem geenius, seda õnnetum armastuslugu, mida paraku kinnitavad kümned näited eesti kirjandusajaloost. Eesti kirjanduse esi-Casanova oli 1917. aastal pagulusest naasnud Friedebert Tuglas, kel tuli teatud hetkel toime tulla mitte armukolmnurgas, vaid isegi neli- või viisnurgas.

"Tal oli võrdlemisi lühike suhe Marie Underiga, siis luuletaja Marie Heiberg oli temast väga huvitatud, aga lõpuks ta abiellus hoopis inimesega, kes on hiljem tuntud Elo Tuglase nime all," tõi Vahter välja.

Kõige tähelepanuväärsemad ongi just Underi kirjad Tuglasele, mis seisid pikka aega Tuglase Nõmme kodus tapeedi vahel ja toodi pärast tema surma kirjandusmuuseumisse, kus neid hoiti suure saladuskatte kuni Underi tütarde surmani.

Paljude hinnangul on meie kirjandusajaloo mõjukaim armastuslugu aga hoopis Lydia Koidula ja temast 40 aastat vanema lauluisa F. R. Kreutzwaldi posti teel toimunud kuramaaž, mis kestis kokku kuus aastat ja mille tulemusena on kirjandusmuuseumi arhiivis säilinud suisa 94 kirja.

"Alguses on need sellised kirjad, kus noor luuletaja Lydia Koidula kirjutab esimesena Kreutzwaldile ning küsib juba tuntud ja küpses eas härra käest algaja luuletajana nõu. Läheb umbes aastakene mööda ja siis on Kreutzwaldi kirjadesse siginenud selline huvitavam alatoon, mis ei ole isegi väga varjatud. Seal on ikka umbes sellised laused, et teie mängite minu südamekesega nagu kassipoeg lõngakeraga ja nii edasi," kirjeldas Vahter.

Kiisleri sõnul ei saa Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetust pidada vaid väikseks flirdiks. "See ei olnud kindlasti flirt. [See], kuidas nad muretsevad teineteise pärast, teineteise tervise pärast, kuidas nad satuvad hingevalusse, kui teine pool ei kirjuta vastu. Kahtlemata oli see armastus."

Omajagu arutelusid on tekitanud Koidula küllasõit Kreutzwaldile 1868. aasta juulis. "Mitte keegi ei tea, mis seal juhtus, aga säilinud kirjadest on näha, et midagi seal juhtus, sest kirjades on palju sellist kohmetust, piinlikkust, vabandamist ja pärast seda need suhted võib-olla päris samasugused ei ole enam," rääkis Vahter. "On pakutud, et võib-olla Kreutzwaldi abikaasa korraldas seal armukadedusstseeni, võib-olla ütles Kreutzwald midagi kohatut. Me ei tea. "

Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi juhataja Kristi Metste on üks neid, kes on Kreutzwaldi perekonnalugu süvitsi läbi valgustanud ning avastas hiljaaegu omamoodi tsunftisisese vandenõu, kuidas kirjandusuurijad on aastaid Kreutzwaldi üle aisa laskmist õigustanud ja pehmendanud.

"Ühest küljest suhtutakse suure lugupidamisega lauluisasse, aga halvustatakse tema abikaasat, halvustatakse tema perekonda – abiellus madala saksa naisega, lapsed olid talle koormaks ja nii edasi. Siis tuleb mängu üks dokument, mis pöörab kõik selle pea peale, see on kiri poeg Aleksis Kreutzwaldile. Kui kirjanduses heidetakse Kreutzwaldi naisele ette, et ta ei mõista oma mehe vaimseid püüdlusi, ei huvitu "Kalevipoja" lugemisest, siis selles kirjas me näeme, kuidas ta on lugenud tolleaegseid saksa menuautoreid, kuidas ta arutab nende autorite loomepiinade üle ja nii edasi. Mina küll ei julgeks väita, et ta oli üks köögikata või teenija või et Kreutzwald ei olnud väärikas abielus," tutvustas Metste.

Artur Adsoni intiimne päevik

Kui küsida, kes on Eesti kirjandusajaloo mõjuvõimsaim naine, ei saa üle ega ümber Marie Underist. Tema fenomeni on mõtestada püütud aastakümneid, kuid 15 aastat tagasi puhkes Underi isiku ümber skandaal, mis paneb nii mõnelgi kirjandusuurijal tänapäevani põsed õhetama.

Nimelt ilmus 2010. aastal kirjandusteadlase Sirje Kiini sulest Marie Underi põhjalik biograafia, kus kõige enam pälvis tähelepanu Underi abikaasa, luuletaja ja näitekirjaniku Artur Adsoni päeviku sissekanded, kus mees kirjeldas põhjalikult Underi igapäevalu – öiseid unetunde, hommikusi meeleolusid ning stseene, mis enamasti jäävad inimeste magamistuppa. 

"Kui Tammsaare pani väga punktuaalselt kirja kõik oma kulutused, siis Adson pani vähemalt mingil perioodil detailsemalt kirja oma intiimsemaid harrastusi. Nii et seal on võimalik lugeda kirjeldusi, et kuidas mõni sooritus on tema hinnangul täpsemalt toimunud," avaldas Vahter.

Adsoni orgasmipäevikute avaldamise järel puhkes kirjandusteadlaste vahel seninägematu sõnasõda, mida kajastas nii Sirp kui Elu24. 

"Mind häiris oluliselt see, et kirjaniku looming on osutunud justkui mingisuguseks kõrvalproduktiks, elu kõrvalsaaduseks ja siis võib-olla luuletuste kaupa seal jaotatakse ära, et ahaa, et see on kirjutatud sellel ajal, kui ta suhtles selle mehega, too sellel ajal, kui ta suhtles tollega]. Sellega justkui oleks luuletus, terviklik kunstiteos, midagi säärast, mida saab taandada eluloolistele asjaoludele," märkis Kiisler.

Kirjandusmuuseumi bibliograafia osakond on nagu internetieelne Twitter

Kirjandusmuuseumi bibliograafia osakonda on viimase saja aasta jooksul kokku kogutud 2,4 miljonit kartoteegikaarti Eesti riigi olulisematest sündmustest ja võtmetegelastest. See on nagu internetieelne Twitter, kust saab teada, miks Tammsaare kirjanike liidust välja heideti ja mis juhtus Juhan Liiviga.

"Minu arvates on Liivi ülekohtuselt käsitletud eelkõige kui vaimuhaiget. Tal tõepoolest diagnoositi skisofreenia juba eluajal ja oma elu viimased aastad veetis ta hämarolekus, mille detailid – enda Poola kuningaks pidamine ja kõik teised –on nii kirjanduslugudes kui ka avalikult teada. Mõnes mõttes kuulub Liiv sellesse ritta, kellele see hiljem diagnoositud tõbi on loomeelus andnud säärase tundlikkuse ja säärase teravuse, mis teeb tema loomingu väga väga eriliseks," märkis Kiisler.