Skunk Anansie on tagasi ja esineb 22. juunil üle 30 aasta taas Tallinnas, Helitehases. Oskuslikult punki, metal'it ja poppi žongleerinud Londoni bänd taasühines peale 90-ndate hiilgeaegasid aastal 2009 ja tegutseb tänaseni. Pärast üheksa-aastast pausi tuli bänd sel reedel välja ka uue albumiga "The Painful Truth", millel bändil on juba täiesti uus hingamine ja kõla.

Ootame teid Tallinna! Millised on senised muljed Ida-Euroopast?

Oleme üsna palju Ida-Euroopas käinud ja see on päris teistsugune kui näiteks Itaalia või Prantsusmaa. Igal maal on oma maitse, oma toit, erinev arhitektuur. Kohtusime imeliste inimestega ning esinemised olid pöörased ja säravad, tõeliselt lõbusad. Mul on väga hea mulje Ida-Euroopast.

"The Painful Truth" ilmub 23. mail ja ühes artiklis avaldasid see arvamust, et see on teie seni parim album. Olles seniseid singleid kuulnud, võib selle väitega nõustuda. Kas saaksid kokku võtta, mis teid pärast üheksat aastat sellise albumini viis?

"Anarchytecture" tuli välja üheksa aastat tagasi ja ma ei tundnud selle albumiga kunagi erilist sidet. Seejärel saabus meie karjääri esimene nostalgiamoment, kui tegime oma esimese kontsertalbumi "25 Live@25", mis venis kolme aasta peale. Siis pidime tuuritamise Covidi pärast lõpetama ja kui üritasime muusikat läbi Zoomi teha ei töötanud see üldse! Me lihtsalt pole selline bänd, kes suudaks sellisel viisil muusikat luua.

Pidime ootama, kuni Covid läbi saab, et pooleli jäänud tuur ära lõpetada ja alles siis hakkasime uut albumit kirjutama. Kuid seejärel läks erru meie mänedžer, kellega olime 30 aastat koos tegutsenud. Niisiis alustasime täiesti algusest. Oma roll oli nii Covidil kui ka Brexitil, aga alustasime siiski uue albumiga.

Otsustasime kaasata produtsendi Dave Siteki (ansamblist TV on The Radio, toim.) ja teha asju täiesti teisel viisil. Meil oli aega mõelda Skunk Anansie ja iseendi üle. Kahel meie bändi liikmel on vähidiagnoos. Albumi kirjutamise ajal sai bändi bassimängija Cass keemiaravi ning trummar Mark (Richardson) käis operatsioonil. Kõik muutus järsku väga tõsiseks. Bändi ellujäämine jäi kõigi meie nelja õlgadele ja bändi taas üles ehitades otsustasimegi otsida täiesti uus tunnetus produtsendiga, keda hindame.

Dave Siteki juures on imeline see, et ta on meie fänn. See oli tõeline au. Võtsime aega, et teineteist tundma õppida ja leida üles see, mida luua soovime.

Albumi pealkiri "The Painful Truth" (ek "Valus tõde") sündiski Cassi vähidiagnoosist. See kõik pidi olema teie jaoks kohutav šokk.

Jah, me oleme väga tervislik bänd. Hoolitseme enda eest, sööme hästi, ei joo eriti. Nooruspõlves olid ka meil omad liialdamised, aga see on ammu seljataga. Mark ja Cass on kusjuures bändi kõige tervislikumad liikmed – Cassil on oma aias isegi poksiring. Šokeeriv, et selline asi meile järsku nii lähedal on. Aga bänd andis neile mitmes mõttes lootust. Marki meiega hetkel tuuril kaasas ei ole, sest ta tuli just operatsioonilt.

Cass ütleski, et "The Painful Truth" tähendab seda, et elu pole õiglane. Sellest sai albumi vundament. Skunk Anansie on meie kõigi elude teemant ja kui hoolitseme bändi eest hästi, siis hoolitseme ka iseenda eest hästi.

Tahtsingi küsida Siteki mõju kohta teie uuel albumil. Kusjuures teie selle aasta esimene singel "An Artist Is An Artist" kõlas Raadio 2 saates "Muusikanõukogu" kriitikutele hindamiseks. Lugu sai kõigilt head hinded, aga kõik olid üllatunud, et see on Skunk Anansie lugu. Ma ütleksin, et nii see singel kui ka "Cheers" on lähemal isegi uue laine post-pungi bändidele.

Värsket albumit tehes kuulasime palju varajast Roxy Musicut ja aastatest 1979–1980 pärit post-punki – muusikat, mis meile kõigile meeldib. Aga me ei hakanud seda kopeerima, eksperimenteerisime David Sitekiga omajagu. Minu jaoks on Sitek tõelise kunstniku kehastus, teeb ööd ja päevad muusikat. Selles mentaliteedis lõime Skunk Ananansie kõla ümber. Seda pole lihtne teha, kui oled bändi 30 aastat teinud.

Selle üle on mul hea meel, kui inimesed ei saa aru, et tegu on Skunk Anansie'ga, sest meile ongi see uus algus. Sealjuures ei tahtnud me kõlada nagu täiesti uus bänd, meil on ikkagi oma ajalugu ja staatust, aga proovisime kõlada justkui me oleksime täna alustanud.

Samas on kindlasti terve kontingent fänne, kes tahavad, et teeksime järjekordse "Paranoid & Sunburnti" või "Stooshi". Need inimesed saavad seda Skunk Anansiet kuulata, millal iganes soovivad, aga mis mõte on artistina korrata midagi, mida oled juba teinud? See pole kunstniku mentaliteet. Me ei taha tegutseda oma kuulajate või kriitikute järgi, tahame inimesi üllatada.

Seega see on positiivne reaktsioon, et inimestele läheb lugu peale, aga neile ei mõju see harjumuspärase Skunk Anansie'na.

Ma ütleks, et selline suhtumine oli teil alati olemas. Kui 2009. aastal uuesti alustasite, tõmbasite minevikule kohe hitikogumikuga joone alla ja liikusite edasi.

2009. aastal olime justkui Skunk Anansie 2.0, aga nüüd Skunk Anansie 3.0. Ega ma ei saa aru artistidest, kes ennast kordavad. Depeche Mode'i või Garbage'ina teed sa seda arvatavasti sellepärast, et sul on alati sama produktsioonitiim ja see müüb hästi. Ja nad teevad muidugi ka suurepärast muusikat, aga me pole sellised.

Kusjuures, meie esimesel albumil polnud peaaegu üldse elektroonikat. Aga nüüd, 30 aastat hiljem, on elektrooniline muusika meie jaoks kõige loomingulisem ja erutavam muusika tervel planeedil. Rokkmuusika seda pole. Rokk on põnev ainult siis, kui keegi leiab uudse viisi sellele lähenemiseks, mis on väga raske. Ma arvan, et oleme suutnud küll kitarridesse elevust tuua, kuid ma pole kindel, kas me rokkbänd enam oleme.

Umbes sel ajal, kui bänd uuesti kokku tuli, hakkasid sa ka DJ-ks, süvenedes veelgi enam elektroonilisse muusikasse.

See kõik sai alguse tohutust peost, mille ma oma majas aastatuhande vahetusel korraldasin. See kestis kolm päeva, mu oma majas esines umbes kaheksa DJ-d, ülilõbus. Siis sain ma endale ka mängijad ja hakkasin nendega katsetama. Mängisin oma kodus, aga mul polnud 2009. aastani julgust väljas mängida. Kuigi inimesed pidevalt kutsusid mind DJ-tama, sest ma käisin pidevalt klubides. Mõne aja pärast mõtlesin, et miks mitte! Sellest ajast saati olengi ka DJ-na üles astunud

Ma tean, et sa ei kipu tagasi vaatama, aga teie albumitel on suured juubelid: "Paranoid & Sunburnt" sai 30-aastaseks, "Stoosh" tähistab sama tähtpäeva järgmisel aastal. Neist on kaua aega möödas ja kuigi nad olid omal ajal väga edukad, siis kas nad olid omas ajas ehk veidi valesti mõistetud? Briti muusikaajakirjandus oli näiteks raskustes teie kategoriseerimisega. Esialgu visati teid brit-rock'i alla, mille peale sa ise vastasid, et Skunk Anansie on clit rock.

Esimesed kolm aastat olid meile rasked, sest britpop oli nii suur asi ja me pidime alati selle vastu võitlema. Kui sa ei teinud britpop'i, siis ei tahtnud meedia sinuga rääkida. Esialgu olime nördinud, sest ühest küljest olime me nii edukad, aga teisalt tegid kõik meid maha. NME tegi, ka Damon Albarn (ansambli Blur liider, toim.) tegi meid maha. Mõtlesime, et mida kuradit me teile teinud oleme? Oleme lihtsalt üks uus bänd!

Siis hakkasime mõne aasta pärast väljaspool kodumaad tuuritama – Euroopas, Ida-Euroopas, Ameerikas. Mõistsime, et me ei saa Briti turule lootma jääda, et see meid toidaks. Me polnud britpop'i ansambel ja nemad ainult britpop'ist rääkida tahtsidki.

Minu jaoks oli teie puhul alati imestusväärne see, kui kiirelt te end käima saite. Esimene kontsert oli aastal 1994, siis salvestasite debüütalbumi kuue nädalaga, selle andsite koos mitme EP-ga järgmisel aastal välja ja album jõudis ka esikümnesse. Kuidas kõik nii kiirelt juhtus? Kas sul on ka õpetussõnu noortele artistidele?

Mina ja Cass olime bändis Mama Wild ja seal tegime kõik tavalised vead ära. Meil olid valed liikmed, vale muusika. Just siis, kui olime sõlmimas plaadilepingut, lõpetasin bändi ära, sest teadsin, mida ma tegelikult tegema pean. Skunk Anansie't alustasin õpitud vigadest, nii et mõneti olimegi nii edukad tänu Mama Wildile. Cassi ja kitarristi Ace'iga lõime uue saundi ja teise esinemisega tuli juba plaadileping. Me olime ka parim bänd Londoni nn King's Crossi skeenes, kus tegutsesid teiste seas veel Feeder, Reef ja Echobelly.

Ja üks asi, mis teid teistest eristas, ja mis polnud tollal NME, Melody Makeri ega Camdeni skeene rida, oli feministlik raevukus.

Camdenis oli kamp ajakirjanikke, kes promosid oma sõprade bände. King's Crossis oli päriselt autentne skeene. Ja, kui sa küsid, kas mul on noortele nõu anda, siis – Mama Wildis oli mul roki-imidž, aga ma sain aru, et olen tegelikult ikkagi autsaider. See ei töötanud, sest see polnud autentne. Hakkasin siis hoopis kandma riideid, mida ise kanda tahtsin – lohvakaid pükse, väikeseid t-särke, musta silmavärvi. Sest see olen mina ja seda siiamaani.

Seda tehes sain aru, et eristuda on hea. Nii et noored, kui te suudate oma individuaalsuse esile tuua, siis see teeb teie bändi värskeks. Alustuseks ärge üritage olla nagu keegi teine ja sealt täiustage ennast edasi. Ärge mõelge, et rokkimiseks peavad teil olema tätoveeringud, mustaks värvitud juuksed ja nahktagi. Inimestele jääd sa meelde siis, kui sa ei kanna vormi.

Ma olen täheldanud uut lainet noori bände, kes on ehk nii mõndagi Skunk Anansie'st võtnud. Näiteks Lambrini Girls ja Amyl & the Sniffers. Oled sa ise ka neid tähele pannud?

See ainult rõõmustab mind! Ma olen tüdinenud seksi poolt domineeritud ja igavast popmuusikast. Naised on vihased, neis on raevu ja need on asjad, mida meil justkui olla ei tohiks. Peaksime ilusti mikrofoni taga seisma, ilusti laulma, kenad välja nägema, seksuaalsed olema. Aga ka seksuaalsel viisil võib rokkmuusikat teha, nagu Amyl & The Sniffers seda teeb. Nad on väga punk ja Amyl on paganama kuum.

Seega on erinevaid viise, kuidas seda teha. On miljon meeste juhitud bändi, aga punk võiks samuti naistele olla.

Sa mainisid Brexitit, mis pole ei muusikuid ega tavainimesi aidanud. Kuidas praegust olukorda hindad? Nüüd on võimul uus leiboristide valitsus – kas on tekkinud lootust või on uus boss sama, mis vana boss?

Selles uues leiboristide valituses ei ole mitte midagi vasakpoolset. Nad on täiesti haledad. Esimene asi, mis nad ette võtavad, on transseksuaalsete inimeste ründamine trumpilike argumentidega. Kui marginaliseerida niivõrd tillukest protsenti inimestest, siis kasutad sa neid lihtsalt vahendina, et saada hääli. Mina neid ei valinud, ma nägin seda tulemas.

Keir Starmeri ja leiboristide tegevus paneb mind mõistma, et Suurbritannias on vaja uut vasakpoolset parteid. Loodetavasti juhib seda Jeremy Corbyn, sest ta on ainus, kes suudab neile vastu seista. Kõik need kuradi tüübid käisid samas koolis. Nad pole vasakpoolsed, vaid konservatiivide pehmendatud versioon.

See ajab mind lihtsalt marru, et trans- ja kväärinimesed ei tunne end enam ohutult. Neid terroriseeritakse üle maailma. See näitab meie valitsuse nõrkust, sest nad tahavad end Ameerikaga kõrvutada, sest see on tulusam. Samas see näitab, et nad ei hooli inimestest. Ameerikat juhitaksegi nagu äri – ei hoolita inimestest, vaid ainult kasumist. Kui poliitik ainult karjub, kuidas kvääre ei tohiks aktsepteerida, siis see on ainult algus. Seejärel minnakse mustanahaliste kallale ja lõpuks marginaliseeritakse ka naised. Ja naised on pool terve maailma elanikkonnast!