Anna Roberta rääkis, et kuna balletimaailmas tippu nõudmine nõuab lakkamatut enesepiitsutust ja töö rügamist, siis tuleb selle kõrval leida aega ka selleks, et ennast inimesena arendada. "Kui olla kogu aeg sellises tunnelvisioonis, et töö-töö-töö, siis kindlasti on hiljem väga keeruline lavale minna ja peale lavakarjääri lõpetamist on ka väga keeruline oma elu edasi elada. Mina olen olnud sellega pahuksis, et ma kindlasti piitsutan iseennast kõvemini kui keegi teine mind piitsutab. See on karjäärile olnud väga kasulik, aga inimesena ma olen pidanud õppima seda, kuidas anda endale ka asju andeks ja kuidas iseennast armastada," rääkis tantsija.

Endale andestamine on Roberta sõnul oluline. "Me teeme kunsti, mis on haihtuv ja ta on seal laval üheks õhtuks. Kunagi ei tule kõik perfektselt välja, perfektsust ei ole olemas ja me ajame seda alati taga. Aga väga oluline on see, et ma olen õppinud jätma need asjad ikkagi lavale. Päeva lõpuks publik saab selle emotsiooni ka siis, kui mina seal ühe sammu koperdasin," sõnas tantsija.

Estonias on Robertal esitantsijana kõrge koormus. Viimase kolme rolli puhul – Anna Karenina, Blanche DuBois ja Tiina – on tegemist kolme naisega, kes kõik võitlevad oma elu, õnne ja armastuse eest. Roberta tunneb, et ta mõistab neid tegelasi aastate möödudes aina rohkem. "See ei tähenda, et minu elu on nüüd tohutult kurb ja ma kannatan, vaid võib-olla ma olen hakanud paremini mõistma, mis tunne tegelikult on, kui asjad ei lähe nii nagu sa tahad ja tihti ka sõltumata sinust," sõnas ta.

Mõistmine on tulnud elukogemusega. "Noorena mul ei olnud sellist elukogemust, ei olnud selliseid olukordi, kus tõesti asjad lähevad halvasti, kus sa annad endast parima ja sa tõesti võitled selle nimel, et midagi päästa. Tõeline fakt ongi see, et headest kavatsustest alati ei piisa. See on minu jaoks olnud selline väga kurb ja väga valus ja väga tõeline protsess nendest naistest aru saada," rääkis Roberta.

Etenduspäeva kogemus on Roberta sõnul tema jaoks ajas muutunud. Ta meenutas, et rühmatantsijana oli tal küll füüsiliselt raskem, kuid mentaalselt jällegi kergem. Värske esitantsijana oli olukord taas vastupidine. "Ma olin tõesti väga ärevil ja ma tundsin, et ma pean ennast tohutult tõestama, sest ma olin nii noor ja mulle usaldati neid rolle, ja kindlasti, kui ma neid ei tee perfektselt, siis ma ei saa rohkem rolle," rääkis tantsija. Nüüd suudab ta aga enne etendust kõike palju rahulikumalt võtta.

Peale etendust on peamisteks Robertat valdavateks tunneteks väsimus ja tühjus. "Ma pikalt ei saanud aru, kas see tühjus on nagu rahulolematus oma etendusega või mis see on. Siis ma hakkasin lahti mõtestama seda ja ma arvan, et praeguseks see tühjus ongi see tunne, et ma olen andnud nii palju kui võimalik endast. Mul ei ole enam järel midagi, mida anda. Kui minna lavale ja kokku pühkida see põrand, siis sealt tuleks tõenäoliselt minu hing parasjagu välja," sõnas ta.

Tänavu proovib Anna Roberta kätt ka lavastajatöös. "Juunikuus on Estonia teatris noorte koreograafide õhtu, mis on pühendatud sellele, et trupis olevad tantsijad saaksid elada välja, mis iganes neil seal sees pulbitseb. Mina leidsin sellise hetke, et ma nüüd tahaks lavastada ja võtsin meie trupist kaks noort väga toredat tantsijat, Ellinor Piirimäe ja Liam Stricklandi ning lavastasin nende peale midagi väga rõhuvat, midagi väga tumedat. Puhtalt sellepärast, et ma tahtsin näha, mis tunne on lavastada sellist tükki, mis nõuab emotsionaalselt tantsijalt palju," rääkis Roberta.

"Ma tahtsin teada, kas mina olen võimeline andma seda emotsiooni noorele tantsijale edasi. Ma võin öelda, et ma tunnen ennast palju kindlamalt õpetaja ja lavastaja rollis, kui ma arvasin," rõõmustas Roberta.

Kunstnikuna ei sütitagi Robertat ainult see, mis on maailmas ilus, vaid ka elu koledamad ja kurvemad pooled. "Võib-olla osaliselt see isegi mõjutab mind rohkem. Mind puudutavad väga sügavalt kõik probleemid, kõik jõledused, mis maailmas toimuvad, mis tegelikult käivad ju iga päev, mida me võib-olla isegi siin Eestis istudes ei pane tähele. Ka see koledus sütitab meid ja me lihtsalt peame leidma selle väljundi. Mina ei taha, et see jääks mulle kuhugi sisse ja samamoodi nagu ma tahan ilusa asja anda publikule edasi, siis samamoodi ma tahan, et see koledus oleks kasulik," sõnas Anna Roberta.