Kas sul hakkab kiiresti igav? Küsin seda sellepärast, et sa oled väga produktiivne, mängid palju erinevaid pille ja täidad mitmesuguseid muusikalisi rolle. Kui tuurilt koju jõuad, siis kas suudad lihtsalt diivanil istuda? Sinu tegevuse põhjalt võiks järeldada, et pigem lähed juba järgmisel päeval stuudiosse.

Tuurilt tagasi jõudmine tekitab tunde, nagu oleksid kihutanud nii kiiresti, kui vähegi võimalik, Ferrari, Maserati või mõne muu sarnase autoga, ja siis järsku pidurit vajutanud ning otse vastu kivimüüri sõitnud. Tuuril olemine on lõppematu tornaado.

Kas maagiline tornaado?

Jah, aga seal on nii head kui ka halba maagiat. Mõnel hommikul ärgates ei tea ma, kus me oleme. Mis linn see on? Kas meil on täna kontsert? See on kõikehõlmav. Ma tean, et iga bändi jaoks on see erinev, aga kuna meie muretseme tõesti iga viimase kui kontserdiga seotud detaili pärast, siis võtab see paratamatult enda alla kogu ööpäeva – kakskümmend neli tundi.

Muretseme kontserdisaali akustika, fännide ja turvameeskonna ohutuse ning kõige muu pärast, mis jääb korralduse kulisside taha – asjade pärast, millele tavakuulaja ei mõtle. Ja ei peagi mõtlema, sest nemad tulevad nautima. Aga meie tunneme suurt vastutust anda endast kõik.

Kõik see toimub korraga, ja hommikul ärgates on sul silme ees pikk nimekiri asjadest, mis tuleb ära teha. Voodisse jõuad kell kolm või neli öösel, saad viis tundi und ja hommikul algab kõik otsast peale. Seda tuleb teha päevi, nädalaid ja kuid järjest. See on ainulaadne elu.

Pärast kõike seda koju jõudes lihtsalt varised kokku. Aga bändiliikmena jagub ka kodus asju, mida on vaja teha. Kui sul on stuudio, siis seal läheb midagi katki ja tuleb parandada. Kogu aeg toimub midagi. Koordineerid järgmisi üritusi, suhtled pressiga, vaatad tuurifotosid üle, kuulad salvestusi, vaatad videomaterjali. Nii et see tornaado ei lõpe tegelikult kunagi – vahepeal muutub lihtsalt veidi leebemaks.

Kui ma hakkasin raskemat muusikat kuulama ja teid esimest korda kuulsin – umbes 20 aastat tagasi –, siis oli juba näha, et te ei karda kätt külge panna. Mitte ainult fännidega suheldes, vaid ka kaadritaguses töös. Kas sa arvad, et see on osa teie suurest edust?

Edu on suhteline mõiste. Ma ei taha siin liiga filosoofiliseks minna, aga ma ei ole Bon Jovi – ja sellist edu ma kunagi ei saavuta. Sellepärast olen ma ka väga elevil, et saan siin olla, sest mul on harva võimalust külastada raadiojaamu, kes meie muusikat veel mängivad.

Me ei ole kunagi saavutanud poptasemel edu, sest me ei mängi popmuusikat. Ja seega pole ka põhjust, miks me peaksime olema popmuusikat kajastavate ajakirjade esikaantel või popjaamade eetris.

Aga meie bändi jaoks tähendab edu seda, mida esindavad Black Sabbath, Judas Priest, Deep Purple, Uriah Heep, Scorpions – bändid, kellel võttis kaua aega, et jõuda sinna, kuhu nad jõudsid, aga enamik neist annavad tänaseni kontserte. Ja see ongi minu meelest edukus: et saad oma muusikat mängida, see meeldib inimestele ja sa saad igal hommikul sellega tegeleda ning end ära toita.

Raha on tore asi – see on tööriist. Kui sul seda on, saab sellega teha häid asju. Raha on nagu püstol: see võib toidu lauale tuua, aga võib ka kahju teha. Ma näen palju inimesi, kellel on raha, ja see annab neile võimaluse ennast hävitada. Teised inimesed tahavad sellega midagi head teha.

Nii et minu jaoks tähendab edu eelkõige tänutunnet – tänutunnet võimaluse eest oma muusikat mängida. Ja kui see veel inimestele meeldib ka, siis on eriti hästi.

Kas olete ennast oma skeenes ka n-ö heidikutena tundnud?

Kindlasti. Me olemegi heidikud – muidugi. Ma tegin enne intervjuud mõned märkmed ja jäin mõtlema küsimusele: miks meie muusika Eesti inimestele meeldib? See on väga hea küsimus.

Muusika puhul peab tekkima side. Ja läbi mingi juhuse on meil olnud vedanud – Eesti publikuga see side on olemas. Arvatavasti tänu kultuurilisele pärandile ja siinsete inimeste elu mõjutanud karakteritele ja läbielamistele. Eestlased on ka mingis mõttes underdog'id, nagu meiegi – me oleme tulnud läbi oma katsumustest.

Kunagi mängisin orkestris, mis saatis Broadway muusikali, ja tegin koostööd paljude näitlejatega. Ühel korral kuulsin kahte neist rääkimas ühest filmist, mis neile väga meeldis. Üks ütles: "Aga sellel mehel oli väga väike roll." Teine vastas: "Kuule, väikeseid rolle ei ole olemas – on ainult väikesed näitlejad." Ma jäin selle peale mõtlema ja sain aru, et tõesti, dünamiit tuleb väikestes karpides.

Nii et kui ma kuulen kedagi ütlemas, et Eesti on väike riik või Hispaania on väike riik, siis ma ei saa aru, millest inimesed räägivad. Kas suur riik on automaatselt hea? Kas väike riik on automaatselt halb?

Mind rabas väga idee teie laulvast revolutsioonist. Kui mõelda sellele, milline vägi võib peituda laulmises, siis võib-olla just see on üks põhjus, miks meie muusika ja Eesti rahva vahel on side. Meie teeme seda iga päev, aga Eesti rahvas seisis lauldes vastu tervele maailmale. See ongi muusika ja laulu jõud.

Mul polnud aimugi, et Skype loodi siin. N-ö väikese riigi kohta selgub nii palju asju, mis panevad küsima: miks ma seda varem ei teadnud?

Või kui mõelda sellele, et eesti keel on püsima jäänud. Kõiki neid erinevaid okupatsioone arvestades ei saanud see olla lihtne. See on võitlusvaim – ja see vaim seob meid veelgi. Me tunneme siin sarnast energiat sellele, mida oma bändis igapäevaselt tajume.

Kui teie bändi algusaegadesse tagasi minna – kas te olite need tüübid, kes pärast kontserti tingimata peole ei tormanud, vaid mõtlesite pigem järgmisel päeval stuudiosse minemisele?

Lõbus oli meil igal juhul – ükskõik, mida me ka ei teinud. Isegi siis, kui olime neljakesi ühes hotelli toas, tõmbasime madratsi voodilt põrandale ja viskasime kulli ja kirja, et kes magab madratsil ja kes vedrudel.

Aga liiga paljudele pidudele meid tõesti ei kutsutud. Meid ei arvatud kunagi n-ö siseringi. See klapib tegelikult kogu mu ülejäänud eluga. Koolis ei liikunud ma tarkadega, sest kodutöid ma teha ei suutnud – lasin need tüdrukutel ära teha ja kirjutasin lihtsalt oma nime alla. Ei lävinud ka sportlastega ega käinud läbi n-ö ägeda rahvaga, kellele õpetajad pugesid, sest nende vanemad olid rikkad. Ma olengi alati olnud natuke must lammas.

Kontsertide lõpus istusime tavaliselt bändiga maha ja hakkasime heli- ja videosalvestusi üle vaatama. Kuulasime ja analüüsisime oma vigu.

Sa juba enam-vähem vastasid sellele, aga kas te peate ennast rokkstaarideks või muusikuteks?

(Naerdes) Ma ei ole kivi – kivid on maas. (Sõnamäng ingliskeelse sõnaga "rock", mis tähendab nii rokkmuusikat kui kivi – toim.) Ja tähed on liiga kõrgel taevas. Ma arvan, et keegi meie bändist ei ole kunagi selle mõistega samastunud.

Kui inimesed ütlevad "rokkstaar", siis neil tekib vaimusilmas pilt mingist egomaniakist, kes peksab hotellitubasid segamini ja kohtleb inimesi halvasti. 1960. ja 70. aastatel oli tõesti muusikuid, kes läksid peast lolliks – ja neil oli raha, mis lubas neil seda teha. Aga see ei käinud meie põlvkonna bändide kohta. Me ei samastunud kunagi "täheks" olemisega.

Me tahtsime anda suuri kontserte üle maailma, viia oma muusikat igale poole – ja seda me teeme siiani. Peagi suundume näiteks Islandile, kus esineme esimest korda.

Muusika on alati olnud esikohal. Me tahame olla nii head, kui suudame, ja tuua publikuni parima võimaliku kvaliteedi. See on siiani kõige tähtsam.

Keda sa praeguse aja rokkstaarideks pead?

Ausalt öeldes – mul ei ole aimugi, sest ma ei kuula kellegi teise muusikat. Manowar võtab iga mu päeva täielikult enda alla. Alates sotsiaalmeediast – meie YouTube'i kanal, Facebooki leht – kõik see.

Seal paned ka ise käed külge?

Tuleb olla teadlik tööriistadest, mis sul kasutada on. Praegu on uus ajastu. Kunagi tegeles kogu selle poolega plaadifirma – need ajad on möödas. Tänapäeval on plaadileping selliste inimeste nagu Justin Timberlake või Taylor Swift luksus.

Plaadifirmade silmis on miljon müüdud albumit tänapäeval juba läbikukkumine. Ajad on muutunud. Pead kohanema – kui sa seda ei tee, sõidetakse sinust lihtsalt üle.

Kuigi te olete tegutsenud üle 40 aasta ja sina tähistasid sel kevadel 71. sünnipäeva, ei tundu teie kontserte vaadates, et oleksite liiga palju vananenud. Kuidas te bändina ja muusikutena endiselt nii nooruslikud püsite – nii pillimängus kui vokaalesitustes?

Nimesid nimetamata, aga on teisi vanemaid bände, kes siiamaani esinevad, aga teevad endale sellega väikest viisi karuteene.

Tuleb noorelt mõelda. Meie publikus on ka väga noori inimesi, vanaemasid ja lapselapsi. Ma saan aru, mida sa mõtled, kui räägid teistest bändidest. Mul on väga kahju, et paljud neist sattusid olukordadesse, kus neid ümbritsesid ahned inimesed, kes ei andnud neile head nõu. Ei öelnud neile, et nad peaksid vähem esinema ja tervise ning pikemate karjääride nimel rahast keelduma.

Neid lugusid on palju – kuidas inimestele suruti narkootikume suust alla, et nad suudaksid edasi töötada. Kasvõi Elvis – talle anti hommikul erguteid, et ta püsti saada, ja õhtul unerohtu, et ta jälle magama jääks. Tuleb enda eest hoolitseda ja mõelda, kas sa tahad seda tõesti terve elu teha.

Koolitatud ooperilauljad kurnavad oma häält igaõhtuste esinemistega, aga laulavad kuni surmani – sest nad hoolitsevad oma hääle eest. Meie oleme Ericu (Adamsi) häälest kogu aeg väga teadlikud olnud. Me ei ole kunagi oma karjääri jooksul esinemistega liiale läinud. Oleme hoolitsenud nii tema kui ka enda tervise eest. Meie soov on olnud algusest peale jääda tegutsema pikaks ajaks – ja tahame seda siiani.