Sügisel algaval teatrihooajal alustab Üksküla uuesti tööd Tallinna Linnateatri juures. Üksküla tõdes, et linnateatri vana uus maja on väga õnnestunud projekt. "Sellest on juba kaua unistatud ka. Seal on ühendatud vana, mida kõik Tallinna Linnateatrina tunnevad, aga ka miski täiesti uus ja veel tundmatu. Aga need sobivad ideaalselt kokku," rääkis Üksküla ning lisas, et on ka ise, kümme aastat linnateatris töötanud näitlejana uues majas ära eksinud. "Vähemalt ma enam-vähem tajun, kus tiivas ma asun," muigas ta.

10. oktoobril avab linnateater uue maja ja uue hooaja kuue paralleelselt toimuva esietendusega. "Majas on tohutult inimesi, mis on väga äge."

Teist suve järjest toob Üksküla Esna mõisas lavale "Võluöö ulgumerel". "Oleme väga rõõmsad, et inimesed meid üles leidsid ja eelmise aasta etendused läksid täitsa täis saalidele. Tagasiside oli väga positiivne nii publikult kui ka kriitikutelt," rääkis lavastaja.

"Võluöö ulgumerel" koosneb kahest Poola absurdisugemetega situatsioonikomöödiate autori Sławomir Mrożeki lühinäidendist, mis mõlemad võtavad enda alla ühe vaatuse. "Need kaks lugu hakkasid mu peas vastavalt maailma olukorrale kuidagi kokku kõlama," rääkis Üksküla, lisades, et näidend pakub kergust, millest ta ise teatrilavadel puudust tunneb. "See on muidugi praegusel ajal õige ja loomulik, aga ma tahtsin, et teine teatri mask ära ei kaoks."

"See sündis ideest teha midagi koos oma hea sõbra Kaspar Velbergiga, kes on olnud aastaid linnateatris, töötasime seal ka kaheksa aastat koos, aga hiljuti avastasin, et me ei olegi väga koos mängida saanud. See võib vabalt juhtuda, et oled 10 või 15 aastat ühes teatris, aga mõne näitlejaga ei satu üheski tükis suurt partnerlust. Aga kuna me elus nii palju suhtleme, läbi käime ja alati huumorimeelt jaganud oleme, koos muusikat ja sporti teinud, siis mõtlesin, et oleks tore ka koos midagi kunstilist ette võtta," selgitas Üksküla.

Näitlejaharidusega Üksküla peab ennast siiski eeskätt näitlejaks. "Kuna ma ka vanalinnakooli gümnaasiumis õpetan teatriharu noori, siis tuleb töös õpilastega paratamatult lavastamist palju ette. Pead kogu aeg eksameid lavastama, erinevaid katkendeid jne. Lavastamine kui käsitöö-oskus on aastatega lihtsalt praktilise töö kõrvalt omandatud, õpilastega koostöös. Aga ise põhiliselt tegutsen ikka näitlejaga ja mängin ka koos õpilastega," tõdes Üksküla.

Üksküla sõnul on noortel üha enam vabadusi ja võimalusi, aga ka ahvatlusi, mis tähelepanu mujale viivad. "Üha raskem on tähelepanu pikema aja jooksul kontsentreeritult hoida. Seda näeb ka igalt poolt mujalt meediast. Näiteks selles, milliseks on filmid võrreldes vanema ajaga muutunud, kui kiiresti peab kaader vahetuma selleks, et inimene üldse keskenduks," selgitas ta.

"Samas ma usun ka, et tuleb teha nii nagu kunstnik tunneb. Ei pea üritama ajas kaasas käia. Kõikides tänapäeva kunstnikes võib olla väga hea ühendus millestki vanast ja klassikalisest, aga alati tuleb sinna ka midagi uut juurde, mida me kõik vastavalt endale lisame," lisas ta.