Elizabeth Davidson-Blythe: Mani saare muusika muutub järjest populaarsemaks

Sel nädalavahetusel koos Daniel Quayle'iga Viljandi pärimusmuusika festivali lavale astuv Elizabeth Davidson-Blythe ütles intervjuus Aimar Ventselile, et nende mängitud Mani saare rahvaviisid on levimas üha rohkemate inimesteni ning tal on au aidata neid edasi kanda.
Väga harva on juhtunud see, kui Eestis esinev välismaa kollektiiv on saanud oma alguse Eestis. Veel harvem on juhus, kui Viljandi pärimusmuusika festivalil esinev kooslus loeb oma alguseks esimest esinemist Viljandi folgil. Selline on aga Mani saarelt pärit duo Elizabeth Davidson-Blythe ja Daniel Quayle. Tegemist on suhteliselt uue kollektiiviga, kes on tänaseks välja lasknud vaid ühe albumi, ehkki plaanis on kohe üllitada ka järgmine. Kuna Mani saare muusikal on omad traditsioonid ning seda muusikat ei kuule tihti, siis tasub neid kuulata.
Kas te saaksite meile rääkida lühidalt Mani saare muusikast? Millised stiilid ja instrumendid on tüüpilised saare traditsioonile? Ja muidugi, mis eristab Mani saare traditsioonilist muusikat iiri või šoti muusikast.
Traditsiooniliselt on Mani saare muusika keskmes viiul. See tähendab, et meie muusikat mõjutavad kõige rohkem just viiuli tugevused ja piirid, mis eristabki Mani saare muusikat šoti või iiri muusikast, kus on pikk torupillimuusika traditsioon.
Mani saare muusikas on ka reeglina vähem noote kui enamikes iiri või šoti lugudes. See on üheaegselt nii piirang kui eelis, sest üldiselt annab see võimaluse loomingulisuseks ja interpretatsioonideks. Kaasajal on pead tõstmas ka uus harfimuusika traditsioon, mille käilakujud on Rachel Hair ja Mike Bolton. Ma võib olla olen siin erapoolik, aga mulle tundub et Mani saare muusikast leiab mitmeid kõige ilusamaid traditsioonilisi meloodiaid üldse ning mul on hea meel tutvustada oma isiklikke lemmikuid sel aastal Viljandi pärimusmuusika festivalil.
Kas saaksite rääkida ka oma taustast? Kuidas teie duo tekkis?
Mina hakkasin õppima klassikalist viiulit üheksa-aastaselt. Ma olin teadlik iiri ja šoti traditsioonilise muusika olemasolust, ent alles siis, kui ma avastasin 2020. aastal Mani saare muusika, hakkasin ma tõsiselt ennast harima traditsioonilise muusika ja selle erinevate stiilide olemuse kohta.
Meie duo tekkis kui mina ja Daniel kohtusime, mängisime erinevates Edinburghi pubides ja mingite imelike viisaprobleemide tõttu sattusime 2021. aastal hoopis esimest korda Eestisse. Esimene muusikafestival, mida ma oma elus külastasin ja kus ma ka esinesin, oli sama aasta Viljandi folk ja see oli täiesti imeline kogemus.
Te pole esimene bänd oma kandist, kes eelistab mängida instrumentaalmuusikat. Mis on selle põhjus?
Kohe tulevad meelde kaks põhjust. Esiteks on 1970. aastate Mani saare muusika taassünd seotud ka Mani saare rahvatantsu taassünniga. Paljud Mani saare rahvatantsulood on instrumentaallood, et neid saaks tantsupidudel mängida. Teine põhjus võiks olla, et Mani saare traditsioonilistes lauludes on nii palju värsiridu, et väga vähesed inimesed suudaks neid meelde jätta.
Ma märkasin, et te tegelete väga pühendunult ka oma fännikaubaga.
Minu lähenemine muusikale on muusikafänni lähenemine. Kui ma olin noorem, siis ma ostsin palju oma lemmikbändide särke ja suveniire. Nii tundsin, et olen osa kogukonnast bändi ümber ja teatud pidi tundsin ennast ka rohkem seotuna bändi muusikaga. On väga armas, kui inimesed saadavad meile pilte või siis märgivad sotsiaalmeedias pilte sellest, kuidas nad kasutavad meie kraami oma elus. See on väga mõnus viis olla inimestega seotud!
Nüüd näib olevat nii, et kui artist tahab ennast turundada, siis peab ta olema kättesaadav internetis, panema muusikat tasuta kuulatavatesse voogedastusplatvormidele, aga müüma ka füüsiliselt eksisteerivaid asju nagu CD-d või riietusesemed. Mis on teie turundusstrateegia?
Daniel ja mina peaksime nähtavasti mõtlema rohkem turundusele, aga mul on omad sisemised vastuolud sotsiaalmeediaga ja sellega, kuidas muusik peaks sotsiaalmeedias olema. Seega on raske jääda mingi kindla strateegia juurde.
Ma usun, et paljud muusikud nõustuvad minuga, et pidev enese reklaamimine tekitab sinus kummalist tunnet. Ma usun muusikasse, ma soovin et inimesed pööraks rohkem tähelepanu muusikale kui mulle, aga sotsiaalmeedias on rõhk just inimestel muusika taga, mitte muusikal.
Ausalt öeldes katsetame siiani erinevaid strateegiaid ja katsume aru saada, et millised töötaks meie kui esinejate kasuks, meid reklaamiks, aga mille puhul me ennast ka inimestena hästi tunneksime. See on paras väljakutse!
Kui tuntud Mani saare muusika praegu maailmas on?
Ma arvan, et Mani saare muusika muutub järjest populaarsemaks. Praegu on olemas äärmiselt andekaid Mani saare muusikuid, kes esinevad ja õpetavad meie muusikat üle terve maailma. Üks neist on näiteks Tom Callister, kes ka Viljandis koos ansambliga Ímar esineb.
Ausalt, see on suur au, et mul on võimalus osa saada sellest imeilusast traditsioonist. See on alati väga liigutav, kui sa õpetad Mani saare lugusid inimestele erinevates maades, ja siis sa lähed sinna tagasi ning inimesed ikka veel mängivad neid lugusid. See on omalaadne privileeg, et mul on võimalus jälgida kuidas Mani saare traditsiooniline muusika järjest kasvab, eriti viimastel aastatel.
Mõne aasta eest esinesite ka Viru folgil. Milline mulje Eestist jäi?
Viru Folk on väga lahe festival ja mul on väga head mälestused sellest. Nagu ma eelpool mainisin, siis mu esimene reis Eestisse oli hoopis 2021. aastal ja sellest alates on Eesti üks mu lemmikmaid riike. Väga inspireeriv on vaadata, kuidas siinsed inimesed hoolivad oma kultuurist. Eesti puhul on tunda, et inimesed hindavad loodust, see on väga tähtis ja ma austan seda väga.
Minu enda kogemus näitab, et eestlased on ühed kenamad, soojemad ja ka otsekohesemad inimesed, keda ma olen oma reisidel kohanud. Eesti on väga eriline koht!
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor













