Kui alustada nimest "Maustetytöt", siis kas seos 1990. aastate lõpu briti tüdrukutebändiga Spicy Girls on tahtlik? On nad olnud mingis mõttes eeskujuks?

Anna Karjalainen (AK): Eeskujuks ei olnud, pigem on siia peidetud teatud irooniat. Kui mõelda nende muusikale, siis nad olid selline rõõmus poprühm ning meie seevastu lakoonilised, mossitavad, esitades negatiivseid ja kurblikke laule. Siin on peidus teatud kontrast.

Kaisa Karjalainen (KK): Meie bändi nime tekkelugu ulatub aastate taha, kui meil oli bändis ka kolmas õde Maija, siis kandis bänd nime Kaneli (Kaneel). Ühe meie albumi produtsent, 22-Pistepirkko trummar Asko Keräinen, kutsus meid Maustetyttödeks (soome vaste Spice Girlsile). Kui uue bändi tegime, siis selle nime ka jätsime.

Teie looming põhineb üsna suuresti Soome popi traditsioonil, mida mõnikord nimetatakse ka iskelmä. Olete otseselt või kaudselt ka oma lugudes tsiteerinud ja viidanud mitmetele 1970.-80. aastate artistidele. Näiteks Leevi & The Leavings (1978-2003). Mis oli see, mis nende juures siiani paelub? Mainisite kurblikke laule ja ka Eppu Normaalil on lugu "Murheellisten laulujen maa" ("Murelike laulude maa"). Teatud peent huumorit ja nostalgiat on ka teie lugudes.

KK: Ma arvan, et ma olen muidu ka selline lihtne inimene, kellele meeldivad lihtsad meloodiad. Leevide lihtne poplugude ülesehitus köitis mind juba noorest peast ja ma kuulasin neid tõesti üsna palju, kuid tahtlikult ei ole võtnud üle mingeid mõjutusi. Eks need asjad ole seal muusikas sees, mida oled kuulanud. Aga eks need lihtsad poplood tõmbavad endiselt, neid on nii Leavingsitel kui ka Eppu Normaalil biitliteni välja.

AK: Eppu Normaalil on isegi mitmetahulisemaid meloodiaid, nad on seetõttu ka põnevad. Vähemalt minu arvates pole nad nii lihtsad.

KK: Jah, kuid siiski, kui sa nende lugusid kuuled, on tunne nagu oleksid seda juba ka varem kuulnud. Seal on teatud tuttavad saundid ja harmooniad, seega progest on see näiteks kaugel.

Olete näiteks ka Juice Leskineni loost "Viidestoista yö" teinud oma versiooni.

KK: Jah, seda on alati keeruline sõnastada, miks su muusika on just selline nagu ta on, kuid eks selge põhjus ole, et see, mida oled kuulanud ja mida oled nautinud, on sulle endalegi ainuke viis luua. Su looming on justkui sulam sellest, mida oled omaks võtnud juba väiksest peale.

Kas Soome on siis murelike laulude maa?

AK: No ei, Soomes tehakse ju palju rõõmsat muusikat ka, vaadates kasvõi praegust popskenet, siis seal on minu arvates rohkem sellist heaolu ja "elu on ilus" sädelemist, nagu ilmselt ka mujal.

KK: Mulle tundub, et see "murelike laulude maa" on pärit kusagilt minevikust, sest alati, kui kuulen vanemaid soome popballaade, isegi rõõmustan, et kuula, kui kurvad tekstid neil on, arvestades kriitikaga meie laulude kohta, et need on liiga kurvad, et raadios mängida. Aga kui kuulata jah neid n-ö suuri Soome lööklaule 1960.-70. aastatest, siis need on ikka tõesti trööstitud, neis räägitakse surmast ja...

On siis teile öeldud, et te lood on liiga kurvad selleks, et neid raadio pleilisti panna?

AK: On juhtunud.

KK: On nii üldiselt ette heidetud teatud negatiivsust. Aga see on mõnes mõttes meie kaubamärk, ega me seda ei muuda.

Te olete sellest kõigest hoolimata väga soositud, isegi Euroopa kontsertreisidel läbi sõidetud, nüüd jõudsite ka Eestisse.

KK: Eks need kõik välistuurid on saanud teoks tänu Aki Kaurismäe filmile "Surnud lehed" (2023), ilma selleta me ei tuuritaks. Aga see on olnud väga meeldiv kogemus.

Kuidas Aki filmi juhtusite?

KK: Meid paluti ühe tudengifilmifestivali žüriisse Karkkilas, mis on Aki kodulinn. Tal on seal oma kino ja suviti elab ta seal. Niisiis meid paluti sinna ja me olime üsna üllatunud, kuna me ei teadnud filmidest midagi ja kuidas me hakkame nüüd sealt paremat valima ning tahtsime juba ära öelda, kuid festivalikorraldajad teadsid, et oleme suured Kaurismäe fännid ja nad oskasid siis õigetest niitidest tõmmata.

Meile pakuti välja ka võimalust Akiga seal kohtuda ning selle peale me muutsime meelt ja vastasime, et ehk võime siis tulla ju küll. Ja kohtusimegi Akiga ning sealt see sõprus arenes. Ta kutsus meid ka sinna oma kinno kontserti andma ning eks ta seda kontserti vaadates otsustaski, et meie lugu  ("Syntynyt suruun ja puettu pettymyksiin" ("Sündinud muresse ja riietunud pettumustesse")) võiks tema uude, parasjagu teoksil olnud filmi sobida.

Kas pidi teid selles filmis ka lavastama või suunama, mida teha, kuidas olla?

AK: Ei, ainuke juhis oli, et olge need, kes te olete.

Kas see filmikogemus ka kuidagi teie edasist loometeed mõjutas?

AK: Eks ole see sama asi nagu muude muusikaliste mõjutustega. Me pole mingit brändi ega kaubamärki või stiili teadlikult üles ehitanud, kõik on tulnud sellest, mida oled lapsena õppinud ja kodus kaasa saanud. Filmid ja muusika on kõik olnud olulised.

Võite tunda end Soome muusikamaastikul sõltumatutena, saate ise otsustada, mida teete? Te pole sõltuvad plaadimärkide või produtsentide suvast?

KK: Nii ta selles indie-valdkonnas muusikas on, et artistid teevad oma asja vabatahtlikult ja oma mõtte järgi.

Kas Soomes on praegu indie-artistina keeruline hakkama saada?

KK: Eks see olegi valikute küsimus.

AK: Kui avaldasime oma esimese singli, tulid pakkumised kõigilt Soome suurematelt plaadimärkidelt. Mõtlesime selle peale tõsiselt, olime nooremad ja ahvatlus oli suur, aga lõpuks otsustasime jääda n-ö indie-bändiks, avaldades oma loomingut väiksema plaadimärgi all. Ja jumal tänatud, et nii otsustasime, sest kes teab, kus me praegu muidu oleks ja mida teeks.

Kui oluliseks peate läbimüüki, et teie albumeid ostetakse?

AK: Siis füüsilisi plaate? Eks digitaliseerumine on selline asi, et ega selle vastu võidelda saa. Aga see on väga tore, kui plaate ostetakse. Mulle endale meeldib samuti füüsilisi plaate osta, eriti vinüüle, aga mul pole sellest midagi, kui meie muusikat kuulatakse Spotifyst. Eks see ole aja märk, selle vastu ei saa.

KK: Aga ses mõttes on oluline, et me tahame ikkagi alati teha ja välja anda neid albumeid. Olgu siis vinüül, CD või kassett. Ja tunnustus neile inimestele, kes seda kultuuri kannavad ja neid plaate ka füüsilisel kujul ostavad.

Mida mängite Eesti kontserdil?

KK: Eks sama kava nagu Soomeski oleme suve jooksul festivalidel mänginud.

Siis peamiselt viimase albumi materjal ("Maailman onnellisin kansa"(This is Art!. 2023))?

KK: Ei, meie kava on segu vanematest ja uutest lugudest.

AK: Üsna tasakaalus.

KK: Jah, tasakaalus ja oleme selle koostanud ka teatud dramaturgilise ülesehitusega, mis kestabki 60 minutit.

Kas Tallinna ka tulete kontserti andma mõnel päeval?

AK: Jah, meil ongi plaanis 24.–25.oktoobril esineda Tallinnas ja Tartus. Eks need hõigatakse välja kohe pärast seda festivali.