Nõukogude võim polnud üksnes diktatuur, mis piiras isikuvabadusi. Ta oli ka aktivistlik ja isikute ellu sekkuv võim, mis püüdis vormida igast oma ühiskonnaliikmest Uut Inimest – uue, kommunismiajastu maailma kodanikku. See radikaalne ja sageli vägivaldne ambitsioon suunas nõukogude korda režiimi algusaegadest kuni päris lõpuni välja. Riho Västriku dokumentaalfilm Päikese kodanik, mis vaatleb artisti ja teadmamehe Tarmo Urbi vabaduspüüdlusi Nõukogude Eestis kuni tema põgenemiseni Läände 1988. aasta sügisel, toob nõukogude võimu interventsionistliku ja "kasvatusliku" ambitsiooni reljeefselt esile.

1952. aastal, kõrgstalinismi haripunktil sündinud Urb kehastas kõike seda, missuguseks üks Eesti sotsialismi-ajastu põlvkonna esindaja ei tohtinud kasvada. Sotsialism oli lubanud ületada kapitalismiajastu inimese võõrandumise, päästa ta omakasupõhise maailma ahelatest; kujundama temast poliitiliselt teadliku, tegevuses distsiplineeritud ja moraalilt kollektivistliku kodaniku. Urbist sai aga kõike muud: poliitiliste ideede asemel köitsid teda esoteerika, distsipliini asemel valitses ükskõiksus, kollektivismi asemel individualistlik ja eksperimenteeriv elulaad. Urb võõrandus hoopis sotsialismist.

Urb polnud ei dissident ega rahvuslik vabadusvõitleja; ta polnud nõukogude võimu poliitiline vaenlane. Ta tegutses mitte režiimi vastu, vaid sellest hoolimata. Režiimi vaatepunktist kuulus ta nõukogude korra "sotsiaalsete vaenlaste" hulka – inimrühma, keda määratleti ka kui "mittetöötav element" või "parasiidid". Selle kategooria alla liigitus müriaad eluviise, mis tänapäeval tunduvad täiesti tavalised – kodututest hulkuritest eraettevõtjate ja vabakutseliste kunstnikeni. "Sotsiaalse vaenlase" sildi võis külge saada nii vallandatud alkohoolik kui rändav mustlane, nii töötu hipi kui meemüügist elatuv mesinik, nii end jumalale pühendanud sektant kui ülikooli lõpetav tudeng, kes keeldus vastu võtmast talle määratud suunamist. Tänapäeval klišeena tuntud "vanemate keldris elav nooruk" riskis koduvabariigist väljasaatmisega. "Parasiitideks" loeti kõiki, kes ei osalenud sotsialismi planeeritud tööelus ega kuulunud kutseorganisatsioonidesse, ning keda seetõttu süüdistati elamises teiste ühiskonnaliikmete kulul. Nagu kuulutas paljutsiteeritud sotsialistlik – olgugi Piiblist laenatud – printsiip: "Kes ei tööta, see ei pea ka sööma."

Västriku filmi peategelasteks on nii Urb kui nõukogude kord. Intervjuude ja muusika abil saame kaasa elada Tarmo ja tema venna Toomase loomingulistele püüdlustele, nende lojaalsele Eesti-Soome sõprusringkonnale ning ambitsioonikatele ja järjekindlatele, ehkki kohati koomiliselt hooletult planeeritud katsetele Nõukogude Liidust põgeneda. Eelkõige tõuseb filmis aga esile Nõukogude võimu järjekindel püüdlus Urbi takistada, teda taltsutada ja ümber kasvatada – tehtagu seda veenmise, vangistuse või vaimuhaiglaga. Urbi enda kommentaaridesse tuleb suhtuda kriitiliselt: talle meeldib punuda legende, lisada sündmustele värvi, intriigi ja isegi jumalikku sekkumist. Seda enam kerkib esile Urbide legendi tegelik katalüsaator, kui mitte autor – kommunistlik riigikord.

Professionaalse ajaloolase taustaga Västrik on teinud arhiivides põhjaliku töö ning toonud vaatajani rohkelt tsitaate originaalallikatest – sealhulgas nõukogude jõuametnike ja psühhiaatrite lõpututest raportitest Urbi kohta. Nagu Västrik ise on märkinud, olnuks režiimi ressursside vaatepunktist lihtsam mehel lihtsalt minna lasta – näiteks tema täiesti legaalse fiktiivabielu kaudu ühe itaallannaga. Võib-olla ei teakski me täna vendadest Urbidest midagi. Ent nõukogude võim tegi kõik, et Urb jääks, et tema hing saaks päästetud sotsialismile – muutes nii ühe boheemliku kulgeja ei vähemaks kui vabaduse märtriks.

Millest tulenes selline nõukogude võimu ettehooldus – isegi irratsionalism? Vastust tuleb otsida nii kommunistliku ideoloogia misjonlikust millenarismist kui ka Stalini-järgsest julgeolekusüsteemist, mis pärast massirepressioonide kirvemeetodit suunati Nikita Hruštšovi ajal peenhäälestusrežiimile, mis polnud isikuvabaduste suhtes sugugi vähem sekkuv. Varasema jõhkra vägivalla asemel hakati suuremat rõhku panema nn profülaktilistele vestlustele julgeolekuametnike poolt ning regulaarsele "kasvatustööle" töökollektiivides, haridus- ja kinnipidamisasutustes. See oli iganädalaste poliittundide ning ettevõtete profülaktikanõukogude, vabatahtliku rahvamaleva ja ühiskondlike korrakaitsepunktide maailm. Kommunistlik misjonitöö jätkus – nagu ka riiklik võitlus "tööpõlgurluse" vastu. Urbi süüdistati "parasitismis" veel Mihhail Gorbatšovi perestroika kõrgajal – ajal, mil ta koos vennaga esines Estonia kontserdisaalis täismajale.

Lisaks sotsialistliku võimu ettehooldusele peegeldab film põnevalt ka külma sõja vastasseisu. Selles vastasseisus polnud supervõimude võitlustandriks mitte üksnes territooriumid, vaid ka inimeste hingemaailm. Tõsi, normist erinevat käitumist kriminaliseeriti ka demokraatlikes Lääneriikides: homoseksuaalsust tauniti veel mitmes riigis, Rootsi steriliseeris vaimupuudega inimesi kuni 1975. aastani. Veel enne Teist maailmasõda mõisteti "tööpõlgureid" sunnitööle ka mitmetes mittekommunistlikes maades, sh Saksamaal, Rumeenias, Hispaanias ja Eestis. Pärast sõda liikus Lääs aga jõuliselt isikuvabaduste laiendamise ja kaitse suunas, vastandudes ideoloogiliselt üha teravamalt endiselt kollektivismi ja sunnitöö voorusi rõhuvale sotsialismile.

Nõukogude võimu eripäraks jäi ka see, et inimese "hälbelisust" laiendati poliitilisele teadvusele, sealhulgas poliitilisele ükskõiksusele. Just viimase tõttu esitasid nõukougudemaal levima hakanud noorte subkultuurid ja Uue Vaimsuse liikumised sotsialistlikule režiimile iseäranis jõulise väljakutse: kombelõdvad käitumismustrid ei hajutanud üksnes noorte "kommunismiehitajate" fookust, vaid seadsid kahtluse alla terve sotsialismi äärmusratsionalistliku maailmapildi. Marksism oli lubanud, et sotsialismiga liigub ajalugu paratamatult suurema korra, teaduslikkuse ja planeerituse poole. Nüüd hälbisid sellelt teelt terved kohordid. Just seetõttu tundusid Urbi-sugused boheemlased ja esoteerikud nõukogude võimule isegi hirmutavamad kujud, kui ontlikud eksiilikirjanikud ja -teadlased, kes 1970.–80. aastatel juba üpris vabalt Nõukogude Eestit külastasid. Kui viimased esindasid üksnes "vana korra" jäänukeid, siis Lääne vaba aja kultuurist vaimustunud noored olid kaasaja ja tuleviku probleem. Just see uudne ideoloogiline väljakutse seletab ka režiimi loogikat, miks Urbi-suguseid ei lastud emigreeruda. Urbi pagendamine oleks demonstreerinud "sotsialismi viljastavate tingimuste" ebaõnnestumist, ning sellist rünnakut NSVLi olemasolu õigustusele ja sotsialismi maailmaajaloolisele legitiimsusele ei saanud külma sõja supervõim endale lubada.

Riho Västriku Päikese kodanik heidab valgust niisiis mitte üksnes vendade Urbide eneseloomesse, vaid ka nõukogude korra seni varju jäänud tahkudele. Nõukogude perioodi on muidugi võimalik vaadelda mitmest vaatenurgast: see režiim mitte ainult ei piiranud, vaid ka kujundas uusi subjekte – inimesi, kes suutsid selles süsteemis elada edukalt ja võib-olla isegi muretult. Teine tuttav perspektiiv on dissidentide lugu – inimesed, kes võitlesid aktiivselt ja teadlikult nõukogude korra vastu. Västriku film keskendub aga neile, kelle pelk argine olemisviis läks niivõrd vastuollu süsteemi ootustega, et ajendas riiki rakendama kogu oma institutsionaalse aparatuuri, et piirata ja ümber kasvatada üht kahjutut boheemlaslikku noort. See on suurepärane film, mille kaudu meenutada nõukogude sotsialismi invasiivset ja inkapatsiteerivat olemust, mida Poola-Ameerika ajaloolane Jan Gross on nimetanud režiimi "pidurdavaks" või "rikkuvaks" olemuseks, Nõukogude Liit kui spoiler state. Film toob reljeefselt esile nõukogude võimu lõpuni väsimatut püüdu vormida Uut Inimest ja neutraliseerida isegi kõige õrnemad ilmingud ebastandardsest eluviisist – neist, mis tänapäeval tunduvad iseenesestmõistetavad, isegi ühiskondlikult soositud.

Kirjandust:

• Cohn, Edward. "A Soviet Theory of Broken Windows: Prophylactic Policing and the KGB's Struggle with Political Unrest in the Baltic Republics." Kritika: Explorations in Russian and Eurasian History 19, no. 4 (2018): 769–92.
• Fitzpatrick, Sheila. "Social Parasites: How Tramps, Idle Youth, and Busy Entrepreneurs Impeded the Soviet March to Communism." Cahiers Du Monde Russe 47, no. 1/2 (2006): 377–408.
• Gross, Jan Tomasz. Revolution from Abroad: The Soviet Conquest of Poland's Western Ukraine and Western Belorussia. Princeton: Princeton University Press, 2002.
• Paavle, Indrek. ""Kes tööd ei tee, ei pea ka sööma!" Ühe lootusetu võitluse lugu: Nõukogude töökohustus ja parasiitide vaenamine Eesti NSV-s." – Võimu meelevallas. Valitud artiklid. Indrek Paavle (autor), Toomas Hiio jt (koost.). Tallinn: SA Mälu Instituut, 2020, 437–484.
• Paavle, Indrek. Kuidas ära hoida "nõukogudevastaste elementide karistamatu lahkumine" ENSV territooriumilt? Piirirežiimi regulatsioon ja kontroll Eesti NSV-s. Tuna: ajalookultuuri ajakiri, nr 2, 2012, lk 61-91.
• Pihlau, Jaak. Maapõgenemised okupeeritud Eestist. Tuna nr 3, 2001, lk 57-71.
• Pihlau, Jaak, Lehekülgi Eesti lähiajaloost: merepõgenemised okupeeritud Eestist. Tuna nr 2, 2001, lk 68-81.
• Värv, Ellen, "Noored 1950.–1960. Aastate Eesti NSV-s."– Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XLIX. Terje Anepaio jt (toim.). Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2006, 11–48.